need objektid on siis sinu ees. Mõtted on kõige lähemal, tunded veidi kaugemal ja välised vormid on kõige kaugemal. Kõige selle taga oled sina. Sa lähed nii sügavale, et sa märkad, et oled seal alati olnud. Oma elu erinevatel etappidel oled näinud erinevaid mõtteid, tundeid ja objekte enda eest läbi jooksmas. Aga sina oled alati olnud selle kõige teadlik vastuvõtja.
Nüüd oled sa oma teadvuse keskmes. Oled kõige taga, lihtsalt vaatled. See on sinu tõeline kodu. Võta kõik muu ära ja sa oled ikka seal, teadlik sellest, et kõik on läinud. Aga kui võtta teadvuse kese ära, siis ei jää midagi alles. See kese on Iseenda troon. Sellel troonil oled sa teadlik, et on olemas mõtted, tunded ja maailm, mis sinusse sinu meelte kaudu siseneb. Nüüd oled sa teadlik, et sa oled teadlik. Sellel troonil istub ka budismi Ise2, hinduismi Aatman3 ja juudi-kristlik Hing. Suur müsteerium avaneb su ees, kui oma sügavuses sellel troonil koha sisse võtad.
Kirkad unenäod on üks kindel liik unenägusid, milles sa oled teadlik, et sa näed und. Kui sa sellises unenäos lendad, siis sa tead, et sa lendad. Sa mõtled, et “Ohsaa! Ma näen unes, et ma lendan. Nüüd lendan ma sinnapoole.” Sellises unenäos oled sa piisavalt teadlik, et aru saada, et sa lendad ja et sa näed und. See on tavalisest unenäost väga erinev, kuna tavalises unenäos oled sa täielikult unenäost kaasa haaratud. Samasugune erinevus on ka igapäevaelus teadvelolekust teadlik olemise ja sellest mitte teadlik olemise vahel. Kui sa oled teadlik, siis ei ole sa enam ümbritsevatest sündmustest täielikult kaasa haaratud. Selle asemel jääd sa sisimas teadlikuks sellest, et sina oled see, kes sündmuseid ja sündmustest põhjustatud mõtteid ja tundeid kogeb. Kui niisuguses teadlikkuse seisundis tekib mõte, siis ei kaota sa ennast sellesse mõttesse, vaid jääd endiselt teadlikuks, et sina oled see, kes seda mõtet mõtleb. Sa oled kirgas.
See tekitab mõningaid väga huvitavaid küsimusi. Kui sina ise oled see olend, kes kõike kogeb ja kes kuskil sisemuses pesitseb, siis milleks kõik need erinevad tajumise tasandid üldse olemas on? Kui sa oled Iseenda teadlikkuses, siis oled sa kirgas. Kus oled sa aga siis, kui sa parasjagu piisavalt sügaval Iseenda sisemuses ei paikne ja kõike kogetavat teadlikult ei taju?
Esiteks, teadvusel on võime olla fokusseeritud. See on osa teadvuse olemusest. Teadvuse tuum on teadvelolek ning võimalik on olla ühest asjast rohkem teadvel kui teisest. Teisisõnu, teadvus saab olla erinevatele objektidele fokusseeritud. Kui õpetaja ütleb: “Keskenduge ja kuulake, mis ma räägin”, siis mida ta sellega mõtleb? Ta mõtleb sellega seda, et fokusseeri oma teadvus ühte kindlasse punkti. Õpetajad arvavad, et sa tead kuidas seda teha. Kes õpetas sulle, kuidas seda teha? Millises keskkooliklassis õpetati, kuidas liigutada oma teadvus millelegi, millele sa pead keskendunud olema? Keegi pole sulle seda õpetanud. See on intuitiivne ja loomulik. Sa oled alati teadnud, kuidas seda teha.
Seega me teame, et teadvus on olemas, kuid tavaliselt me ei räägi sellest. Ilmselt terve sinu algkooli, keskkooli ja kõrgkooli jooksul ei tulnud teadvuse olemus kordagi teemaks. Õnneks on teadvuse olemust väga põhjalikult uuritud sellistes sügavates õpetustes nagu jooga. Tegelikult tegelevadki iidsed joogaõpetused põhiliselt teadvusega.
Parim viis teadvust tundma õppida on läbi omaenda kogemuse. Näiteks tead sa väga hästi, et su teadvus võib olla korraga teadlik väga suurest hulgast objektidest ja et kui teadvus on ühele kindlale objektile tugevalt fokusseeritud, siis ei ole sa enam ümbritsevast teadlik. Näiteks siis, kui sa oma mõtetesse ära kaod. Sa loed ja siis ühtäkki sa enam ei loe. See juhtub kogu aeg. Sa lihtsalt oled millelegi muule mõtlema hakanud. Välised objektid või sisemised mõtted võivad igal ajal su tähelepanu haarata. Aga teadvus on siiski sama, olenemata sellest, kas see on suunatud välisele või sinu oma mõtetele.
Võti on selles, et teadvusel on võime olla keskendunud erinevatele asjadele. Subjektil, teadvusel, on võime valida, millistele objektidele oma teadvelolek fokusseerida. Võta korraks aeg maha ning sa märkad selgelt, et sinu eest jooksevad pidevalt läbi erinevad mõtte-, tunde- ja füüsilised objektid. Kui sa ei ole oma keskmes, siis alati köidab üks või teine selline objekt su teadvuse tähelepanu ja sa keskendud sellele. Kui keskendumine on piisavalt tugev, siis kaob su teadlikkus sellesse objekti ära. Teadvus ei ole siis enam teadlik sellest, et ta on objektist teadlik, vaid muutub lihtsalt objekti-teadlikuks. Oled sa kunagi märganud, et kui oled sügavalt televiisorivaatamisse süvenenud, siis puudub sul igasugune teadlikkus sellest, kus sa istud või mis ruumis veel toimub?
