ikka tõeliselt häirivaks pinnuks silmas.
Astrida kehakeel ja miimika hakkavad üha enam meenutama filmi pitching’ut. See on tänapäevase filmitegemisega kaasas käiv nähtus, kus filmitegijail tuleb oma idee rahastajatele vaid mõne minutiga maha müüa. Sa pead esinema asjalikult ja veenvalt, samas pakkuma spontaanseid emotsioone, mis justkui sünnivad kohapeal ja on soovitatavalt vürtsitatud ka väikese huumoriga. Ma olen mitmel pitching’ul käinud ja võin öelda, et need filmifondidest ja telekanalitest pärit rahastajad näevad välja üsna sarnased selle passikontrolliametnikuga siin.
„Mis selles eesti nunnas siis nii erilist on?” küsib ta lõpuks.
Astrida hingab sügavalt sisse ja asub selgitama, et ema Ksenia on juba vana ja jõudnud kloostri nunnade hierarhias eelviimasele astmele. See tähendab, et kui iguumenja ehk vene õigeusu kloostri peanunn, kellel on kloostris absoluutne võim, ja kiriku sinod peaksid otsustama ema Ksenia tõsta nunnade hierarhias viimasele astmele ehk suurde skeemasse, tuleb tal kõigest maisest täielikult lahti ütelda ja sulguda vaikusesse. Sellepärast tahamegi temast just praegu filmi teha. Varsti võib olla juba hilja.
„No selge,” vastab ametnik ja lööb Astridale templi passi.
Siis astun mina letti. Ametnik ei küsi minult mitte ühtegi küsimust, vaid laseb mul kohe minna. Astrida on oma pitching’uga meile tee vabaks rääkinud.
Lennujaama turvaväravad avanevad, oleme keset rahvasumma. Kõikjal käib sebimine: tervitussildid, hüüded, lilled, kohvrid, põsemusid. Jõuame vaid korraks otsivalt ringi vaadata, kui meie juurde astub tõmmu noormees, kes võtab mul küünarnukist kinni ja ütleb: „Lähme!” Ta trügib kiirelt inimeste vahelt läbi, meie tema kannul, ja juba ma näengi kaugemal ühe seina ääres istumas ema Kseniat. Milline rõõm! Alles siis märkan Astrida segaduses pilku: ta on hämmingus, kuidas ma olen nõus esimese ettejuhtuva võõra mehega kohe kaasa minema. Ema Ksenia on samuti üllatunud: kuidas oskas tema taksojuht meid selle rahvahulga seest üles leida? Nad olid meid kahekesi tükk aega kannatlikult oodanud. Kell on juba pool kuus hommikul. Ei nemad ega meie pole sel ööl maganud. Me kallistame kõvasti. Ma vaatan ema Kseniat ja mulle tundub, et ta on vahepeal vanemaks jäänud. Ta liigutused on aeglasemad ja ta on kuidagi veel väiksem kui enne. Kohtusime viimati eelmisel sügisel Tallinnas. Ema Ksenia ütleb, et viimaste aastatega ongi ta tõepoolest lühemaks kulunud. Tervelt üheksa sentimeetrit. Ta peab nüüd isegi oma nunnarüü laskma väiksemaks õmmelda.
Jõuame Õlimäele kolmveerand tunniga. Õlimägi paikneb Ida-Jeruusalemmas, see on osa Iisraeli poolt okupeeritud palestiinlaste territooriumist. Jeruusalemma vanalinn ja Õlimägi asuvad näod vastakuti. Läbi Kidroni oru jalutab vanalinnast Õlimäele veerand tunniga. Mäe jalamilt läheb justkui nähtamatu lõhe: sealt edasi juudi taksojuhid enam ei sõida ja seal lõpeb ka Lääne-Jeruusalemmas toimiv Iisraeli ühistranspordisüsteem. Mäest üles saab jala või araablaste busside ja taksodega. Juudid külastavad ainult Õlimäe ühte külge, kuhu on aastasadadega tekkinud suur juudi surnuaed. Prohvet Sakarja ennustas nimelt vanas testamendis, et Õlimägi on see paik, kus messia saabumisel surnud üles äratatakse. Niisiis maeti sinna surnuaiale juba piibli aegadel mitmeid tähtsaid tegelasi, kaasa arvatud prohvet Sakarja ise. Turiste ja kristlastest palverändureid voorib Õlimäele palju, sest Jeesuse elu oli mäega tihedalt seotud. Õlimägi oli üks Jeesuse lemmikpalvepaiku. Seal on Ketsemani aed, kuhu ta suundus pärast püha õhtusöömaaega palvetama. Õlimäel ta ka vangistati ja sealt tõusis ta hiljem taevasse. Koht, kus see juhtus, on loomulikult ruutmeetri täpsusega teada. Sinna turistid aga enamasti omapäi ei lähe, sest taevasse tõusmise paik asub Õlimäe tipus keset araablaste küla Al-Tur. Sealsamas lähedal, elumajade, toidupoodide ja mošeede vahel asub ka Õlimäe Issanda Taevaminemise kirik ja klooster, teise nimega Eleon. Juhuslikke külalisi satub sinna harva: rohkem kui sada aastat tagasi ehitatud klooster on praeguseks mattunud nii tihedalt majade vahele, et selle sissepääs asub varjatult nurgataguses kohas. Ema Ksenia taksojuht Maher leiab suured rohelised kloostriväravad muidugi kohe üles. Ta on palestiinlane ja pärit siitsamast Õlimäelt.
