ta naerdes.
„Ah soo, väga võimalik. Tühja kõhuga õlle joomine toob mulle pähe igasugu lollusi. Mitu korda ma sundisin sind filmi „Tuulest viidud“ vaatama?“
„Palju.“
„Ja mitu korda sa seda vaadates magama jäid?“
„Peaaegu alati.“
„Jah, sul on alati olnud filmide suhtes väga halb maitse. Sa oled snoob.“
Kordki ta ei vasta mulle, ainult vaatab mind naeratades, silmis rõõmus ootusärevus. Óscar on üks neist vähestest täiskasvanud meestest, kes võivad ette manada rõõmsalt õhevil näo, kingi ootamisnäo. Ma pole talle seda kunagi öelnud ja ma ei usu, et ta seda teab. Rõõmsa elevuse teesklemine on raske ja see oskus kaob sedamööda, kuidas kaovad unistused – nood tõelised, lapsikud – ja need asendatakse ainult soovidega.
„Kõik läheb hästi, Blanca, küll sa näed.“
„Ma tean,“ valetan.
Ta räägib, et peab tööasjus mõneks päevaks Pariisi minema, kuid kohe kui ta tagasi tuleb, sõidab ta Cadaquési meid vaatama ning jääb mõneks päevaks meie juurde. Pärast ta ohkab ja lisab: „Ma ei tea, mida oma pruudiga teha.“ Mehed rikuvad alati, alati, alati lõpuks kõik ära. Manan näole sügavalt mureliku ilme, mida on samuti väga raske teeselda, kuid mitte nii raske kui rõõmsat ootusärevust, ning virutan ukse pauguga kinni.
Ja mina, sõbrake, ei tea, mida teha ilma oma emata.
3
Nicolás arvab, et sa mängid Lumehelbekesega1 taevas pokkerit. Kuigi ta on vaid viieaastane, selgitab ta kõike nii veenvalt, et paneb mindki mõnikord kahtlema. Ja mina oma neljakümne eluaastaga peaksin sind lõputult rohkem tundma – või võib-olla mitte, sest viimasel ajal olid vist lapsed ainukesed, kes leidsid imepärasel viisil tee sinuni, ainukesed võimelised nägema ja jõudma läbi haiguse ja hägu inimeseni, kes sa olid, ainukesed piisavalt heatahtlikud ja targad, et sind tagasi tuua, nemad, õnneseened, ei vihanud sind hetkekski –, aga ei suuda sinu jaoks paremat paika ette kujutadagi. Nende joonistustes ilmud sa meie peade kohal lennates, segu irvitavast nõiast ja kohmakast haldjast, mitte väga erinev sellest, kes sa elusana olidki.
Nad veetsid mõne päeva mu vanema poja isa Guillemi kodus. Ja nad naasevad päevitununa, pikemana ning isa aiast pärit salatite, tomatite ja kurkide laadungiga. Võtan puu- ja köögiviljaannid vastu alati suure vaimustusega, aga tavaliselt lendavad need prügikasti kohe, kui mõne mutuka leian – kui neid oma tavapärase ebakindlusega, millega ma kõiki maatöid ette võtan, pesema hakkan.
„Guillem, ma tahan ainult selliseid õunu nagu Lumivalgekese muinasjutus. Minu probleem maheõuntega on see, et mul on alati tunne, et kui ma oma hambad neisse sisse löön, siis hammustan mõnel ussil pea otsast. Ja see tekitab minus üsna suurt rahutust. Sa saad sellest ju aru, eks ole?“
„Muidugi, sa eelistad mürgitatud õunu, on ju? Hästi, ära muretse, järgmine kord toome sulle neid õunu, vaatame, kas töötavad.“
Ja ta teeb kaela läbi lõikamise žesti, sulgeb silmad ja jätab keele ripakile, ajades naerma lapsed, kes jumaldavad tema hulluse ja praktilise meele segu, tema võimet jutustada neile päevakaupa üksikasjalikult Prantsuse revolutsiooni sündmusi ning seejärel minna aeda tomateid istutama.
