askeldas isa koos töömeestega. Eriti mulle see värk huvi ei pakkunud. Aga ma olin aru saanud, et tsement on suht väärtuslik kraam, ja samuti segu, mida ei tohtinud raisku minna lasta, vaid tuli enne kivistumist viimseni ära kasutada. Mida segust valati, kas kasvuhoone vundamenti, keldriakende sokleid, ei mäleta.
Mänguasju ma õues mängides ei vajanud, sellest oli aru saadud, ja mul neid polnudki. Kivid ja käbid kõlbasid hästi. Mind oli raske toast õue saada – sest toaski oli mul oma maailm, aga kui ma juba õues olin, tekkis ka sinna omailm ja siis ei saadud mind õhtupimedas ja jahedas jälle tuppa.
Millegipärast otsustasin töömeeste juurest röövida oma maailma täiendamiseks väärtuslikku segu. Hiilisin räämas dresside lotendades häbelikult segumasina juurde. Passisin peale, kui segu oli kallatud välja plekitükile, ja kui töömehed sealt ämbrid täis kühveldasid ja platsilt kadusid, haarasin kahe käega segu nii palju, kui sain, ja leekisin, tsemendivesi näppude vahelt tilkumas, ümber maja oma valdustesse. Sinna tekitasin oma väikese seguhunniku. Tegin mitu salatiiru ja mu seguhunnik muutus tõsiseltvõetavaks. Hindasin olukorda, sest ei tahtnud riske suureks ajada. Mul oli juba piisavalt varandust. Pätsisin segust parajad pallid ja sättisin keldriakna sokli peale ritta. Tõsine patarei. Mida, kas laskemoona, ei oska öelda, sest järgnev on detailid peast pühkinud. Mängisin pimedani nagu ikka. Istusin ja põrnitsesin mornilt oma seguhunnikut ja pätse, kuid minu sees kees seiklus. Väliselt võisin ilmselt jätta tuima idioodi mulje. Mängud ei olnud mul väliselt eriti tegevuslikud.
(Kui ma nüüd Laura töö juures Käo päevakeskuses vaatan autistlikke ja liitpuudega lapsi, kes võivad pikalt istuda ja vahtida tuimalt enda ette ja on väga häiritud, kui neid soovitakse kuhugi minema, tegevusse vedada, siis võimalik, et ma olin täpselt samasugune. Võimalik, et need mahavaatavad autistid elavad intensiivset elu kuskil sisemaal, mis on palju köitvam kui ümbritsev Käo päevakeskus ja seal askeldavad õpetajad. On meil ikka õige neid oma maailmast välja tuua, kasvõi selleks, et nad teeksid midagi omailmaga võrreldes nii mõttetut nagu pesemine, vetsuskäik ja söömine?)
Hoovis hämardus, läks külmaks, vanemad askeldasid teispool maja samuti pimedani. Mul oli külm ja ma oleksin võinud tuppa minna, aga mul oli minu maailm, kus ma sain tegutseda kõige paremini just nii, et kükitasin, tilk siniseks tõmbunud nina otsas, põlvede vahel rippuvad käed jääkülmad, ja põrnitsesin tuimalt aeglaselt kivistuvaid ja pragunevaid segupalle nagu kulda loov alkeemik. Mida vähem ma liigutasin, seda vähem segasin tormilisi sündmusi siseilmas. Kes on lugenud „Lõvi, nõida ja riidekappi“, teab, milliseid suuri seiklusi varjab näiliselt tuim ja osavõtmatu riidekapi pimedus.
Tajusin, et segumasina urin teispool maja vaikis. Välisuks käis paar korda. Hääled õues olid lakanud. Minu maailma ei seganud enam miski.
Võimalik, et mind oli viivuks unustatud. Maja oli suur, kogu pere väsinud ja ega keegi ei osanud täpselt arvata, kes minu oli tuppa toonud ja puhtaks kasinud. Kuni ühel hetkel, võib-olla pärast puhkepausi õhtusöögilauas, selgus, et mind justkui polegi. Hõiguti „Peeter!“. Ei mingit vastust. Otsiti kahekordses majas siit ja sealt, ehk on poiss pärast pikka päeva õues kuhugi tukkuma jäänud. Aga ei paista. On ta kuskil peidus? Mängib peitust? No vaatame korra diivani taha ja kamorkasse. No ei ole. Ja ei saa olla, et ta nii kaua ennast peita viitsiks. „Peeter, kus sa oled?“
Issand, lubjaauk, kas see sai korralikult kinni pandud? Helmi tõmbas palitu ümber ja jooksis õue. Lubjaauk oli laudadega kinni kaetud ja ruberoiditükk peale tõmmatud. Õnneks. „Peeter, kus sa oled?“
Olin ennast püsti ajamas, aga nüüd kostis ka ema ja isa hääl: „Peeter!“ Sain hoobilt aru, et lugu ei ole hea. Ma olin olnud kadunud. Kuidas välja ilmuda, nii et keegi ei märkaks? Teha, nagu ma oleks kogu aeg lihtsalt lähedal olnud? Tuppa ma hiilida ei suutnuks, ja seal oleks kohe välja tulnud, et ma olin õues konutanud, sest mul olid mudased dressikotid seljas. Olin kergelt paanikas. Kangestusin paigale. Ei osanud midagi välja mõelda. Konutasin kohapeal nagu väike hunnik, kuni mind leiti.
