ja küsib laulvas Argentina hispaania keeles: „Üks piimakohv ja fuet’i-võiku?“ Noogutan ja käbe latiino kaob baari. Nähtavasti ei olnud tema korterikaaslased katalaani keele puhul nii nõudlikud. Ometi ei saa ma lahti tundest, nagu oleksin midagi valesti teinud. Vahel lihtsalt on nii, et isegi keeleoskajal jääb kuidagi kohtlane maik suhu, kui sa ei kasuta õigeid väljendeid või ei telli õiget asja. Plaça del Soli päikeseküllane augustiõhk ja aurav kohvitass pühivad aga hetkega peast kõik kahtlused. Imetlen üle väljaku jäävat helerohelist roosade aknaluukide ja juugendlike õitega kaunistatud elumaja. Teistest seepiapruunidest ja beežidest majadest paar korrust kõrgemana valvab ta majakana väljaku kohal. Plaça del Sol on nelinurkne ja avar väljak, mis nii pidu- kui ka argipäeval on barri sotsiaalelu keskpunkt. Inimesed mu ümber on peotujus. Võiks öelda, et suvelõpust hoolimata on meeleolu kevadiselt ülemeelik.
Olen alati tundnud, et on hetki ja sündmusi, mida ei saa jäädvustada kaamera ega sõnadega. Mäletan, kuidas käisin ligi kümme aastat tagasi hilisteismelisena ema sõpradega Itaalias. Kuidagi läks nii, et reisi lõpuks oli vanaldane filmikaamera kinni kiilunud ja pilte enam ei teinud. Nii ei jäänudki muud üle, kui Capri saare kivist kallast, üksikuid piiniaid ja mäest üles ronivaid kollakaspruune majasid kuidagi teisiti jäädvustada. Ma ei mäleta, mida ma täpselt nägin, mäletan ainult kõikehõlmavat Capri sinist, palavat nailonpluusi ja seda, et olin südamest õnnelik. Võib-olla sellepärast polegi minust fanaatilist fotograafi saanud. Minu reisialbumid ja – päevikud on peidus mälusoppides. Ja kuigi inimese mälul on piirid, mäletab süda ikka, kuidas ta ennast kuskil tundis. Neid ilusaid hetki ja kalleid mälupilte on hea mustadeks päevadeks võimalikult palju tallele panna. Ma arvan, et sellepärast ei nurise kunagi ka ükski Gràcia elanik lärmakate pidustuste üle – see on aeg, mis toob rõõmu nii paljudele inimestele. Kontserte ja konkursse leidub igale maitsele, tegevusi igale vanusele ja „sissepääs“ on tasuta. Teisisõnu, helged mälestused Gràcia festa major’ist ühendavad põlvkondi ja sotsiaalseid klasse. Mina võtan tänasest kaasa rulluiskudel tiirutavate laste kilkeid, fuet’i-saia krõbeduse ja teadmise, et tulgu või veeuputus: mul on palju ilusat, millega sellele vastu panna.
PASSEIG DE GRÀCIA. ISESEISVUSE OTSINGUIL
Märkamatult on augustist saanud september. Esimestel nädalatel piirdub minu Barcelona maastik koduseks saanud Gràcia ja kohustuslike käikudega all-linna. Päris teekond linna südamesse ja tema inimeste murederõõmude manu algab 11. septembril, kui ühes miljoni katalaaniga mööda Passeig de Gràcia avenüüd alla marsin.
Sügisest on veel vara rääkida. Alles eelmisel nädalal mulistasime Ruthiga Costa Brava helesinistes vetes ja võtsime mõnuga päikest. Koolis ei hakka siin keegi käima enne septembri keskpaika ja ülikool algab alles kuu viimasel nädalal. Võib-olla sellepärast puudubki linnaelust see sügisene rütm, mille loovad hommikul kooli ruttavad lapsed. Minul on peo ja pillerkaari asendanud katalaani keele kursused. Kahjuks on korterikaaslased kõik septembri lõpuni linnast ära, nii et kodutöödega pean ise hakkama saama. Katalaani keele kursused on Erasmuse vahetusüliõpilastele tasuta, samas kui hispaania keele omade eest tuleb võrdlemisi kopsakas summa välja käia. Kahtlustan, et enamikku õpilasi motiveeriski just see ennast kirja panema. Vähemalt nii intensiivset huvi keegi keele vastu küll ei tunne, et sellele kaks nädalat järjest hommikul kümnest õhtul viie-kuueni pühenduda. Aga siin me kõik oleme – prantslased, sakslased, austerlased, itaallased – ja oma päevi õhtusse saadame. Millegipärast on jutud katalaanide teatavast rahvuslikust jäikusest selles seltskonnas kerged levima. On neid, kes ei saa aru, miks on kõik sildid ja teeviidad katalaanikeelsed, kuigi me asume Hispaanias. Prantsuse tüdrukud kaebavad, et üks ettekandja teenindas neid järjekindlalt katalaani keeles ja nad ei saanud temast midagi aru. See kõlab natuke absurdselt, sest katalaani ja prantsuse keel kuuluvad mõlemad romaani keelkonda ning on väga sarnased. On neidki, kelle arust on katalaanid ülbed ja rasked sõbrustada. Lõpuks jääb muidugi küsimus, miks nad üldse iseseisvust tahavad. Mille alusel? Nad on ju alati olnud Hispaania osa ja katsu sa siis seletada, et „alati“ on väga suhteline mõiste. Nendel hetkedel tunnen, nagu oleksin käsist ja jalust seotud. Nii keeruline on seletada suurrahvastele, miks katalaanid võiksid saada oma võimaluse, oma riigi.
