e mälestuseks
EESSÕNA
Kui te arvate, et ma ise läksin Islandile seiklusi otsima, on teil harukordne kujutlusvõime. Ma ei ole küll veel lõpuni aru saanud, kuidas see nii läks, aga asjade käik oli tegelikult palju lihtsam ja allus täielikult loodusseadustele. On ammu selgunud, et ükskõik kui peente strateegiatega ka ei üritataks Eesti kultuuri majandada ja eksportida, ikkagi on kõige minevam ekspordiartikkel eesti naised. Kui nad juhtuvad olema kultuuriinimesed, kolib koos nendega välismaale ka kultuur.
Teine ekspordiartikkel, mida avalikkus endale natuke uhkemini teadvustab, on kõrgharidus. Ei ole ülikooli, kes ei taoks endale vastu rinda oma rahvusvahelisuse statistikaga. Külalisõppejõud, vahetusüliõpilased, kraadijärgsed programmid, stipendiumid, kultuskõrgkoolid kultuslinnades… Kui kerkib esile mõni kõlav nimi, on välismaa asjahuvilistel kohe põhjust tulla uurima ja osa saama, kus selliseid geeniusi kasvatatakse. Venemaa oleks muidugi eriti põnev, aga see on natuke ekstreemne. Targem on natuke Baltimaade peal harjutada. Need on selline väike nunnu eel-Venemaa. Kuid ka välistudeng, kellele Läänemeri esialgu põlvini on, ei jaksa neid nunnu eel-Venemaa väikeseid malbeid ekstreemsusi lõputult uudistada. Nendega harjub, need hakkavad väsitama, ja siis tuleb koduigatsus.
Kui ma nüüd ütlen, et minu islandlasest elukaaslase doktorikraad heliloomingus on Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, siis te panete pildi kokku küll. Islandi õppelaenuga oli idabloki maal esialgu, 2007. aastal, päris hea laiata. Aasta pärast seda, kui Páll Eestisse laekus, keeras seltskond uljaid valgekraesid aga saareriigi panganduse pea peale ja Islandi krooni ostujõud kukkus euroalal kaks korda. Enam nii tore ei olnud. Meedia maalis olukorda Islandil mõnuga paksudes värvides, ning eestlased hakkasid Pállile kaastunnet avaldama. Tal oli piinlik selgitada, et elukvaliteedi vahe kahes riigis on nii suur, et kõige mustematel aegadel elasid islandlased samamoodi kui eestlased kõige parematel. Tõsi, enamik Islandi kinnisvaraomanikke ei saa kunagi oma eluasemelaenu makstud ning pensionifondid ja ülejäänud sotsiaalsüsteem said majanduskriisis tugevasti kõrvetada. Aga lihtne argipäev kättesaadava avaliku teenuse ning väikeste rõõmudega, mida inimesed endale endiselt lubasid, oli jätkuvalt lindgrenlikult päikeseline.
Kui aasta pärast panganduskrahhi, detsembris 2009 sündis meile poeg Eiríkur, oli erinevus Islandi eakaaslaste muretu igapäevaelu ning Eesti märgade küttepuude ja käruga läbimatu tänavapildi vahel nii üüratu, et koduigatsus andis selge suuna kätte. Nii lubaski Páll Ragnar, omadele Palli, kui me veel Nõmmel elasime: ükskord viskab viiking oma naisukese üle õla ja viib kodusaarele. Ta ütles seda üsna mitu korda. Ja targasti tegi. Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et asjade kõige absurdsem käik – kolida kogu elamine polaarjoone äärde vulkaanilisele saarele keset Atlandi ookeani – oli tegelikult kõige loogilisem.
Palli harjutas mind Islandiga tasapisi. Esimest korda viis ta mind kodusaarele 2008. aasta suvel, kui olime alles mõned kuud koos olnud. See oli talle väga tähtis ja mina olin kohutavalt põnevil. Olin just läinud filharmoonia kammerkoori tööle ja reisisin tol aastal nii palju, et kohvrit ei tasunud silma alt ära pannagi. Kui me parasjagu reisil ei olnud, tegime kooriga Toompuiestee-äärses heleroheliseks võõbatud kasarmus proovi. Proovist tulin kell pool kolm raevukalt näljasena, laulmine on raske füüsiline töö. Palli ootas mind söögiga oma toonases korteris Olümpia hotelli ja välisministeeriumi vahel, vaatega pargile. Siis vedelesime õhtuni voodis ja enne loojangut läksime Magasini agulisse jalutama. Õhtud olid soojad. Ma tahtsin alati kõndida ringi mööda purskkaevu serva keskhaigla õue peal, ja siis Siselinna kalmistul ja puumajade ja sirelipõõsaste vahel. Augustis seadsime end sisse Nõmmele. Mina kippusin Tallinnast üle pika aja kodulinna (ärge naerge midagi, see on väga tõsine asi) ja ma olin kindel, et ka Pallil sujub Pääsküla raba ääres komponeerimine paremini kui keset linna.
