tähendatud u 700 aastat hiljem, kui need Uruki kuningad ise pidanuksid elama. Sellepärast ei saa nende andmete põhjal midagi ajaloolist järeldada. Tänapäeval tuntud sumerikeelsete kirjanduslike tekstide suurim kogum pärineb Uri linna kolmanda dünastia ajal kirjutatud savitahvlitelt (2112– 2004 e.m.a) ja sellele perioodile järgnenud vanababüloonia ümberkirjutustest. Korpuses leidub tosinkond Uruki kolme kuulsa kuninga tegudest jutustavat eepilist lugu.4 „Sumeri kuninganimistu” legendaarsed Uruki valitsejad olid ideoloogiliselt olulised Uri III dünastia kuningatele, esmajoones Ur-Nammule ja Šulgile, kes nimetasid raidkirjades Bilgamesi oma sõbraks ja vennaks, samuti Ninsuni ja Lugalbandat oma emaks ja isaks. Uri kuningate auahne pretensioon sugulusele sadu aastaid varem elanud Uruki kuningatega oli muidugi ideoloogiline. Vahelüliks nende kahe kuningakoja vahel peeti Uruki väepealikku Utu-hengalit, kes 2115. aasta paiku e.m.a alistas u 100 aastat Mesopotaamia üle valitsenud gutilaste hõimud. Kandes endas Uruki muistsete kuningate seemet, pani ta seejärel aluse Uri III riigi keskvalitsusele. Lugusid kolmest legendaarsest Uruki kuningast koostasid ja kopeerisid Uri III dünastia kuninglikud kirjutajad ning neid kanti arvatavasti ette õukondliku meelelahutusena (George 2003: 108– 109). Nendest eepilistest lugudest varasemaid jutustusi on sumeri kirjanduses üpris vähe. Säilinute seas on üks arhailine mütoloogiline tekst kolmanda aastatuhande keskpaigast, välja kaevatud Abu Salabikhi leiupaigast, mis jutustab kuningas Lugalbanda ja jumalanna Ninsuni suguühtest. Mõnede teksti tõlgendanud uurijate arvates leidub selles ka viide Gilgameši sündimise kohta selle ühtimise tulemusena (Frayne 1999), kuigi otseselt seda tekstis leida ei ole (George 2003: 5).
Mõistmaks Gilgameši tähendust muistse Mesopotaamia ajalooteadvuses, tuleks luubi alla võtta mõned read eepose standardversiooni proloogist: „ta saladust nägi ja varjatu avastas, teavitust tõi veeuputuse-eelsest ajast“ (I 7–8). Teiste sõnadega Gilgameš, kes käis Uta-napišti juures igavese elu saladust nõudlemas, tõi kaasa informatsiooni, mis oli pärit ajast enne veeuputust. Periood enne veeuputust oli Mesopotaamia ajalookäsitluse järgi aeg, mil inimkond pooljumalike nõuandjate abiga pani aluse kogu tsivilisatsioonile. Neid nõuandjaid nimetatakse sageli veeuputuse-eelseteks tarkadeks. On leitud savitahvleid, millel selle perioodi Sumeri kuningaid üksiti seostatakse tarkadega, nõnda et igal kuningal oli oma „tark“ või „nõuandja“.5 Tarkade pärimusest Mesopotaamias ei ole üht ega ainuvaldavat versiooni, iga kirjalik variant pakub sellest traditsioonist pisut erineva käsitluse. Üks kõige selgemaid ja huvitavamaid on säilinud kreeka keeles, mille kirjutas üles Babüloni linna jumala Marduki preester Berossos aastatel 290–278 e.m.a. Berossos kirjutas põhjaliku teose Babüloonia ajaloost ja teadusest, kuid see läks kaduma ja säilinud on ainult tsitaate. Üks nendest, milles jutustatakse maailma algusaegadest ja tolleaegsetest tarkadest, on iseäranis huvitav ja oluline (Fragment 1):
„Kõige esimesel aastal ilmus Punasest Merest (= Pärsia lahest) Babülooniat piiraval alal välja üks kohutav ebard, nimega Oannes. … Kogu ta keha oli nagu kalal, aga alumine pool nagu inimene, ja kala pea külge kinnitus inimese pea, ning kala saba külge olid kinnitunud jalad nagu inimese omad ja tal oli inimese hääl. … Berossos ütleb, et see ebard veetis oma päevi koos inimestega, mitte kunagi süües, vaid õpetades inimestele oskusi, mida on vaja kirjutamiseks ja arvutamiseks ja igat liiki tarkuse jaoks: kuidas ehitada linnu, rajada templeid, teha seadusi. Ta õpetas inimestele, kuidas kindlaks määrata piire ja jagada maad, samuti kuidas seemneid maha panna ja siis vilju koristada. Lühidalt õpetas ta inimestele kõiki neid asju, mis soodustavad paikset ja tsiviliseeritud elu. Sellest ajast peale pole mitte midagi enam avastatud. Päeva lõppedes läks Oannes tagasi merre ja veetis öö seal. Ta oli kahepaikne, võimeline elama nii maa peal kui meres (Verbrugghe & Wickersham 2000: 44).”
