seisvat. Ja tundus, et õnnestunult!
Käisin linnas ringi üksinda, tahtsin vanalinnaga omavahel olla. Turuplatsi sillutisel seistes adusin iidse raekoja suursugusust. Ehitise hallid kivid meenutasid raehärrade möödunud uhkust ja võimu. Neil polnud tarvis oma väärikust ehiste ja krohviga tõestada.
Keskaegsed viilkatuste ja saksakeelsete raidkirjadega majad tundusid vanade tuttavatena. Niisugused majad oleksid võinud seista ka Rostocki vanas sadamas või Grubenstrassel. Mind võlus, et taaskohtun nendega enam kui tuhat kilomeetrit ida pool.
Tõusin mööda Pikka jalga Toompeale. Minu sammud kajasid kõrgetelt müüridelt vastu. Siin, üleval, näis aeg olevat seisma jäänud. Tänavad olid üsna inimtühjad, põikasin ka tagaõuedesse. Viltuselt seisvad hooned näisid üksteist püsti hoidvat. Saksa aadlike kunagised linnaelamud uhkeldasid päikesepaistes klassitsistlike sammaste ja nikerdatud ustega. Majad mõjusid justkui nõiutuna, nagu võluväel muinasjutust olevikku minu ette astununa. Ma poleks silmagi pilgutanud, kui sel hetkel oleks põlvpükstes ja siidsukis ammugi manalateele läinud parun minu ees oma kolmnurkset kübarat kergitanud.
Vene kiriku esisel platsil seisid usklikud päikeselõõsas. Pärast aastatepikkust vaheaega kuulsin jälle venekeelset juttu. Kirikutornide kuldsed sibulad sätendasid silmipimestavalt.
Aleksander Nevski katedraal mõjus keset klassitsistlikke paleesid ja keskaegseid maju võõrkehana. Katedraali vastas, Riigikogu taga, kõrgus Pikk Hermann. Tornisakmete kohal lehvis Eesti lipp. Trikoloori taustaks ainsagi pilveta sinine taevas.
Üldse oli sel aastal suurepärane suvi.
Minule sobis neil nädalatel kõik! Lippasin kitsaid tänavaid mööda nagu armunu. Tahtsin enda ja selle maa kohta kõike teada. Vanatädist polnud seejuures abi. Kui viisin jutu eestlastele, reageeris ta tõrjuvalt. Tema arust oleksid eestlased veel praegugi hüttides elavad matsid, kui poleks tulnud sakslasi.
Seetõttu eelistasin Pika tänava vanast majast jalga lasta. Kui suvekuumus muutus talumatuks, põgenesin Toomkiriku jahedusse. Kooripingil istudes uurisin hauakirjadel saksa nimesid. Tiesenhausen, Uexküll, Taube, Fersen, kõik need Saksa rüütlid, kes valitsesid sajandeid Eesti- ja Liivimaad ning uinusid siin igavesse unne. Hingasin sügavalt sisse kiriku õhku, nagu oleksin lootnud sel kombel hoone ajalugu endasse imeda. Enamasti olin kirikus üksi, viimased kolm aastat tegutses siin nüüd eesti kogudus.
Vanatädi rääkis sellest õudusega kui röövist päise päeva ajal. Ta ei suutnud üldse mõista uut Eesti aega. Meie perekonnamõis riigistati pärast sõda.
Minu onu Johann, kes polnud toona välja rännanud, valitses veel mõned aastad mõisa ühest tiivast talle jäetud viitteist hektarit, enne kui ka tema resigneerunult Saksamaale kolis. Tänu oma tutvustele leidiski onu isa jaoks Rostockis töökoha.
Rüütlite võim ja hiilgus olid möödas. Tädi Alwine ei suutnud sellest enam kunagi üle saada. Seejuures polnud tal juba enne sõda ei ühte ega teist.
Pärast ühist hommikusööki tädiga luusisin, fotoaparaat käes, tunde vanalinnas. Avastasin üha uusi detaile ja vaateid, mis mind paelusid: keskaegseid veesüliteid, sepistatud tsunftisümboleid, keskaegsete gildihoonete uksekoputeid. Vaatasin kõike põhjalikult ja salvestasin filmile.
Turuplatsi Raeapteegis ringivaatamiseks võtsin aja maha, uurisin emailsilte, mis ladina keeles väitsid sahtlite sügavuses imeasju varjul olevat. Lugesin raekojas vanu saksakeelseid tekste ja sukeldusin üha sügavamale ajalukku. Vanad asjad olid mind varemgi võlunud. Siin kohtasin neid igal sammul.
Kuigi paljud baltisakslased olid viimasel ajal riigist lahkunud, kohtasin kauplustes ikka veel mitmeid sakslasi, kelle siinsed juured olid sajanditevanused. Mulle jäi mulje, nagu peaksid vaid sakslased antikvariaate ja raamatupoode. Need enamasti eakamad inimesed mõjusid üsna omapäraselt, kuid samas armastusväärselt, kui nad veidi vanamoelises dialektis tundsid huvi minu soovide vastu, sirutasid käe vanu saksakeelseid raamatuid haarama ja hoidsid neid hellalt, nagu saaks raamatute toel möödunud aegu tagasi tuua. Näis, nagu oleks nad minevikust olevikku tõstetud. Kui nad minu kõnekeelest järeldasid, et olen Reichist, hakkasid nad sageli uurima minu päritolu kohta. Nii mõnigi küsimus peegeldas ebakindlust Saksamaa poliitilise olukorra suhtes. Tundus, et inimesed on murelikud, sest nende kunagiselt emamaalt kostsid Eestisse valjud toonid ja mõõgatärin.