Kui kloostri värav meie seljataga seestpoolt sulgub, oleme astunud teise maailma. Kõik on vaikne, heitlik tänavaelu siia ei ulatu. Meid juhatatakse külalistemajja. Seal on valged paksud kiviseinad, hämar koridor ja haiglalõhn. Külalistemajas peatuvad eeskätt palverändurid. Saame Astridaga omaette toa, mida sisustavad kaks raudvoodit, laud, kapp ja kraanikauss. Minu voodi kohal on väike ikooninurk, kust vaatab vastu noor mees, käes rohukarp. See on püha Panteleimon, arst ja tervendaja, kellel raiuti tema religioossete veendumuste pärast pea maha. On see juhus, et just tema on pandud meie üle valvama?
Heidame paariks tunniks magama. Väsimus võtab kohe võimust. Uni on Jeruusalemmas sügav.
Ma tõusen nüüd ja uitan linnas
tänavail ja turgudel,
otsin teda, keda mu hing
armastab. 4
Ärkan tohutu müra peale. On selline tunne, nagu oleks meie toas, siinsamas püha Panteleimoni pilgu all käivitatud mootorsaag. Tuppa on tunginud lämmatav palavus ja olen üleni higine. Päike seisab juba kõrgel. Vaatan aknast välja – seal on täistuuridel töötav segumasin, mille ümber asjatavad araablastest ehitajad. Kloostril on kolm külalistemaja ja ühte neist ehitatakse parajasti ümber. Kui käisin siin paar aastat tagasi oma esimesel luureretkel, peatusin just selles nüüd renoveeritavas külalistemajas. Ma tahtsin kangesti näha, kuidas ema Ksenia kloostris elab, kuidas üldse kloostris elatakse. Õppisin sel ajal ülikoolis kristlikku kultuurilugu ja mul tekkis mõte, et võiksin oma magistrieksami osatöö kirjutada Õlimäe kloostrist. Sellest ema Kseniale kirjutades mainisin möödaminnes, et soovin muuhulgas ka tema elulugu jäädvustada.
Saabus vastus:
„Küsite, mis tundeid tekitab minus idee minu eluloo jäädvustamisest. Esimene spontaanne reaktsioon oli: sõida seenele! Tegelikult oli see kraad kangem, kuid seda kangemat ei riski paberile panna. Kui see reaktsioon Teid solvab või pahandab, siis pole mõtet mingile koostööle mõtelda, sest olen alati avameelne.”
Paari kuu pärast sain uue kirja:
„Olen oma elust nõus avaldama seda, mis on otseselt ja oluliselt seotud ühe Eestis sündinud ja ilmaliku kallakuga kodus kasvanud tütarlapse poole sajandi pikkuse teekonnaga Püha Õlimäe kloostrisse.
Materjali asjus kloostri kohta on Teil tarvis rääkida Matuška Iguumenjaga. Te võiksite meil elada mõnel vaiksel perioodil (mitte suurte pühade paiku). Teie käik!”
Nõnda sain jala kloostri ukse vahele. Tulin Õlimäele ja mul avanes võimalus vestelda ema Kseniaga tundide kaupa nunnade elust ja kloostri ajaloost. Filmisin need vestlused ka üles, aga jõudsin tookord kindlale järeldusele, et filmi sellest kõigest küll ei saaks. Kogusin kokku koolitöö jaoks vajaliku lektüüri ja paar päeva enne ema Kseniaga kokkulepitud aega põgenesin kloostrist. Niivõrd ahistav tundus mulle see õigeusu keskkond. See karm hoiak, mis õdedele koorikuna selga oli kasvanud. See kuldne butafooria, mis kirikus lokkas. See rõhuv vaikus, mis saabus pärast õhtuteenistust.
Peale selle sain ma õdede käest kogu aeg manitseda: kord selle pärast, et küsisin paastupäeval kohvile piima ja siis jälle selle pärast, et istusin kirikus, jalg üle põlve. Kõige raskem oli aga kohandada oma öökulli elurütmi varase ärkamisega – tõusta hommikul kell viis ja minna teenistusele. Vanaslaavikeelsele teenistusele, mis kestis kaks tundi ja millest ma sõnagi aru ei saanud. Ühel varahommikul võtsin end siiski kokku ja läksin. Astusin kirikusse, seisin seal umbes viis minutit ja tundsin, kuidas silme eest hakkab valgeks minema. Jah, mitte mustaks, vaid valgeks. Mul on seda varemgi juhtunud ja tean, et tegemist on täitsa tavapärase minestusega. Pean saama värske õhu kätte. Lahkusin õdede etteheitvate pilkude all kirikust ja istusin teenistuse lõpuni väljas pingil. Kui ema Ksenia hiljem minu juurde tuli, vaatas ta mulle pikalt otsa ja küsis:
„Hakkas halb?”
„Hakkas jah. Ma ei teagi, mis juhtus.”
„Ega