tuba on veel üheks ööks vaba. Toateenija naases peagi koos hommikusöögi vaagnaga ja kinnitas, et ta on oodatud hotelli veel üheks ööks.
Anna jõi kohvi ja sõi croissanti ning viivu pärast julges ta rõdule astuda. Oli juba ennelõunane tund ja basseinis ujus mitu inimest, paar-kolm oli ka päevitustoolides peesitamas. Muretu hommik puhkajatele.
Eemal, mäejalamil asuvast oliivipuude istandusest tõusvad suitsujoad andsid märku, et seal on seljataga juba pikk tööpäev.
Päike soojendas mõnusalt. Anna piidles tagahoovis inimesi, kuid ei märganud eileõhtuseid üllatajaid. Hetkeks tundus talle isegi, et äkki oli see kõik olnud uni või õhtuse veini kõrvalmõju või oli ta selle lihtsalt välja mõelnud… kui korraga kuulis ta oma nime.
Jah, see oli TEMA, lausumas Anna nime. Naine pööras aeglaselt ringi ja Silver seisis tema ees, otse kõrvalrõdul. Jah, tema! Tema Silver!
Anna pilk fikseeris mehe oleku ühe kiire hetke jooksul: Silver oli pikk, keskealine heas füüsilises vormis mees ning tal olid turris hallikad juuksed. Ta ülakeha oli paljas ning päevitunud, vasakul õlal oli umbes viiesentimeetrine haav, ujumisšortsid olid tal jalas. Ja silmad, need tema sügavrohelised silmad! See oli tema!
Anna oli sorgus juuste ja laialivalgunud ripsmetušise näoga. Ühes käes hoidis ta kohvitassi.
„Anna, oled see sina, Anna?“
„Mina, ja see oledki sina, siis ma vähemasti tundsin õigesti eile, ei, nojah, ma mõtlen, et tere siis!“ vuristas Anna närviliselt ja jätkas: „Vaat kus kokkusattumus, mismoodi sa siia said, ma olen siin lihtsalt juhuslikult ja siis nüüd sina ka, ma ei teagi enam, mida öelda.“ Naine kohmetus ja sättis silmilevajunud juuksesalgu kõrva taha.
„Kas sa elad siin? Ei, sa oled ju hotellis, mida sa siin teed?“ küsis Silver, mõõtes silmadega Annat pealaest jalatallani.
„Olen möödasõidul ja jäin hilja peale, tulin ööseks hotelli ja siis nägin eile õhtul sind koos oma naisega seal basseini ääres ja olin terve öö üleval, appi, ma vist pean end korraks peeglist vaatama, ma kohe,“ kadus Anna tuppa.
Kiirustades pesi Anna näo puhtaks, kammis oma lainelised tumepruunid juuksed kohevaks ja heitis pilgu peeglisse – appiii, miks ma ometi olen need mustad silmaalused oma emalt pärinud?! Ta tupsutas kiirustades silmaalused peitepulgaga heledamaks, kandis paari tõmbega silmalaugudele roosakat tooni, tõmbas ripsmetušiga oma pikkadele ripsmetele värvi peale ja pani uue pluusi selga.
Peeglisse vaadates lausus ta endale: „Naeratus, Anna, naeratus!“ ‒ ja jäi nähtuga rahule, ta nägi oma vanusest tunduvalt noorem välja.
Kui Anna rõdule tagasi jõudis, ei olnud kõrvalrõdul enam kedagi. Segadus täitis naise hinge. Miks ta ära oli läinud? Kas ta tuleb kohe tagasi? Kas ma peaks minema ja koputama ta uksele? Taevas halasta, mõelda vaid, ta oli terve öö olnud mu seina taga… oma naise kõrval.
Endalegi üllatuseks mõtles Anna vaid romantilisi mõtteid Silverist, oma ammusest armastusest, oma ainukesest ja õigest armastusest. Nagu ei oleks vahepealseid kahtkümmend aastat olnudki.
Ta on siinsamas, teisel pool seina! Aga ta on oma naisega koos! Anna puudutas seina ja mõtles sellele, tõmbas siis käe järsku ära ning oli üllatunud oma reaktsioonist, taastärganud tunnetest.
„Rahune, mõtle kainelt, mida ma ootan?“ lausus Anna endale mitu korda, enne kui naabertoa uksele koputas. Koputas korra veel, kuid toas jäi vaikseks.
Anna läks tagasi rõdule ja hetke pärast silmas ta Silverit sisehoovi basseinis jõulisi kroolitõmbeid tegemas. Selge, ujumispüksid olid tal ju jalas olnud.
Ometigi ei tihanud Anna alla basseini äärde minna. Ka Silveri naine oli basseinis, ta ujus mehe juurde, nad rääkisid millestki… ja siis suudlesid kirglikult ja avalikult, nemad, üle neljakümnesed inimesed! Naine silitas Silveri nägu ja pead ning suundus siis päevitama, Silver jätkas ujumist veel minutit kümme.
