märjaks ja libedaks teinud. Keset suvist ööd kihutasid noored poisid majade vahel, kaotasid juhitavuse ja sõitsid otse puusse.
Justini sõber Marc osales aga kahe surmaga lõppenud õnnetuses kiirteel, mis algas sellest, et üks juht küünitas sahtlist uut CDd otsima. Ja Justini ema tuttav sai surma, kui märkas, et ta auto pakiruum on lahti: ta tõmbas end tee äärde astus autost välja, ettevaatlikult, pani pakiruumi kinni ja hakkas tagasi astuma…
Lugusid on igasuguseid. Justini ema päästis kord nooruses autotäie sõpru, kui kõrvalistujana märkas, et juht on magama jäänud, ja rabas roolist, hetk enne vastu müüri kihutamist. („See juht oli muidugi pilves, c’mon, me olime noored, olid kuuekümnendad!”) Üks ta sõbranna sattus kord, samadel kuldsetel kuuekümnendatel, ühe päeva jooksul kaks korda avariisse, esimene kord õnnelikult ja teist korda õnnetult. („Ellu jäi, aga ta isa oli väga vihane, sest auto tuli maha kanda.”) Ja Justinilgi on sõber, kellest rääkida kahe avarii lugu: sai mees just haiglast välja („Ta oli kohutavas seisus, kogu keha oli kaetud haavadega ja ta varastas haiglast morfiini kaasa, et saaks kodus hakkama nende valudega.”) ja kui ta siis pruudiga baarist tuli, kihutas nurga tagant kõnniteele auto ja… Ellu jäid, aga pruut sai püsiva ajukahjustuse. Üks Justini naiskolleeg aga olevat kaotanud kolm kallimat, kõik autoavariide tagajärjel. „Ta on ka seda tüüpi naine, kellele meeldivad ekstreemselt käituvad ja kihutajad mehed,” kommenteeris Justin, kui ma häälekalt imestasin.
Mis neid lugusid ühendab? Ei miski muu kui auto. See, millega hakatakse sõitma pärast lihtsa eksami läbimist, alates 16. eluaastast, ja sõidetakse päevast päeva, poodi, kooli, tööle, külla, jalutama, igasuguse ilmaga, tervisega ja tujuga ning igasuguses joobeastmes, kuni elupäevade lõpuni. Kui nii mõelda, siis on lausa ime, et neid avariilugusid meie ümber rohkem ei ole. Justinil on 90aastane vanaema Peg, muidu ülimalt heas tervislikus vormis, teeb hantlitega videote järgi vanurite aeroobikat. Ainuke tuvastatud tervisehäda on tal see, et silmade peale on kasvanud kae. „Mina kardan seda operatsiooni!” ütleb Peg. Ta elab üksinda ja käib endiselt autoga argisõite tegemas, sest ilma autota ei pääsekski kusagile. Poolpimesi sõidab ta poodi, arsti juurde ja igal pühapäeval kirikusse. „Paar kõksu” on temalgi oma trajektooril juhtunud, aga ei midagi hirmsat.
Ma loodan, et vanaema Peg ei lahku meie hulgast lõpuks mitte avarii tõttu. Ta nali „poodi suudan sõita ka pimedana” ajab mulle judinad peale.
„Aasta 2007 on meie perele olnud päris hea!” ütleb pingest halli näoga Justin, kui me magavaid lapsi tagaistme toolidelt päästame ja läbi rahe maja poole vaarume.
„Jaa, ellu jäime!”
KEEGI, KES ANNAB LOOTUST
Mägedesse jäi niisiis minemata, aga aasta viimaseks õhtuks oleme saanud alternatiivse kutse: siiasamasse Justini vanemate lähedale, ameeriklased ütlevad „ümber nurga” või „kõrvalmajja”, tegelikult küll veerandtunnise autosõidu kaugusele.
„Ümber nurga” elavad minu ja Justini põgusad, aga samas päris lähedased sõbrad, lesbipaar Hailey ja Rebecca. Oleme nendega kokku puutunud erinevatel pidudel, tänu Justini ühele parimale sõbrale Davidile, kelle vanemad elavad Rebecca-Hailey naaberkrundil.
Kunagi pidasime seal hüvastijätupidu, üürgasime laulda ja saatsime Davidi ja ta pruudi Alli elama Virginiasse muusikute kommuuni, kust nad mõne aja pärast rahapuudusel tagasi kolisid ja siis hoopis Chicagosse juristiks õppima läksid.
Kord veetsime seal kellegi sünnipäeva. Siis oli Davidi ja Alli pulm, pidu, mille me Justiniga veetsime enam-vähem algusest lõpuni Hailey ja Rebecca seltsis. Nad on Eriti Lahedad Tüübid, vabad, vallatud, naljakad ja nutikad. Nemad on need, kes annavad mulle Lootust – kunagi, kui pikemaks siia koliksime, leida üles see oma pragu ühiskonnas ja oma inimesed.
Nii me siis istume, siinkandi ühes vanimas majas, laiade laudpõrandatega ja vanade akendega pikal verandal pika laua taga, suurte küünalde valgel, suurte, toitu täis vaagnate ees, ja lärmame nagu külakõrtsis.
