ei sega neid Väino kesköine puurimine ülakorrusel.
Tol nädalal juhtus Väino naine olema Tartus ning ta arutles sakslasest mehega saksa keeles lepingu ning kommunaalmaksude ja muu huvipakkuva üle. Müüsime Atlandi-ülesele peotantsupaarile Väinolt ostetud kolksuvad puud paraja raha eest maha. See läks lihtsalt: kätte oli jõudnud juulikuu ning halge polnud nende kuivuse tõestamiseks enam vaja kokku koksida.
Nad poleks arvatavasti niikuinii aru saanud, mida see tähendab.
Nädala pärast või umbes nii jättis aga noorpaar korteri aknad lämbe ilmaga ööseks pärani lahti ning kui nemad juba magasid, ronisid vargad sisse ja varastasid ära suurema osa nende väärisesemetest. Nad olid väga löödud ning küsisid mult nõu, mida teha. Ütlesin neile, et nad läheksid kohalikku pandimajja – kasutasin just eestikeelset sõna –, kuna vargad võisid olla püüdnud varastatud kraami sinna maha müüa. „Minge ja vaadake üle pandimaja. See on ümber nurga Tähe ja Pargi nukal.“
„Pandimaja? Misasi on pandimaja?“ proovis ameeriklanna seda eestikeelset sõna oma suus.
„Ahhaa, jajah, see on pawn shop,“ ütlesin ma. „Ma pole seda lihtsalt juba tükk aega inglise keeles öelnud.“
Siis sain aru, et ma oskan eesti keelt palju paremini kui enne.
METSAMEES MATS
Meie teine Tartu kodu oli Tähtveres, „professorite linnaosas“, nagu Epp seda kutsus.
Tähtvere asus teisel künkal väljaspool kesklinna. Linnaosas leidus pärast sõda ehitatud suuri, siledaks krohvitud ning suurte akende ja rõdudega maju. Mõnikord trehvas nägema ka maju, mille ümmargused, illuminaatorit meenutavad aknad andsid hoonele kai külge köidetud reisilaeva välimuse.
Mõnedel suurematel Tähtvere majadel oli suur hästi hoolitsetud aed ning majad ise olid värvitud meeldivat värvi. Leidus aga ka halle maju, mille ümber kasvasid kummituslikud puud. Kui me juhtusime mõnest sellisest mööda jalutama, meenutas Epp mulle, et enamikule õppejõududele makstakse viletsasti ja nad ei saa endale maja remonti lubada.
Tähtvere tänavavõrk oli planeeritud ning tänavad suuremalt jaolt puhtad. Nimed olid neile pandud 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja tuntud tegelaste järgi. Jakobsoni tänav oli nime saanud kirjaniku, ajakirjaniku ja poliitiku Carl Robert Jakobsoni järgi, Hurda tänav rahvaluule koguja, teoloogi ja keeleteadlase Jakob Hurda järgi, Koidula tänav romantilise poeedi Lydia Koidula järgi, Jannseni tänav kirjaniku ja luuletaja (ning Koidula isa) Johann Voldemar Jannseni järgi ning Hermanni tänav helilooja Karl August Hermanni järgi.
Sain teada, et enamiku nende inimeste nägu oli ka Eesti rahatähtedel. Kõigi nende habemete ja prillide tagant oli mul aga tol ajal keeruline tuvastada, kes on kes.
Samuti oli seal ümbruskonnas mitu müütilise nimega tänavat. Otse läbi Tähtvere kulges Taara puiestee, mis oli nime saanud eestlaste paganliku jumala Taara järgi, kes arvatakse olevat olnud midagi viikingite Thori taolist. Hiie tänav oli nime saanud eestlaste ristiusueelse ajastu pühade metsade järgi. Vikerkaare tänav kandis sellist nime, kuna oli kaarjas nagu vikerkaar. Sel tänaval oli lihtne ära eksida, kuna mööda seda vikerkaart edasi astudes jõudsid tagasi peaaegu samasse kohta.
Suurem osa Tähtvere maju oli ahjuküttega ja nende juurde olid ehitatud pikad puukuurid. Nende täisladumiseks võis kuluda isegi pool päeva ning puud telliti tavaliselt kohale, helistades varasügisel kohalike ajalehtede kuulutuste rubriigis hea hinnaga kuiva küttepuud pakkuvatele numbritele.
Nõnda siis juhtuski, et keset meie esimest sügist tagasi Eestis tuli Epp meie Tähtvere majas ülakorrusele kabinetti ja ütles, et Metsamees Mats on allkorrusel ning ootab mind appi puid laduma.