Selle kirjelduse järgi oli Oannes tõepoolest ülitark, kuna pärast teda ei avastanud inimkond enam mitte midagi. Selles vaateviisis on nähtaval muistsete mesopotaamlaste üdini konservatiivne ilmavaade, mis teadis, et maailm on „paika pandud“ juba iidsel ajal sellisena, nagu ta praegu on. Seetõttu oli igasugune uuenduslik mõtlemine potentsiaalselt ohtlik, hoopis olulisem oli teada saada, meelde tuletada ja täpselt taibata seda, mida veeuputuse-eelsed targad olid õpetanud. Mõnedes versioonides, kus loetletakse kuningaid nende tarkadega koos, mainitakse ka veeuputusejärgseid tarku, kuid need olid kaugel täiuslikkusest. Ühes babüloonia profülaktiliste loitsude kogumikus nimega „Bīt mēseri“ („sidumise koda“) leidub loetelu nii veeuputuse-eelsetest kui ka sellele järgnenud tarkadest. Kui seitsmendale ehk viimasele veeuputuse-eelsele targale Adapale omistati Lõunatuule tiiva murdmise süütegu „Adapa müüdis“6, siis eelmainitud loendis esinevad veel nelja veeuputusejärgse targa nimed, kellest kahele omistatakse katkendlikus tekstis tegusid, mis jumalatele vastu hakkasid ja neid vihastasid:
„Nun-piriggaldim, (kuningas) Enmerkari tark, kes tõi jumalanna Ištari taevast alla tema templisse. Pirig-gal-nungal, kes sündis keset Kiši linna ja vihastas Adadit taevas, nõnda et too ei tekitanud kolm aastat vihma ega rohelust maa peale. Pirig-gal-abzu, kes sündis keset Adabi linna ja riputas oma pitsati kitsekala-deemoni külge, sellega vihastades Ead Apsus, nõnda et üks vanutaja lõi ta oma pitsatiga surnuks. Neljas oli Lu-Nanna, kaks kolmandikku tark, kes ajas välja draakoni (kuningas) Šulgi (ehitatud) Ištari templist Eninkiagnunnast. Neli inimlikku päritolu tarka, kellele Ea oli kinkinud avara arusaamise“ (vt Borger 1994: 230–231).
Neljanda targa Lu-Nanna kohta selles loendis öeldakse, et ta oli ainult „kaks kolmandikku tark“ ehk jumalik, mis ilmselt käib kogu selle ajastu tarkade kohta üldisemalt. Ka kuningas Gilgameš oli babüloonia eepose sõnade järgi 2/3 jumalik ja 1/3 inimlik (I 48). Siin leidub otsene olemuslik või staatuslik seos Gilgameši ja veeuputusejärgsete tarkade vahel. Nende ajastul ei olnud veel päriselt kadunud veeuputuseeelse kuldajastu jumalik fluidum, kuid siiski oli see säilinud ebatäiuslikul kujul.
Muistsed mesopotaamlased arutlesid ka küsimuse üle, kuidas veeuputuse-eelne tarkus või selle tarkuse kandjad katastroofi üle elasid, pakkudes erinevaid vastuseid. Üks võimalus oli kujutada tarku ette poolkalaliste amfiibidena nagu Oannes, kes oli võimeline elama nii kuival maal kui ookeanis. Kõige tuntuma versiooni järgi nii Mesopotaamias kui Vanas Testamendis pääses veeuputusest siiski üks mees oma perega, kes seda ette teades ehitas laeva. Veeuputuse üle elanud surelik sai Mesopotaamia tekstide järgi jumalatega võrdse staatuse. Ta viidi elama inimestest kaugele maailma otsa ja teda külastanud Gilgameš ei saanud küll surematuks, kuid pälvis suure tarkuse, mida ta vahendas inimkonnale.
Veeuputuse üle elanud kangelasel oli Mesopotaamia traditsioonis kolm nime, kuid kõik need viitasid samale isikule. Vana-Babüloonia aegadest, u aastast 1600 e.m.a pärinevas veeuputuseloos on selle tegelase nimi Atra-hasis, mis tähendab „väga tark“. Atrahasise eeposes kirjeldatakse inimkonna algset ajalugu. Pärast loomist oli inimene surematu ning selle tagajärjel sai maa ülerahvastatud, mida jumalad üritasid likvideerida kolmel viisil – näljahäda, haiguse ja veeuputusega. Kõigist nendest katsumustest tuli välja Atrahasis, kes pärast kolmandat katset tehti surematuks, jumalatega võrdseks. Alles pärast veeuputuse tekitamist leidis jumalkond sobiva meetme inimkonna arvukuse ohjeldamiseks, tehes ülejäänud inimkonna surelikuks. Sumeri allikates on veeuputuse üle elanud tegelase nimi Ziusudra, mis surematusele viidates tähendab „pikk elu”. „Gilgameši eeposes“ nimetatakse teda akkadi keeles „kaugeks Uta-napištiks“ (Ūta-napišti rūqu), mis kõlab nagu sumeri nime Ziusudra õpetatud tõlgendus. Uta-napištit peeti staatuse poolest võrdseks veeuputuse-eelsete tarkadega ja seda jumalate saladusi teadvat inimest kutsutakse epiteedi või pärisnimega „väga tark“, Atrahasis (XI 197).
Kuna Gilgameš maailma lõpus Uta-napištiga kohtus ja sealt Urukisse tagasi tuli, siis arvati tal olevat kultuuritooja või – heerose omadusi, sarnaselt veeuputuse-eelsete tarkadega. Selles kontekstis tuleb mõista akkadi eepose proloogi ridu I 42–44: „kes oma väega jõudis kauge Uta-napišti juurde, kes taastas templid nende kohtadele, mille oli minema pühkinud veeuputus, pani paika riitused inimsoole!“. See tähendab, et Gilgameš pöördus tagasi kodumaale selleks, et taastada pühamute varasem hiilgus ja õpetada inimkonnale õigeid riitusi, mis veeuputusega olid minema pühitud ja unustusehõlma vajunud. Kuigi babüloonia eeposes pole otseselt juttu, kuidas Gilgameš