teeb teise samba kogumistöö niigi ära.”
Ta viskas õhku küsimuse: „Kumb on suurem, kas teise sambasse 4 % kaupa kogutu ja kuu kaupa väljamakstav annuiteet või viiendik riikliku pensioni kindlustusosakust – tulevikus?”
Üks on selge – me peame olema valmis elukestvaks tööks ja pidevaks enesetäiendamiseks. Aga see pole ju reaalne, kui oled end kolmekümnendateks eluaastateks zombiks töötanud. Hommikul kütad keha kohviga üles ja öösel paned vaimu rahustitega magama.
Teooria on lihtne: selleks et päevade lõpuni vormis olla, peab end laadima ja esimesest läbipõlemisest tuleb õppida. Seda ma nüüd 34aastaselt teha püüangi.
Olen aru saanud, et mu töö- ja puhkeelu tuleb kuidagi tasakaalu viia. Aga kus on see tasakaal? Kaks päeva igal nädalal ja lisaks neli nädalat igal aastal – kas see on piisav puhkus? Ei tea, pole kunagi osanud end kellaaja peale välja lülitada.
Kuidas on üldse arukas puhata? Mida peab puhkuse ajal tegema? Mida ei tohi puhkuse ajal teha?
Leian antikvariaadist seltsimees M. Raigi 1961. aastal välja antud 30-leheküljelise miniraamatu „Kuidas õigesti puhata”. Siin on must valgel: „Ebaõige töö ja puhkuse organiseerimine, hoolimatus õige elurežiimi vastu, skeptiline suhtumine kehakultuurisse ja hügieeninõuetesse – kõik see soodustab väsimuse ning veel enam liigväsimuse teket, viies enneaegsele vananemisele, töövõime langusele ning tervise kahjustumisele.”
Kui kedagi peaks huvitama, siis hügieeniga on mul kõik enam-vähem nibin-nabin korras, aga muu osa puhul räägib see lõik küll minu elust. (Või on ikkagi äkki vähe sellest, et ma pesen end kord kahe nädala tagant?) (Nali! Tegelikult pesen end siiski igal nädalal korra.)
Aga jätkakem klassiku tsiteerimist: „Vaimse töö puhul väsib inimene kiiremini kui kehalises töös. Seepärast peab vaimse töö tegijal puhkus olema pikem, et ära hoida kroonilise üleväsimuse ja närvisüsteemi kurnatuse tekkimist.” Edasi järgnevad lahenduspeatükid „Päike”, „Õhk”, „Vesi” ning kõige krooniks peatükk „Parim puhkus – matkamine”.
Selge! Oleme rääkinud.
Maailmakuulus disainer Stefan Sagmeister saadab iga seitsme aasta järel oma New Yorgi firma aastaks ajaks laiali, et töötajad maailma eri paigus kosuksid ja ideid koguksid.
Sagmeister kujutab oma elu ette nõnda, et ta justnagu lõikab pensionipõlvest aastaid tükkhaaval välja ja paigutab need tööaastate vahele. Ikka selleks, et tema inimesed värsked oleksid.
Ameerikas võimaldab umbes veerand kõikidest ettevõtetest karjääripausi (inglise keeles sabbatical või gap year) ning 6 % maksab selle eest ka tasu. Inglismaal võtab aastas umbes 90 000 inimest end mingiks perioodiks töö juurest lahti. Ülikoolides, ka Eesti omades, on suhteliselt levinud tava, et vaheaasta või vaba semestri ajal saavad õppejõud raamatut kirjutada.
Mul oli ükskord pool miljonit Eesti krooni vaba raha, mille eest oleks saanud teha maailmale tiiru peale. See oli siis, kui elasin muinasjutus. Me kõik elasime kinnisvarabuumimuinasjutus! Korterid, olgu neil seinad puudu või olemas, olgu neil tapeet laes või põrandal, kõikide hinnad tõusid müstiliselt.
2008. aastal müüsin kinnisvarabuumi tipus maha oma kahetoalise elamise, et osta kolmetoaline, kus oleks oma tuba ka lapsel. Ja nii see juhtuski – mu pangaarvel oli 500 000 krooni.
See oli esimene kord, kui ma reaalselt oma väikeses ajus taipasin, et raha – see ongi üks suhteline mull. Enne oli mulle kui palgatöölisele ikka tundunud, et rahanumber on midagi konkreetset ja väärtuslikku. Nüüd lõi esimene punane lambike põlema: ei maksa raha ülearu usaldada, need paberid ja mündid pole ise oma väärtuse peremehed. See korter pole ju vahepeal poole suuremaks kasvanud või mingil muul reaalsel moel väärtuslikumaks saanud.