„Issake, miks sa siis häält ei tee. Taevake, kaua sa siin juba oled?“
„Vaadake, mis ta on teinud, ta on siia segu tassinud. Poiss, no ma ütlen… mis siss…“
„Näita oma käsi. Kus sa peidad? Näita, ma vaatan. Jumal küll, jääkülmad. Need on tal ju kuivanud seguga koos. Kuidas sa…“
Korraga ma teadsin, et segu, mille ma olin röövinud, on nüüd poolkivistunud ja seda ei saa enam mujal kasutada. Väärtuslik segu. Ma olin selle ära raisanud. Nende vaatepunktist. See, mis lõi minu maailma, ei kuulunud tegelikult mulle. Oma maailma luues olin ma röövinud tüki nende maailmast. Seda aga ei tohtinud.
„Tule nüüd kohe tuppa ja lähed kohe kuuma vanni.“
„Kust me selle sooja vee võtame! Ega vanniahju ei hakka kütma. See ei lähe nii ruttu soojakski.“
„No siis teeme pliidi peal vee soojaks.“
„Sa ei saa pliidil vannitäit vett soojendada.“
„No vaatame. Tule nüüd.“
Jooksin hirmunult ema sabas ja vaatasin tagasi oma maailma poole. Isa lükkas seal labidaga segupätsid kokku ja tõstis ämbrisse. Äkki saab neid kuskil veel ikkagi kasutada?
Olin vait ja ei seletanud, mis ma õues olin teinud, miks ma ennast olin peitnud ega vastanud, kui hüüti. Helmi püüdis pindakäimist tagasi hoida. Tegi mulle teed. Punaseks külmanud käed valutasid soojas vees, kui kuivanud segu maha kraabiti.
Ma ei saanud aru, miks ei pahandatud kalli segu röövimise ja kasutuks kuivatamise pärast. Vist oli juba hilja ja vanemad väsinud.
Ja ma vaatasin ennast kõrvalt. Seda väikest poissi, kes oli teinud lolluse, nihverdanud kõrvale tsemendisegu, omaette norutanud ja nohinal tundide viisi mänginud ning siis aralt oma pätside juures konutanud, julgemata end näole anda. Nüüd olin ma korraga siin täiskasvanute positsioonilt vaatamas seda veidrat introvertset poisinohikut, kellest oli raske sotti saada. Tulin tasapisi üle normaalsete inimeste maailma, märkamata, et sellega kaotan ja unustan ära teed ja rajad, kuidas pääses omailma, oma päris ja võlumaailma. Oma päris mina juurde. Kadunud oli mu varandus, segupätsid, ja nagu alkeemikult võetakse ta mõttetut kullasulatustiiglit naeruvääristades uks tõelise mina juurde, nii juhtus ka minuga.
Õigemini loobusin oma maailmast ma ise. Ega ma ei tahtnud ju eluajaks ullikeseks jääda. Ehk oli algul väike lootus, et maailmas, kuhu nüüd jõudsin, on ka midagi väärtuslikku ja olulist, kuigi väike kahtlus selle suhtes oli juba siis ja on jäänud praeguseni. Kuid nii tahaks uue ringiga omailma tagasi jõuda, unes, kirjutades või juues, sest ainult see muudab tavailma talutavaks, ja kui hästi läheb, siis isegi mõtestatuks.
Valed
SAMAMOODI ÜSNA JÄRSULT JA MASENDUSEGA, nagu tekib pilt, kes on su mina teistele (on tõrge seda minapildiks nimetada, samas ei ole mul enda minast üldse selget pilti ja ma ei soovigi seda, seega ikkagi on minapildile kõige lähem kellegi teise pilt minu minast, millest ta mulle teada annab ja mida ma teadlikult rikun ja halvemaks püüan teha), samamoodi tekib arusaam teiste moraalist, näiteks aususest. Arusaam valest, mis lapsena on hägus, toimetatakse varsti sulle kohale teravalt, aga keegi ei kommenteeri, et täiskasvanutele endile on ausus ja vale erakordselt hägusad. Millegipärast arvavad nad siiski, et sulle peaksid need asjad olema ühesed ja selged.
Valevorstid on suured tõenõudjad. Nõuavad tõde teistelt, kes keelduvad valget vahet tegemast. Aga siis, kui teistelt tõde nõuavad, nad enam ise ei mäleta, et nad on loonud illusiooni, mida peavad oma tõeks. Või siis ei nõua, aga vaatavad lootusetu naeratusega: sa mulle oma tõde nagunii ei räägi. Aga ei olegi ju midagi rääkida! Ei teagi ju mingit tõde. See võib mässu põhi olla küll.
Ja ise lapsena veel tõde leidmata – nähes vanainimest, kes elab mingis veidras kapslis – kaob usk ühtse ja ühise tõe olemasolusse.
„Millist tõde sa soovid?“
Aga vanadele ei meeldi, kui nende üle irvitatakse.
Nii et