Guillem on arheoloog, napsutaja, haritud, solidaarne, intelligentne, Kataloonia iseseisvuse pooldaja, sümpaatne, sohitegija, tugev, õel, lahke, väga naljakas ja väga kangekaelne. Tema motoks on „no estic per hòsties“2 ja – välja arvatud need aastad, mis me koos veetsime ja mil tal oli aega paljudeks hòstia’teks – ta on sellele tegelikult ka truuks jäänud. Meil on vihkamise ja armastuse suhe. Mina armastan teda ja tema teeskleb pea kogu aeg minu vihkamist. Kuid tema vihkamises on rohkem häid asju kui enamiku mulle tuttavate inimeste armastuses. Talle jäi Patum, mu ema koer, kes mõni aasta enne meie lahkuminekut oli meie koer. Hiljem jätsin ühel päeval reisile minnes koera ema hoolde ja kui tagasi tulin, ütles ema, et ta jätab koera endale, et tal on parem olla koos oma ema ja õega. Ja sa jätsid meie koera endale. Ja sa tegid temast enda koera, nagu tegid kõigega, mida armastasid, kõigiga, sa varastasid neilt ühe elu, kinkisid neile asemele teise, palju avarama ja õhurikkama ja lõbusama kui ükskõik milline neist, mida nad olid eales tundnud või võinuksid hiljem tunda. Kuid selle eest tuli kallist hinda maksta: elada su halastamatult puuriva pilgu all armastuse vangina, armastuse, mis sinu sõnul polnud mitte mingil juhul, mitte ealeski pime. Kuigi võib-olla koertega, ja ainult nendega, ta seda oli. Patum elas oma emast ja õest kauem.
Päeval, mil sa protesteerimata nõustusid, et me ta ära viime, sest enam ei saanud ta su juures olla, mõistsin, et lõpp on lähedal. Kui sa olid valmis loobuma oma koerast, tähendas see seda, et sa olid valmis loobuma kõigest, et me olime jõudmas kuristiku põhja, kuhu me olime juba kaks aastat langemas. Tol pärastlõunal, su käsi veel minu käe ulatuses, alustasin toimetustega, et sind maetaks Port Lligati surnuaiale. Patum tuli su matusele, ta oli ainuke koer, Guillem pani ta kaelarihma külge musta lindi – see võib ainult Guillemile pähe tulla – ja ta käitus nagu tõeline daam. Ta ei heitnud käpad harkis pikali nagu tavaliselt, ta istus varjus, väga tõsine ja ametlik oma musta lindiga, Guillemi kõrval, kellel olid jalas vanad teksased ja seljas särk, mis kõhu pealt pisut lahti punnitas ja mille ta oli spetsiaalselt selleks sündmuseks ära triikinud. Arvan, et see pilt oleks sulle meeldinud, et sa oleksid nende juurde läinud, ning sedasi nende kõrval istudes – ka sina polnud enam liigseteks lollusteks valmis –, käsi toetumas koera pea peale, oleksid oma vaiksel matusel osalenud. Võib-olla sa tegidki seda, ma ei tea.
„Nii, Blanquita, näed isegi, et ma olen neid korralikult toitnud. On nii, poisid?“
Mõlemad noogutavad nagu treenitult.
„On ju nii, et ma ei andnud teile külmutatud pitsasid ega neid mürgiseid nuudleid, mida pakub teile teie ema?“
Mõlemad raputavad pead.
„Jah, emme, me sõime suurepäraselt,“ ütleb Nicolás, väiksem.
„Tore.“
„Muide, kas tead, et need keedetud purginuudlid, mida te sööte, keelati ära?“ ütleb Guillem. „Nüüd pead sa neid mustalt turult hankima.“
Ta hakkab naerma. Vaatan teda pingsalt vihasel ilmel, kuni purskan naerma.
„Ja nad käisid iga päev basseinis. Iga päev. Millal sina neid viimati basseini viisid?“
„Mitte kunagi,“ hüüavad mõlemad poisid justkui ühest suust.
Guillem naeratab võidurõõmsalt.
„Emme, ja basseinis, kus me Guillemiga käime, müüakse juustukrõpse. Ja temale valmistatakse spetsiaalset džinni toonikuga.“
Guillem annab neile käega märku, et nad vait jääksid.
„Džinni toonikuga. Muidugi. Nii võiks igaüks käia ja teha. Ja juustukrõpse. Arvatavasti on ka need mõnest mahetalust pärit…“
„Aga kui nüüd tõsiselt rääkida. Poistele tuleks vabas õhus olemine väga kasuks ja siin pole sul midagi teha. Suvel on see linn väljakannatamatu, noh, tegelikult on see väljakannatamatu aasta läbi. Miks te ei võiks sõita mõneks päevaks Cadaquési? Seal on teil hea olla. Paat on vees, eks ole?“
„Jah, Tururut on vees. Mu ema hoolitses kõige eest.“
Segane ema, täitsa segane. Kas sa tõesti arvasid, et saad laevaga sõitma minna? Kas meri on seal üldse seesama meri, kui sind ei ole enam? Või on ta teinud end nii väikeseks nagu hoolikalt kokku volditud salvrätik ja sa viisid ka selle, taskusse pistetult, endaga kaasa?
„Suurepärane, talle kindlasti meeldiks, et me seda ära kasutaksime.“
Ma saadan Guillemi ukseni, ta patsutab mind õlale.
„Kuule, ära nukrutse! Järgmisel nädalal kohtume Cadaquésis, sobib? Küll sa näed, seal on meil hea olla.