alati kohal olid
SISSEJUHATUS
Lugu, mida ma siin tahan jutustada, poleks olemas ilma otsuste, hetkede ja juhusteta, mis jäävad aastate taha. On inimesi, kelle arust on see saatus. Minu arust on see lihtsalt elu, kus üks asi viib märkamatult teiseni. Päris algusest pihta hakata on aga keerulisem, kui esmapilgul võib tunduda. Barcelona tuli minu juurde kauges Argentina väikelinnas. Esimesed seemned istutasid mu südamesse energilised katalaanid Ruth ja Xavi, kellega koos vabatahtlikku tööd tegema sattusin. Eelkõige just Ruth hoolitses selle idanema pandud idee eest ning kastis-väetas seda tulevikuplaanidega. Lõpuks kandis see vilja ning 2012. aasta augustis maandusingi Barcelonas. Päike säras kõrgel ja sõbranna Ruth, kes mul tervitusplakatiga vastas lubas olla, oli lennujaamas suitsunurka otsides ära eksinud. Asjad ei lähe kunagi nii nagu planeeritud ning just tänu sellele jään ka mina ettenähtud kuude asemel Barcelonasse aastateks. Päris oma koduni on vaja veel palju inimesi ja olukordi üle elada, nii paljudes kohtades käia. Minu teekond pole olnud pikk – kõigest kolm aastat – ja seda saaks kokku võtta mitmel moel. Need teeviidad ja – tähised, millest siin juttu tuleb, on Barcelona tänavad, linnaosad, väljakud ja rannad. Need kohad on olnud tunnistajaks miljonitele lugudele, unistustele ja õnnetustele, muuhulgas ka minu omale. Ning mulle omakorda meeldib mõelda, et olen tallanud oma imepisikese raja nende ajatusse pinda.
Kuskilt tuleb aga alustada ja olgu selleks kõnealune kuumniiske augustikuu laupäev, kui Ruth ja Mirjam kõigi äparduste kiuste üksteist lennujaamas lõpuks üles leiavad.
GRÀCIA LINNAOSA. UUS KODU JA UHKE VASTUVÕTT
Ruth oli Gràcia linnaosa enne mu tulekut taevani kiitnud. Tema kirjelduste sopilised tänavad, hämarad baarid ja helged kohvikud, jutuvadast kaikuvad väljakud ja kirev ööelu oli muusika minu noortele kõrvadele. Järeldasin ülistuskõnest, et tegemist on kohaliku Kalamaja või Uue Maailmaga, kus kõik linna popid ja noortepärased tahavad elada. Kõlab nagu hea algus teekonnale Barcelona südamesse, või mis?
Seisan lõpuks Lessepsi väljakul uhke 20. sajandi alguse kortermaja ees, takseerin Ruthi osutatud aknaid ja ei suuda oma õnne uskuda. See nurgapealne maja paistab oma kõrgete akende ja laiade metallrõdudega nii suursugune. Üks hoone külg vaatab üleskaevatud Plaça de Lessepsile ja teine kitsamale Pérez Galdósi tänavale. Ruth seletab, et Lessepsi väljak on piiriks popi Gràcia ja rikka Sarrià-Sant Gervasi linnajao vahel. Paraku ei paista see tähtsaks liiklussõlmeks kujunenud ristmik kunagi valmis saavat. Detailplaneeringut muudetakse pidevalt ja uue metrooliini ehitus, mille jaoks tegelikult raha ei ole, lükkab tööde lõppu pidevalt edasi. „See müra on lihtsalt kohutav! Ma ei saanud täna öösel üldse magada. Kogu aeg mingi autode ja motikate vuramine,“ kurdab Ruth, kuid elavneb silmanähtavalt, osutades vastasmajale: „Täpselt selles korteris, mis on minu rõdu vastas, elab üks ilgelt ilus kutt ja ta käib rõdul suitsetamas!“ Ruthi pruunikasrohelised silmad löövad särama ja neis peegeldub kujutluspilt romantilisest suitsupausist seksika naabripoisiga. Pérez Galdósi tänav on kümmekond meetrit lai, nii et Ruthi potentsiaalne elu armastus pole küll käeulatuses, aga ikkagi võrdlemisi lähedal.
Lohistan kohvrit mööda marmorpõrandat pisikese puust lifti poole. Kujutan ette, et täpselt sellise logiseva liftikökatsiga sõitis näiteks Hercule Poirot. Kirjade järgi elame teisel korrusel, aga et majal on ka entresuelo ja principal1, asub meie korter eestlase mõistes hoopis neljandal. Ruth on väga elevil, me pole aasta otsa näinud ja hoolimata tihedast kirjavahetusest ei ole ma tema viimaste armuromaanidega kuigi kursis. Ühisest Argentina seiklusest on möödas kaks ja pool aastat, kuid seda püsimatut inimeselooma silmitsedes tunnen, nagu oleks me alles eile tuttavaks saanud. Oma eesti sõpradele kirjeldasin Ruthi alati kui mustlase püssi, kelle puhul ei tea kunagi, kummast otsast pauk tuleb. Ruthi ettearvamatu loomus ja piiritu avastamisrõõm teevad ta minu jaoks kõige ihaldusväärsemaks korterikaaslaseks linnas. Pole paremat viisi Barcelonaga sina peale saada kui üks energiline katalaanist sõber, kes tahab uhkusest pakatades sulle oma linna näidata.