Aga juulis oli Palli toonud mu esimest korda Islandile. Ma nägin, et mind siia oodatakse ja et mul saab siin rahulik ja tore olema. Mis mulle kohe alguses selgeks sai ja mida ma ka enne tulekut aimasin, oli see, et Island on väga jõuliste seisundite maa. Kuigi siin toimub palju, on seisundid vaata et magusamad kui millegi tegemine. Kui midagi tehakse, siis selleks, et oleks seisund. Juba siia lendamine on seisund. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas me Eiríkuga esimest korda Islandile lendasime – kui ma vanavanematele seitsmenda lapselapse näha tõin. See oli 2010. aasta suvel, Eiríkur oli asjalik ja reibas poiss, viis ja pool kuud vana. Icelandair oli nii lahke, et müüs meile lennuki istmerivis kaks äärmist kohta ja keskmise andis pealekauba. Nii pisikestele tavaliselt omaette kohta ei anta. Väike Eiríkur magas risti üle keskmise istme, mina lugesin Laxnessi, päike paistis otse raamatusse, jõin Icelandairi viisakat tummist kohvi ja vaatasin aknast alla Vatnajökulli liustiku serva ja musta liivase rannajoone peale, kust liustiku sulamise vesi merre nõrgub.
See kummaline tunne tuleb mulle Islandil vahel uuesti meelde, kuigi nüüd on vulkaanilisest maastikust saanud proovisaali tapeet, mitte lavakujundus, ja suviti käime külas hoopis Eestis.
UUS KODU LAINE TÄNAVAS
uisud lähvad laeva peale õmblusmasin ei lähe laeva peale kastekann ei lähe laeva peale puust lennuk läheb laeva peale kudumisvardad lähvad laeva peale tikkimisraam ei lähe laeva peale balletisussid lähvad laeva peale jalgratas läheb laeva peale öökulliga kausid lähvad laeva peale jalastega kelk ei lähe laeva peale lambanahkne kasukas läheb laeva peale kummikud lähvad laeva peale Eiríku omad sinised number kakskümmend neli minu omad punased number kolmkümmend kaheksa klaveritool läheb laeva peale mähkimislaud ei lähe laeva peale…
Oma lubaduse meid Eiríkuga üle õla visata viis Palli täide 2013. aasta suvel. Juurdlesin terve juunikuu, mida oma maise vara iga viimase kui vidinaga ette võtta. Islandile minekuks olin ma kohvreid pakkinud selleks ajaks küll ja veel. Esimestel külaskäikudel läksid sinna need matkariided, mis mul olid. Järgmistel käikudel need matkariided, mis ma selleks ajaks Islandilt olin ostnud – palju paremad –, ja villased kampsunid, mis mulle oli kingitud. Kui sündis Eiríkur, ostsin talle Kaubamajast väikese rohelise kohvri. Mõnda aega me reisisime kahe kärutäie kohvrite ja lapsevankriga. Aga nüüd, kus me kolima hakkasime, oli kõik teisiti.
Olime välja uurinud, millistel tingimustel Islandi kaubalaevakompanii Eimskip (Aurulaev) majakraami oma pardale võtab. Saime teada, et kolida võib kas konteineri või euroalustega. Konteiner on nii suur nagu meie kaks tuba ja kogu meie kraam oleks mahtunud selle ühte nurka. Rakendasime kogu oma insener-tehnilist mõtlemist, et välja selgitada, mitu euroalust võtavad enda alla ühes tükis täispuidust raamatukapp, kirjutuslaud, kummut, kaks voodit, mis õnneks käivad juppideks, ja koorem igasugu muid asju, millest majapidamine koosneb. Ulatuslike mõõtmiste käigus selgus, et kolm, ja selgus ka, millise skeemi alusel tuleb kraam alustele paigutada. See oli kõik väga põnev, aga loodetavasti ma oma elus rohkem majakraami üle mere ei koli.
Viimaks sõitis reka minema. Roomas ohutulede plinkides sirelipõõsaste vahel, kogu meie senine elu kolme aluse peal, siniste lintidega kinni seotud. Asjad pidi autoga Hamburgi viidama ja seal Reykjavíki suunduva laeva peale ümber laaditama. Meie lendasime mõni päev hiljem lennukiga ees ära, üürisime endale korteri ja jäime ootama.
Eimskip ristles meie mööbliga Põhjamerel, meie aga panime seni oma Gamli Vesturbæri (Vana Läänelinna) kaptenimaja keldrikorterisse, kunagisse tisleritöökotta, hakkama kakskümmend viis liitrit valget värvi. Matimat ja õlisemat, lumemat ja luumat valget. Palli, tema bändi laulja Biggi ja Palli papa, kah Páll, aga Páll Ólafur pintseldasid seal mitu päeva jutti. Käisin neile sinna võileibu viimas. Võileibu saab nurga pealt Peetri poest (Pétursbúð). Kui ma poodi sisse läksin, kauples seal parasjagu kaks kaheksa-aastast tatikat endale kummikomme. Suurte prillidega müüjatar oli poistele õpetanud sellise mängu, et kui nad suudavad kirjeldada, milliseid komme nad tahavad (kaks tükki seda rohelise ja valgega, kolm musta konna…), kiiremini, kui tema käsi liigub, siis ta paneb kotti „kogemata“ rohkem komme, kui mündihunnik leti peal väärt on. Pikas mantlis vanahärrad seisid kannatlikult järjekorras ja vaatasid pealt. Maksin oma tomati, pesto, kana ja keedumunaga lapi leibade ning šokolaadipiima eest ja tüdruk – hetk hiljem teadsin juba, et ta nimi on Sigrún – tegi minuga kohe tutvust. Ütles, et ta töötab seal poes juba kuus aastat (ise kahekümneaastane) ja tunneb kõiki Gamli Vesturbæri inimesi.