See televiisorianaloogia on väga sobiv, et aru saada, kuidas meie teadvuse kese Iseendast teadveloleku pealt ära nihkub ja ennast täielikult objektidesse, millele me parasjagu keskendunud oleme, ära kaotab. Erinevus seisneb selles, et elutoas istumise ja televiisorist haaratud olemise asemel istud sa oma teadvuse keskmes ja oled täiesti haaratud meele-, tunde- ja välismaailmapiltidest. Kui keskendud füüsilise maailma aistingutele, siis tõmbab see sind endasse. Sinu mõtetest ja tunnetest põhjustatud reaktsioonid tõmbavad sind veelgi rohkem kaasa. Sellest hetkest ei asu sinu kese enam Iseendas, vaid sa oled kaasa haaratud sellest sisemisest šõust, mida sa vaatad.
Vaatame sinu sisemist šõud. Sul on oma põhimõttemustrid, mis pidevalt korduvad. Need mõttemustrid püsivad üsna muutumatutena. Sa oled oma tavaliste mõttemustritega sama tuttav ja harjunud nagu sa oled harjunud oma koduga. Sul on ka oma tavaline kogus emotsoone – kindel hulk hirmu, kindel hulk armastust, kindel hulk ebakindlust. Sa tead, et kui teatud sündmused toimuvad, siis üks või teine nendest tunnetest tõuseb pinnale ning hakkab su teadvuses domineerima. Mingi aja pärast taastub jälle tavaolukord. Sa tead seda vägagi hästi, sest üritad oma sisemuses kogu aeg tagada, et ei juhtuks midagi, mis selliseid tundetorme tekitaks. Tegelikult oled sa lausa nii hõivatud oma mõtete, tunnete ja füüsiliste aistingute kontrollimisega, et sa isegi ei märka, et ka sa ise oled seal kuskil olemas. See on enamiku inimeste tavaseisund.
Kui sa niisuguses kaduma läinud olekus oled, siis oled sa oma mõtetest, tunnetest ja aistingutest nii haaratud, et unustad, et sina oled subjekt. Praegugi istud sa oma teadvuse keskmes ja vaatad oma isiklikku telešõud. Aga kuivõrd eksisteerib niivõrd palju huvitavaid objekte, mis sinu teadvuse fookuse endale tõmbavad, siis sul ei jäägi muud üle, kui lasta end sellel kaasa haarata. Peadpööritav. Kolmedimensiooniline. Kõikjal sinu ümber. Kõik sinu meeled tõmbavad sind kaasa – nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine, puudutamine – samuti sinu mõtted ja tunded. Aga sina istu vaikselt enda sees ja vaatle neid objekte. Just nagu päike võib olla taevas ühe koha peal ja ikkagi oma kiirgavat valgust kõikjale välja saata, nii ei pea ka teadvus oma keskmest välja tulema, et mõtteid, tundeid ja kehalisi objekte teadvelolekuga valgustada. Kui sul on kunagi tarvis oma keskmesse tagasi tulla, siis lihtsalt ütle oma sees “tere!”, uuesti ja uuesti. Ja pane tähele, et oled sellest mõttest teadlik. Ära juurdle sellest teadlik olemise üle, see oleks lihtsalt järjekordne mõte. Lihtsalt lõdvestu ja ole teadlik sellest, kuidas sa “tere!”-t oma meeles muudkui edasi kajamas kuuled. See on keskmes oleva teadvuse troon.
Nüüd liigume väikselt ekraanilt suurele ekraanile. Õpime teadvust filmi näitel tundma. Kinno minnes lased sa filmil ennast kaasa haarata. See käib kinoskäimise juurde. Filmi vaadates kasutad sa kahte meelt – nägemist ja kuulmist. Ja on väga tähtis, et need meeled oleksid sünkroonis. Kui nad pole sünkroonis, siis ei oleks sa filmist pooltki nii kaasa haaratud. Kujuta ette, et vaatad James Bondi filmi ning heli ei ole stseenidega sünkroonis. Selle asemel, et lasta end filmi maagilisel maailmal kaasa tõmmata, oleksid sa endiselt vägagi teadlik sellest, et istud kinosaalis ja et midagi on väga valesti. Aga kuna tavaliselt on heli ja stseenid omavahel täiuslikult sünkroonis, siis haarab film sind endasse ning sa unustad, et sa kinosaalis istud. Sa unustad oma mõtted ja tunded ning sinu teadvus on suunatud filmile. Seal on tegelikult üsna fenomenaalne vahe – ühel juhul istud sa külmas pimedas kinosaalis võõraste inimeste keskel ja teisel juhul oled oled sa filmist nii haaratud, et ei teadvusta ümbritsevat mingilgi viisil. Võib lausa isegi nii olla, et kui on väga haarav film, siis ei pruugi sul terve kahe tunni jooksul olla mingitki teadlikkust enese kohta. Seega, heli ja pildi sünkroonsus on väga oluline selleks, et teadvus oleks täielikult kaasa haaratud. Ja need kaks on ju ainult kaks sinu meeltest.
Mis oleks, kui su filmikogemus hõlmaks ka maitsmist ja haistmist? Kujuta