Käisin Barcelonas viis aastat varem koos ema ja parima sõbrannaga. Vurasime lahtise katusega turistibussis rõõmsalt kõik linna kohustuslikud vaatamisväärsused läbi ja hiljem rendiautoga ka teised märgilised kohad Kataloonias. Ja kuigi Barcelona jättis mulle toona vapustava mulje, poleks ma ise heast peast siia aastaks vahetusüliõpilaseks tulnud. Ma õpin ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust ning hoolimata sellest, et eriala justkui kohustab, pole ma kunagi „päris“ Hispaanias käinud. Miskipärast võtsin endale pähe, et Kataloonia pole see „päris“. Variante õige ja ehtsa Hispaania tundmaõppimiseks oli mitu: minu osakonna partnerülikoolide seas leidus õppeasutusi Santiago de Compostelast Granadani ja Valenciast Gran Canariani. Põhjast lõunasse, idast läände – vali, millist linna tahad. Paraku ei osanud ma kõigi nende võimaluste virvarris seisukohta võtta ja kui silmapiirile ilmus Ruth, kellele erinevalt minust meeldib väga otsustada, tuli aeg hakata vaatama lennupileteid Barcelonasse. Ja ühes on Ruthil kindlasti õigus: see Barcelona, mida ma õpin tundma siin elades, on teistsugune kui see, millest ma endale viis aastat varem ühe nädala jooksul pildi maalisin.
Korter osutub seestpoolt vähem suursuguseks, kui ma fassaadi vaadates endale ette kujutasin. Laed on küll kõrged ja toad suured, aga remonti tehti siin viimati umbes kahekümne aasta eest. Mis kõige tobedam: ainult kahel toal on aken tänava poole. Ülejäänud kahel toal, elutoal, köögil ja esikul on küll aknad, aga need vaatavad vastu kõrvalmaja seina või prügišahti meenutavasse sisehoovi. Olen oma tuba Skype’i vahendusel näinud ja teadsin ette, et mind ootab korteri kõige väiksempimedam nurgake. Erasmuse vahetusüliõpilase stipendium on sel aastal 450 eurot kuus ja soovides korterikulude pealt nii palju kokku hoida kui võimalik, olen pikalt mõtlemata nõus ka selles katalaanide aristokraatide kolikambris elama. Tuba on küll kõige rohkem viis ruutmeetrit suur, aga tänu kõrgele laele ja tuulutusaknale jätab see tunduvalt avarama mulje. Ja asub see linnaosas, mida kiidetakse kui ühte kõige ägedamat linnas. Koos kommunaalkuludega läheb see mulle maksma 200 eurot kuus, mis Barcelonas on välismaalase kohta hästi saadud. Tõstan kohvri tuppa ja vaatan läbi tuulutusakna naabermaja halli kiviseina. Pole halba ilma heata: vähemalt ei häiri mu und ükski öine kihutaja ega varitse oht mõnda rõdul mõtisklevasse naabripoissi kõrvuni ära armuda.
Teised kaks korterielanikku pole Ruthi sõnul veel suviste tegemiste juurest linna naasnud, nii pole vaja kiiremas korras ka kellegagi tuttavaks saada. Jätkame oma koduekskursiooni hoopis katusel. Kõikidel majadel Barcelonas on katuseterrass. Tavaliselt toimib see varuväljapääsuna või ka lihtsalt lisaruumina, kus pesu kuivatada. Igasuguste olengute korraldamine on rangelt keelatud. Sõidame liftiga kaheksandale ja astume kuuma leitsakusse. Voodilinad kuivavad siin suvel küll poole tunniga ära! Põrgukuumusest tähelepanuväärsem aga on vaade, mis katuselt avaneb. Tegemist on nurgapealse majaga ja kui jalutada terrassi ühest servast teise, paistab kätte peaaegu kogu Barcelona. Roheliste mäenõlvade sõõr ja hele mereriba hoiavad linna oma embuses. Nii nagu eestlaste rahvuspärandis on olulised meri ja mets, püsib katalaanide universum merel ja mäel. Mar i muntanya. Nemad kahekesi on oma rahvast toitnud ja katnud, vaenlase eest kaitsnud ja uutele jahimaadele juhatanud. Nii on ka Barcelona ühelt poolt äärmiselt avatud linn, mis helesinistes vetes tähtede poole seilab. Valitseti ju kunagi Aragóni krooni koosseisus vaat et kogu Vahemerd! Teisalt peegeldub katalaanide silmades vahel jonnaka mägirahva vaim, mis neid esiisade pärandi külge naelutab. Mar ja muntanya on Barcelona yin ja yang, linna olemuse kujundanud vastandid, mis kõigest hoolimata koos eksisteerivad. Linna maagia peitubki mäe- ja merevaimu tasakaalus ning selles, kui hästi me seda hoida oskame.
„Näe, need on minu arust eriti huvitavad,“ juhib Ruth mu tähelepanu linnavaatelt terrassile. Keset katust on kuus pisikest putkat, mida ma esmapilgul kolikambriteks pidasin. Tegemist on aga vanade pesuköökidega, iga korruse peale üks. Putka sees on kõrge malmvann, mille üks veidi diagonaalis äär on suur pesulaud. Nähtavasti oli ka maja ehitaja mõelnud, et selles kuumuses kuivavad voodilinad poole tunniga. Naljakas, kuidas igal Barcelona ruutmeetril põimuvad argielu mured ja suurlinna unistused.