Ma mõistsin neid liigagi hästi. Ka mina ei saanud enam paljudest kunagistest semudest aru.
Pangad, suurkauplused, raamatutrükikojad – saksakeelsed nimed muljetavaldavate vaateakende kohal andsid ikka veel tunnistust minu kaasmaalaste kunagistest juhtpositsioonidest. Tookord ma ei mõelnud kaugemale. Vastupidi, tundsin uhkust esivanemate üle, et nad olid sajandite vältel sellele maale vajutanud kultuuripitseri.
Kui ma ei jaksanud enam ringi kõndida ja uut avastada, võtsin enne vanatädi tolmunud tiiva alla pugemist suuna Vabaduse platsile, Kultase kohvikusse. Oleksin võinud ka lähedal Harju tänaval asuva Feischneri juurest läbi astuda, kuid kohviku omanik ei meeldinud mulle eriti.
Mõni aastakümme tagasi oli ta vanaonu kondiitriäris õpipoisiks. Kui tal ainsa korra külas käisin, rääkis ta vanaonust vaimustusega, samas teadsin tänu tädile, et ta hiljem vanaonu silmaotsaski ei kannatanud.
Kultase kohvik asus Tallinna Majaomanike Panga hoones Vabaduse platsi ääres ja oli saksa vähemuse, kunstnike ja teiste intellektuaalide kokkusaamispaik. Siia tuldi, et vahetada börsi-, päevapoliitika- ja perekonnauudiseid. Kohvikus tutvustati äsjailmunud raamatuid, lugemiseks olid välja pandud välismaa ajalehed. Kui kedagi huvitas Eesti saksa vähemuse hulgas toimuv, siis oli siin õige koht, kus sellest teada saada.
Tavaliselt otsisin endale koha akna all väikese laua taga, et näha oleks kogu plats.
Vabaduse platsil hingas linn moodsat õhku. Erinevalt Toompeast kees siin vilgas elu. Inimesed tõttasid üle sillutise, möödasõitvad trammid krigisesid.
Platsil domineeris tumedatest klinkertellistest püstribade ja geomeetriliste mustritega ekspressionistlik kindlustusseltsi EKA hoone, mille peauksest kahel pool uhkeldasid tellistest laotud laternahoidjad. Kuigi see meenutas teatud määral Hamburgi, ei tundnud ma Saksamaa järele igatsust.
Nosisin kurepesa või sõin aleksandrikooki, mis oli mu lapsepõlve meeliskook ja mida ema Hamburgis liiga harva küpsetas.
Ühel pärastlõunal, arvan, et see oli Eestis viibimise neljandal või viiendal päeval, palus vanem härra luba, et minu kõrvale vabale kohale istet võtta. Kuivõrd laual lebas Revalsche Zeitung, siis ma ei imestanud, et ta kõnetas mind saksa keeles.
Tõstsin vaid korraks pilgu ja vastasin mehe küsimusele jaatavalt, seejärel süvenesin uuesti ajalehte.
Härra tellis kohvi. Piidlesin teda silmanurgast ja märkasin, et ta oli väga hästi riides. Mulle avaldas muljet seegi, kuidas ta suhtles kelneriga. Temas oli midagi erilist ja see muutis mind uudishimulikuks. Lõpuks panin ajalehe kõrvale ja kaalusin, kuidas temaga vestlust alustada. Mees jõudis minust ette.
„Vabandage, noorhärra,” kostis mehe häälest ebalust. „Ma ei tahaks pealetükkiv olla, aga kas te pole mitte Reichist?”
Üllatunult andsin jaatava vastuse ja uurisin omakorda, kust ta seda teab. Mehe huulile ilmus korraks naeratus.
„Ah, teate, ma tunnen meie noorhärrasid tänaseks mitte ainult nime, vaid ka näo järgi. Neid pole siia enam palju jäänud. Enamik elab nüüd Saksamaal ja on Austria anšlussist8 vaimustuses. Nüüd on see siis Ostmark. Teid siis ei tõmbagi lõunasse?”
Mehe suu ümber mängles kelmikas naeratus. Juba mõne lausega oli ta enda vastu huvi äratanud, tahtsin jutuajamist ilmtingimata jätkata. Puhkesin naerma.
„Ei, mind ei kisu üldse lõunasse, ka mitte läände, mind lummab põhjala. Edasi, läänesuunas muutub kõik minu jaoks liiga närviliseks, eeskätt liiga lärmakaks.”
„Mõistan teid, noormees. Isegi meie tubli vana Revalsche Zeitung on sel suvel muutunud valjuhäälsemaks. Aga millist lehte siis veel tellida? Kas Völkischer Beobachterit9? Selle