"Igati perfektne abielupaar," muigas Anna kibedalt. „Olid nad leppinud ja nüüd taas õnnelikult koos? Kuid miks ta rõdult ära läks, kas ta kartis ja ei osanud meie ootamatu kohtumisega midagi peale hakata?“
Anna ei tahtnud sisemonoloogi jätkata, ta haaras oma joonistustarbed ning suundus hotellist välja, tänavale. „Olgu,“ rahustas ta end, „ma kohtun ja räägin temaga hiljem.“
Joonistusplokk täitus kiirete ja närviliste pastellitõmmetega, kuidagi rohmakalt ja kiirustades valmisid linnavaated. Üks turist jäi tema tööliigutusi jälgima ja tegi siis mõned fotod. Nagu narr linnatänaval, keda pildistatakse, mõtles Anna, kuid suutis end taas koguda ja jätkas rahulikumalt.
Pärast paaritunnist joonistamist jalutas ta tagasi hotelli ja otsustas pika vaagimise järel siiski alla restorani sööma minna.
Rohkete lillede ja valgete laudlinadega kaetud lauad olid külaliste ootel. Restoranis oli olnud vaid kolm-neli õhtustajat, kui äkitselt alanud äikesevihm sundis tagahoovis olijad restorani ja lobby-baari varjule. Nagu Anna oma ehmatuseks märkas, olid nende seas ka Silver ja tema naine. Rõõmsasti kudrutades suundusid nad baarileti äärde ja tellisid kokteili. Naine oli väga lõbusas meeleolus ja vestles kõigiga ümberringi. Korraks tundus Annale, et naine isegi flirtis ühe teise mehega. Silver aga nautis naise seltskonda.
Anna oli kindel, et Silver polnud teda restoranisaalis märganud. Kordagi ei otsinud mees silmadega ringi, kes üldse võiks saalis olla. Ka mitte sel hetkel, kui Anna tasus arve ja suundus oma tuppa. Ootamatu kohtumine ning poolikuks jäänud vestlus, kogu kuhjunud pinge lahvatas äkki terava peavaluna. Anna oigas ning pani vannivee jooksma.
Vahuvees lesides meenus talle korraga Mihkel, nende viimane vestlus oma abielukriisist ning tulevikust. Sellest, et Anna ajutine eemalolek võiks nende tulevikuplaanidesse selgust tuua. Kas jätkata oma elu koos Mihkliga või mitte, ta ju siia juurdlema oli tulnudki. Joonistustarbed said kaasa haaratud, et alustada taas kord oma tõelise kire ja hobiga. Unustada kunstitegemisse oma igapäevamured ning lihtsalt olla iseendale. Ja nüüd siis selline kohtumine. Temaga!
Miks just nüüd ja miks siin ja miks niimoodi? Anna ei saanud rahu. Ta riietus, tegi korraliku meigi ning läks uuesti lobby-baari, kust lootis eest leida lõbusas meeleolus Silveri ja tema naise. Kuid baaris neid polnud.
Naine tellis kiirelt ühe Cuba Libre ja suundus tagahoovi. Äikesevihm oli löönud õhu ahvatlevalt värskeks ja tagahoovis õitsevad roosid tilkusid veel äsjasest veesabinast. Hotellitöötaja kuivatas rätikuga paar tooli ja laua ning pakkus kohta Annale. Peagi kogunes basseini äärde seltskond noori puhkajaid ja lõbus vestlus päeval avastatud koobastest ja mitmest külast-orust kostus kaugele. Anna jälgis neid huviga. Korraga meenus talle üks kauge nooruspõlve suvi ja ööd nende salakohas, suure pärna all. Milline elev, rõõmus ja sulnis aeg see oli! Sel suvel said neist esmakordselt armastajad. Oh, Silver!
Pärast teist drinki tundis Anna end lootusetult nõrgana. „Rumal naine, mida ma teen, miks ma koju, oma villasse ei sõida, vaid konutan siin väikelinnas ja ootan võimalust, et oma ootamatu kohtumine lõpule viia?!“ hurjutas ta end tuppa naastes. Kiiruga pakkis ta asjad, haaras joonistusploki ja autovõtmed, suundus hotelli fuajeesse ja tasus arve. Kui ta käsi oli juba välisukse lingil, hüüdis vastuvõtulaua teenindaja, et talle on teade. Ta ulatas Annale ümbriku, kuhu oli kirjutatud ANNA REITER-MAN. Tema neiupõlvenimi.
Anna kiirustas autoni, viskas koti tagaistmele ja avas värisevate kätega ümbriku. „Ära mine, jää veel üheks ööks. Silver,“ seisis kirjas.
Anna istus hotelli ees autos ja mõtles. Ta keeras võtit süütelukus ja suretas siis auto välja, käivitas uuesti, pani käigu sisse ja sõitis hotellist eemale. Kitsastel linnatänavatel manööverdades pööras ta aga esimesel kõrvalteel ringi ja sõitis hotelli ette tagasi. Registreeris end uuesti samasse tuppa ja naeratas segaduses olevale hotellitöötajale, kes talle midagi katalaani keeles järele pobises.
Pärast koristaja lahkumist seisis Anna vannitoas peegli ees ning esitas endale lihtsa küsimuse: „Mida ma siin tegelikult teen?“.
Ta ei julgenud sellele vastata, ta ei teadnud veel vastust.