Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias. Vladimir Wiedemann

kokku kaks palki, haavatu pandi nende peale ja lasti mööda voolu alla. Nad pidid ületama esmalt rindejoone ja mööduma sakslaste positsioonidest, edasi aga võisid neid juba omad välja õngitseda. Võisid, kuid seda ainult teoreetiliselt. Parved haavatutega ujusid tulistamise ja pommirahe all – see oli osa inimkonna ajaloo suurimast lahingust. Kaugeltki kõiki ei päästetud. Paljusid kandis vool edasi Kaspia merre. Üheks päästetuks osutus minu isa.

      Idamaa identiteet. Koidiku võtsime juba vastu Kasahstani steppides. Ma jälgisin, kuidas roosakast maapinnast tõuseb taassündinud päikese tulipunane kera.

      Pärast aga ujusid mu silme eest kogu päeva mööda suursuguste surnute kivist linnad, poolkuude ja tornidega, mis olid teravas kontrastis inimeste eluasemetega, milleks olid madalad, ilma akendeta saviosmikud ja mingid hirmsad vineeriga kaetud sarad. Nõukogude Kasahstani elanike viletsus ületas isegi Venemaaa rahva vaesust. Kuigi ka seal olid muidugi oma oaasid – pealinn Alma-Ata, Medeo kuurort ja suletud linn Turatam (Baikonur). Mind köitsid siiski Turkestani või Kõzõl-Orda tüüpi linnad, kus oli säilinud „ülejäänud vaese idamaa“ identiteet.