Nii et selle sülle kukkunud raha „mahareisimine” tundus just õige idee. Lotovõit – lööme laiaks! Oleme naisega alati reisifännid olnud. Kui paljud sõbrad investeerivad oma aja ja raha maakodusse, siis meile on tõeline puhkus ikka see, kui saab sõita Eestist välja.
Isegi paaripäevase lähivälismaa reisi järel tunnen, kuidas pea on värskem ja uusi mõtteid täis. Õppisin sajandi alguses ühe semestri Londonis, mis on sest ajast mul kui teine kodulinn – koht, kus tunnen end hästi, turvaliselt ja mugavalt. Oma maamaja näib selles valguses vastandina vabadusele. See oleks kohustus, püsileping oma elukaare ja muruniidukiga.
Niisiis, kinnisvarabuum oli meile kinkinud nelja aasta Eesti keskmise palga. Muidugi läheme reisile! Küll seda betooni jõuab hiljem üürida või osta.
Aga teate, mis siis juhtus… ülemõtlemine! Me nimelt ei suutnud leida sellele megapuhkusele eesmärki ehk nii-öelda masterplaani. Kartsime, et mõne kuu möödudes hakkab suvalises kohas lihtlabaselt igav. Arvasime, et turistina võõras kohas elamine, sõprade ja pereta, toob meile kallale suure koduigatsuse. Ning lõpuks oleks rahast lihtsalt kahju, kui oleme oma idee vangid ega naudi seda.
Tagantjärele tundub säherdune loogika küll täiskasvanulik, aga samas üdini allaheitlik.
Me elame ainult ühe korra!
Ja siis – kui sul on raha, et unistused teoks teha – ei saa sa sellega hakkama!
Ah et sa ei tea, millest unistada…
No sel juhul ei saa sind tõesti keegi aidata.
Tampisime raha betooni. Ostsime 30aastase laenuga uue korteri. Töölt nelja minuti kaugusele – hea kiiresti kontorisse pääseda!
Immuunsüsteem muutus aga iga kuuga auklikumaks. See polnud isegi mitte Šveitsi juustu moodi, vaid sõel, millest tervis läbi nirises. Vähemalt kord kuus olin haige. Täitsa sant. Jah, muidugi saan aru, et see oli peas kinni – vaimne ülepinge ja muu bla-bla-bla –, aga kuidas sa ikka rattas joostes tervist kosutad.
Üldarst vaatas mulle kaastundliku näoga otsa, pidas pausi ja ütles: „Mart. Sul on vaja puhkust. Ma võin sulle kuuks ajaks sinise lehe välja kirjutada.”
Aitäh. Aga ma ei saa. Tööl on nii palju teha.
Möödus neli aastat.
Tervis oli täiesti p****s.
Naine küsis: kas äkki peaks nüüd siis aja maha võtma?
Ostsime üheotsapiletid Tenerifele.
AGA ÜLEMUS?
„Täitsa lollid,” ütles mu isa heatahtliku tõredusega, kui meie plaanist kuulis. „Teil on väga head töökohad, järjekord ukse taga.”
Isa Ingo on selles mõttes huvitav tüüp, et ta tegutseb küll kunstimaailmas, teatrilavastajana, aga on üks imekspandavalt stabiilne ja tõhus inimene. Ei mingeid loomekriise, depressiooni, joomatuure ega eputamist, ainult töö, töö ja töö. Seepärast ei saanudki ta mõista seda, miks peaksid noored äkki pooleks aastaks puhkusele minema.
„Mart, sa oled minu iidol,” rõõmustas kolleeg Anneli Lepp.
Anneli silmis põleb fanaatiline tuluke. Töö on talle nagu söömishäire – ta lihtsalt ei suuda piiri pidada! Ta lausa ahmib tööd sisse, tõstab endale aina juurde ning tohutu isuga muudkui laseb lõugadel käia. Töö lausa lendab ta käes. Aga Anneli saab aru, et ta paneb praegu hullu ainult nooruse energia pealt ja nõnda võib läbi kärsata.
Ma ise tundsin kärsahaisu juba liigagi selgelt. Alati kui oleme nädalaselt või kahe nädala pikkuselt päikesereisilt tagasi tulnud, on keegi meist haigeks jäänud. Reisimine ja lendamine faktiliselt lõhuvad immuunsüsteemi. Nii pole nende tuhandete eurode kulutamisel justkui mingit mõtet, kui isegi puhkus ei anna jõudu tagasi.