Ajalugu on keeruline. Ma ei tea ühtegi maad, mille sõdade ja vallutuste lugu oleks lihtne ümber jutustada. Nii on loomulikult lood ka Katalooniaga. Iseasi, millisest ajaloo punktist jutustamist alustada. Mina alustaksin Barcelona krahvkonnast ehk Comtat de Barcelonast. 8. sajandi lõpus oli kogu Pürenee poolsaar araablaste võimu all. Kui Frangi riigi valitseja Karl Suur nende edasitungile piiri pani ja suure osa alasid Püreneede mäestikus ning poolsaare kirdeosas tagasi võitis, loodi Barcelona krahvkond. Sellest sai piir araablaste Al-Àndalusi ja frankide impeeriumi vahel. Alguses valitsesid krahvkonda frankide poolt ametisse määratud mehed. Ajapikku anti võimul olevatele perekondadele suurem otsustusõigus ja nad võisid oma tiitlit-alasid lastele pärandada, kuni lõpuks 13. sajandil saavutati sõltumatus Frangi impeeriumist. Barcelona krahvid jätkasid sõdasid araablaste vastu ja laiendasid oma territooriume tasapisi lõuna suunas. Peale sõja oli teine edukas moodus oma alasid laiendada abielu. Barcelona krahv abiellus Aragóni kuningriigi printsessiga ja uus võimas liit oli sündinud. Nende järeltulijad valitsesid kuningriigi hiilgeajal tänapäeva Kataloonia, Aragóni, Valencia, Baleaari saarte, Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia üle. Uus ja veel võimsam liit sündis, kui kõigi nende alade valitseja Fernando abiellus 1469. aastal Kastiilia kuninganna Isabeliga. See oli liit, mis aitas Hispaanial tõusta 16. sajandi Euroopa võimsaimaks riigiks. See oli liit, mis pani aluse enam-vähem sellele Hispaaniale, mida meie praegu tunneme. Katalaanide vaatepunktist on kogu selle loo juures tähtis aga üks aspekt. Kõikide nende liitude ja sõdade ajal ei kannatanud kohaliku aadli privileegid. Liidu põhieesmärk oli võita araablasi ja kuningad Barcelona krahvkonna igapäevaellu ei sekkunud. Teisisõnu otsustasid kohalike maksude ja seaduste üle katalaanide aadlikud. Võib-olla sellepärast kõlavadki „alati“ ja „Hispaania osa“ natuke vägivaldselt. Tegemist oli võrdsete liiduga, kus keegi polnud teise osa.
Tammun mõttesse vajunult Torrent de l’Olla pisikese toidupoe lettide vahel. Kirsstomatid või tomatipasta? Selles on küsimus. Arvestasin välja, et võin päevas kulutada umbes kaheksa eurot. Pärast üüri ja kommunaalkulude maksmist jääb igapäevasteks kulutusteks just nii palju järele. See on äraelamiseks täiesti piisav, kui ohverdada hommikukohv ülikoolis (0,90 eurot), pärastlõunane õlu sõprade ringis (1–2 eurot) või õhtused üritused (… eurot). Paraku tahaks iga noor inimene endale natuke meelelahutust lubada ja kõige parem viis raha kokku hoida on ikka toidu arvelt. Õnneks leidsin tudengi makaronidieedile natuke tervislikuma alternatiivi: kikerherned ja läätsed. Keedetud kaunvilju müüakse siin pooleliitristes purkides ja oliiviõlitörtsuga maitsevad need nagu kulda. Pean piinlikkusega tunnistama, et hetkel on ainuke pidepunkt minu toidusedeli ja ühe korraliku Vahemere maade kokaraamatu vahel oliiviõli. Seda ostame koju viieliitriste kanistritega ja kasutame peaaegu iga toidu valmistamisel.
Annan lõpuks kirsstomatite kiusatusele järele ja rühin künkast üles kodu poole. Paari päeva pärast on 11. september, Kataloonia rahvuspüha. Läheneva tähtpäeva puhul on rõdudele ja aknaorvadesse üha rohkem Kataloonia lippe ilmunud. Kollased-punased toonid annavad tänavale rõõmsa ja paraadliku välimuse. On ka viimane aeg, et Gràcia tänavad saaksid taas natuke värvilisema väljanägemise. Pärast pidustuste lõppu korjati serpentiinid ja lindid kokku ning majade fassaadid jäid kuidagi tühjaks. Ka muidu nii tegusad Gràcia elanikud olid festivali järel kuidagi hajevil ja nagu pärast pingelangust ikka, ei osanud endaga midagi peale hakata. Sedamööda, kuidas 11. september lähemale tiksub, lähevad inimeste silmad särama ja on jälle, mille nimel pingutada.
Kui üldiselt tähistatakse rahvuspühaga iseseisvuse väljakuulutamist, siis katalaanid mälestavad selle kaotust. Kataloonia pole küll kunagi olnud tänapäeva mõistes suveräänne riik, aga rohkem vabadust ja suurem otsustusõigus oma piirkonna asjade üle oli neil 1714. aastani küll. Selle ajani säilitas Barcelona krahvkond oma privileegid ning seadusandlik võim kuulus kohalike aadlike kojale. Kõik see toimus ammu ja oli kõigest hale kaotus Hispaania pärilussõjas, kuid millegipärast tahavad katalaanid