„Meie” – see on päris kirju seltskond.
Dave’i isa Gary – pikk ja pooleldi indiaanlane. Väga tark ja samas poisiliku olemisega, sellise moosivarga näoga, millest mõni inimene mitte kunagi välja ei kasva. Ta on teadlane, bioloog, nii et oma esimesed seitse eluaastat elas Dave koos perega hoopis Saksamaal, sest isa tegi seal teadust. Siis kolisid nad siia, tänu Stony Brooki ülikoolile – lisaks tüüpilisele Long Islandi rahvale elabki siin naabruskonnas ülikooli tõttu ka ebatüüpilist eeslinnarahvast. Aga ega ülikooliga seotud rahvas suhestugi eriti Long Islandiga. Nad on inimesed, kes käivad näiteks kultuuri tarbimas Manhattanil, samas kui tüüpilised longislandlased käivad enda lähedal asuvas suurlinnas harva.
Davidi ema Karen – krussis juustega, tedretäppidega ja rohekashallide silmadega ateistist juut, kes juhib Waldorfkoolidele mõeldud flöötide firmat. Pealtnäha tasane, aga siis järsku hüppab püsti ja karjub peenikese häälega: „Toasts for the hosts!”12 Tema ja Rebecca-Hailey vaheline sümpaatia olevat alanud üksteist aastat tagasi kõige esimesel päeval, kui lesbipaar majja sisse kolis ja Karen naaberkrundile kaema läks.
Pole midagi imestada, et neil kohe omavahel haakus. Nad on erilised, imelikud. Teistmoodi kui enamik siinkandi rahvast.
Ka Kareni ema, Dave’i vanaema, on eriline. Samamoodi rõhutatult ateistist juut – üks neid, kes pikalt, haritult ja kompleksivabalt räägib oma rahvast. Tänaöiste jututeemade seast kerkibki esile juutlus. Teatud mõttes haakub see eestluse teemaga. Kas rahvus on geneetiliselt määratletav kategooria? Davidi vanaema on lasknud hiljuti endale teha siinkandis üsna populaarse DNA geograafilise päritolu testi (selleks tuleb saata testimisfirmasse suus hoitud vatipulgake) ja selgus, et ta on testi andmetel keldi, iiri ja inglise päritolu. Samas on ta kultuuriliselt Poola juut, kelle emakeel on saksa keelel baseeruv jidiš. Kuidas on võimalik, et DNA-test temas üldse juuti ei leidnud? Sest kas ei peaks juudid algselt olema mitte kusagilt sealt Siiani kandist pärit?
Ei tea. Igatahes on mõnus neid teemasid vana aasta viimasel tunnil taeva poole lasta. Kuni köögist tuleb majaperenaine Hailey ja hõikab maailma mõnusaima sõnumi: „Pearoog on valmis!”
Hailey on üks ilusama kehaga inimesi, keda ma üldse tean. Ta on õppinud teatridekoraatoriks, aga töötanud eelkõige puusepana – on näha, et see töö hoiab lihased toonuses. Ta kannab alati käsivarsi vabaks jätvaid särke ja on sellise olemisega, et „ära minuga tüli nori!”. Sama pingul nagu musklid on ka ta huumorimeel ning näitlemisanne, ja täna õhtul on meil võimalus tutvuda ka tema suure õpetaja ja inspiratsiooniga, New York University näitlejate õppejõu Jimmyga. Poliitiliselt ebakorrektne ja üliirooniline Jack Nicholsoni nägu eatu mees esitab meile tubateatrit, näiteks eeslinnainimeste teemal, kes nõuavad, et mitte ainult majade suurused, vaid ka autode suurused oleksid kohaliku seadusega reguleeritud. Et kellelgi poleks liiga suur või liiga väike!
Hailey elukaaslanna Rebecca kõnnib nüüd kandikutega ringi. Romantiline punapea, kes jätab esimesel hetkel naiselikult õrnukese mulje, tegelikult aga on just tema nende paarist see, kes kuulub kohalikku volikogusse ja võitleb muide ka selle eest, et siia tekiksid kunagi ometi ka kõnni- ja rattateed. Üks tema sõber on kirjastusäris toimetav keskealine särtsakas Brenda, veel üks annus säravat irooniat. Nii Jimmy kui Brenda on kunagi elanud aastaid Euroopas.
Jutt sujubki sellele, mismoodi ameeriklastel on Euroopas raske elu.
Brenda: „Ja siis nad ütlevad Londonis: teil oli ju orjapidamine. Ma küsin: mis mõttes meil? Selle algatas ju teie riik! Ja lõpetas meie riik!”
Jimmy: „Selge see, et iga ameeriklane peab Euroopas ennast kõigepealt tõestama! Aga kas te olete märganud, et ameeriklane, kes on käinud Euroopas, muutub kuidagi? Toimub suur sisemine laienemine…”
Kõik noogutavad agaralt. Märkan seltskonna peasid üle lugedes järsku, et siit on pooled inimesed minu kodukontinendil elanud ja teine pool käinud seal enam kui kord pikal reisil. Raske on niimoodi hilisöises söögilauas kiirelt sõnastada, mis see siis on, mis meid ühendab,