Kui mina T-särgi väel ning teksades ja kingades välja astusin, ootas Mats mind oma veoauto roolis. Kui Karlova Väino oli kukk, siis tuleb öelda, et Metsamees Mats oli karu. Ometi oli Matsis midagi õrna ja sugugi mitte karulikku. Võib-olla oli ta hoopis pigem nagu metsnugis. Igatahes nägi ta natuke sedamoodi välja. Tal olid pikad õlgadeni juuksed, mis minu arvates oli eakama eesti mehe puhul ebatavaline, ning viltused Uurali silmad. Kui ma pärastpoole Matsi, tema juukseid ja kõneviisi oma isale kirjeldasin, ütles isa vaid: „Justin, ta on indiaanlane.“ – „Ei, isa, ta on eestlane.“ – „Ei, Justin, ta on indiaanlane.“
Esimene asi, mida ma Matsi juures märkasin, olid tema käed. Kõik tema sõrmed olid jämedad, tursunud ja pahklikud. Tundus, et tal on ainult pöidlad. Minu sõrmed olid teistsugused. Need olid pikad ja siledad. Mul olid kirjaniku käed, klaviatuuril trükkija käed. Matsil olid käed, millega sai teha peaaegu ükskõik millist rasket tööd. Ma kujutasin ette, et ta suudaks paljaste kätega vaia maasse taguda.
Mõne tunni pärast, kui Matsi puulaadung oli riita laotud, olid minugi käed huvitaval kombel üsna Matsi käte moodi. Need olid punased, ville täis ja saanud mõned pinnud. Ma tean, mida te mõtlete – Justin, miks sa kindaid kätte ei pannud? Kas te peaksite mind veidrikuks, kui ma ütleksin, et ma tahtsin puid riita ladudes neid halge palja käega katsuda? Tahtsin, et mul oleks mets käte vahel? Ja mitte ainult. Kohe kui Mats oma veoauto kuuri ette tagurdas, võtsin ma kaks halgu kätte ja koksisin neid kokku, et kuulda, kas nad teevad sedasama maagilist häält.
Kilks-kolks?
Aga kolksumist ei olnud, sest oli alles oktoober ja halud polnud külmunud, mistõttu nad ei teinud mingit häält.
„Puid tuleb tassida, mitte kokku taguda,“ ütles Mats.
Ma ei öelnud seepeale midagi ning hakkasin halge sülle laduma, ikka kümnekaupa.
Neil kolmel talvel, mis me seal majas elasime, tõi Mats meile koormatäite kaupa puid. Mõne jutuajamisega sain tema kohta üht-teist teada. Ta elas Elvas, Tartust 20 minuti pikkuse autosõidu kaugusel, ütles ta. See tundus Matsi-sugusele mehele sobiva elukohana.
Kõik, kes on Elvas käinud, teavad, et linna katab taevakõrgune jämedatest männipuudest varikatus, mis heidab pühalikku varju kõigile ja kõigele, mis selle alla jääb. Kujutasin ette, kuidas Metsamees Mats on oma palkmajas Elva lähedal, popsib piipu ning aeg-ajalt võtab maha puid, mille siis veab oma usaldusväärsetele kirjanikest klientidele Tähtverre.
Ükskord ütles Mats meile isegi oma perekonnanime – Talts. Mats Talts. See tekitas meie verandal üsnagi suurt saginat. Kas härra Mats Talts oli äkki 1968. aastal México olümpiamängudel hõbemedali võitnud Eesti tõstja Jaan Taltsi sugulane, küsis Epp temalt. Jah, tõepoolest, vastas Metsamees Mats. Méxicos mehetegusid teinud Jaan Talts oli Elva Mats Taltsi vend.
Mind üllatas, et Epp üldse teadis, millised eestlased olid 1968. aastal México olümpiamängudel Nõukogude Liidu koondises. Ta polnud siis veel sündinudki. Mina küll ei teadnud, mis ameeriklased neil mängudel osalesid. Aga selliseid asju teadsid kõik eestlased. Vean kihla, et kõik eestlased on pähe õppinud kõik oma olümpiavõitjad kuni Ateena olümpiamängudeni 1896. aastal. Neid oli sedavõrd vähe, et oli lihtne meeles pidada, kes nad olid ja mida nad olid võitnud.
Üks teine kord tuli Mats kohale koos oma naisega. See valmistas mulle üllatuse, kuna pikajuukselisel ja aeglase jutuga indiaanipealikul Mats Taltsil, Mexico City Jaani vennal oli täiesti tavaline eesti naine – sedasorti naine, kelle taga sa seisad kaubamajas järjekorras või kellest sa võid turulettide vahel mööduda. Kui meie Matsiga puid ladusime, istus naine auto esiistmel ja lehitses värsket Kroonikat. Mina olin oodanud indiaani printsessi Pocahontast, kuid Matsi naine meenutas mulle hoopis Angela Merkelit.
See oli siiski üsna loogiline. Eestis oli isesuguseid nägusid. Mõnedel inimestel, näiteks Matsi naisel ning Eesti ajakirjanduse iginoorel ristiisal ja Postimehe toimetajal Priit Pulleritsul oli nägu, mida ma nimetaksin saksa tüüpi näoks. Pulleritsu juuksed olid seitlisse kammitud ning tema alt laieneva pika nina ja sirge suuga nägu meenutas mulle lõvi. Vuntsidega nägi Pullerits natuke välja nagu 1970. aastate seebistaar, kui ta aga näo paljaks ajas, mõjus ta 19aastaselt, ehkki oli ise juba üle neljakümne. Pullerits