tuleviku planeerimisega. Et tulevikukontseptsioonid olid ebaselged, siis olid kõik ideed teretulnud. Kindel oli vaid see, et sama moodi jätkata polnud võimalik. Sotsiaal- ja tervishoiusfääri remondi asemel hakati Tallinnas tasapisi mõtlema tõsisematele muudatustele.
1988. aasta lõpus tekkiski idee kindlustusmeditsiini rakendamiseks Eestis. EALi president dr Laur Karu, kes toetus oma Tartu kolleegidele, tegi hr Enn Õunpuule ettepaneku kindlustusmeditsiini ideed veidi avada ja formaliseerida. Hr Õunpuu pöördus oma kaastöötaja Georg Männiku poole ja palus temal visandada esimese versiooni võimalikust seaduseelnõust. Hommikuks oligi valmis visand, mida E. Õunpuu päeva jooksul redigeeris. Järgmiseks hommikuks valmis teine versioon, mis sai edasiste arutelude aluseks. Kuna igasugused ideoloogilised ja poliitilised kokkulepped puudusid, siis see eelnõu sarnanes paljuski skandinaavialikele arusaamadele solidaarsest ravikindlustuse süsteemist. Idee oli ka autoritele uus, sellepärast tegelesid selle edasiarendamisega mitme järgneva kuu jooksul põhiliselt eespool nimetatud kolm isikut. Laiemale arutelule toodi eelnõu järgmisel aastal ja püüti need vormida õiguslikult pädevateks dokumentideks. Peale lobitööd erinevatel tasanditel võttiski ENSV Ministrite Nõukogu presiidium vastu otsuse töötada välja ENSV elanike tervishoiu ja sotsiaalabi ümberkorraldamise ettepanekud. Vastav laiapõhjaline komisjon /…/ koostaski ettepanekud. Tänase teema (ravikindlustus – R. T.) valguses on oluline rõhutada, et nüüd märgiti selgesõnaliselt järgmist:
• luua kohalikud sotsiaalfondid sotsiaalametite juures ning tervisefondid tervise- ja kehakultuuriametite juures koostöös kohaliku kindlustusinspektuuriga. Mõlema fondi töös peaksid osalema pangad, eriti kommertspangad;
• minna üle kindlustusmeditsiinile ja tervisemaksu kehtestamisele kindlustusmaksuna;
• eelisarendada ambulatoor-polikliinilist abi, soovitavalt minna üle perearsti printsiibile;
• tõsta kohaliku omavalitsuse juhi vastutust ja pädevust sotsiaalvaldkonna küsimustes. (Georg Männik)2
Tartus moodustatud peaarstide ja tervishoiu ümberkorraldamisest huvitatud arstide rühmal, mis tekkis 1989. aasta lõpul, oli põhihuviks Tartu haiglate tulevik, eelkõige oli see seotud IME rakendusliku küljega.
Sellesse töögruppi olid oodatud kõik, kes tahtsid kaasa rääkida tervishoiukorraldust ees ootavates muutustes. Tohtrid pidasid koosolekuid Maarjamõisa peaarsti kabinetis 3–4 korda kuus. Vahel kutsuti neist osa võtma ka külalislektoreid välisriikidest, nimetagem perearst Malle Tohverit Austraaliast, perearst Mall Kriisat Rootsist, perearst A. Toid Kanadast, tuntud ravikindlustuse spetsialisti hr Arvo Maaritsat Rootsist jt. Tartu töörühmast võttis aktiivselt osa ka Haapsalu kirurg Toomas Vilosius, rühma kitsamaks ülesandeks oli üldarsti/perearsti tööpõhimõtete väljatöötamine. (Urmo Kööbi)
Tollel ajal oli Tartu tervishoid jaotatud kaheks: kliiniline haigla, psühhiaatriahaigla ja endokrinoloogiakeskus allusid tervishoiuministeeriumile ja ülejäänud Tartu linnale keskpolikliiniku kaudu. Viimastel polnud isegi iseseisvat raamatupidamist ja kogu finantseerimine käis läbi keskpolikliiniku. Selle probleemi ületamiseks ja koostöö parandamiseks kutsus keskpolikliiniku juhataja Maido Sikk kokku kõik Tartu raviasutuste juhid 28. veebruaril 1990 peaarstide nõukogu moodustamiseks.
Maido Siku eestvõtmisel kutsuti Tartu raviasutuste juhid 28. veebruaril 1990 kell 14 Tartu naistekliinikusse. Päevakorras oli peaarstide nõukogu esimehe valimine ja naistekliiniku tööga tutvumine. Esimeheks valiti Maarjamõisa haigla peaarst Urmo Kööbi ja asetäitjaks onkoloogiadispanseri peaarst Ralf Allikvee.
Peaarstide nõukogu põhitegevused olid järgmised: Tartu raviasutuste tööga tutvumine, haiglate tasemete ühtlustamine ja ravikvaliteedi tõstmine. Enamusele peaarstidest oli selge, et aeg on saamas küpseks ülikoolikliinikute taastamiseks ja selles küsimuses keegi vastuväiteid ei esitanud. Küllaltki terav oli olukord uusehitiste planeerimisega ja ehitusjärjekorra kehtestamisega konsensuslikult. Uusehitisi ootasid mitmed. Lähimas plaanis olid naistehaigla ja onkodispanseri ehitamine – neil olid isegi projektid valmis. Peaarstide nõukogu koosolekutest olid osa võtma kutsutud arstiteaduskonna dekaan, Tartu linna sotsiaalnõunik, Lõuna-Eesti farmaatsiakoondise juhataja, Tartu kiirabi juht, SEJ juhataja jt. Ülikooli kliinikute taastamine oli meist enamusele endastmõistetav. Ebamäärane tundus aeg-ajalt aga selle tulemi saavutamine. (Urmo Kööbi)
Teatava ülevaate haiglate ravivõimalustest saab Maido Siku poolt koostatud koondtabelitest. Kokku oli 1989. aastal Tartu haiglavõrgus 2725 voodit, millel raviti 45 242 haiget aastas, neist Maarjamõisas vastavalt 1100 (23 208), psühhiaatriahaiglas 380 (2053), kopsuhaiglas 350 (2470), lastehaiglas 300 (3866), nakkushaiglas 150 (1057), nahahaiglas 75 (1098), naistehaiglas 200 (7772), onkoloogiahaiglas 110 (2105) ja endokrinoloogiahaiglas 60 (1613). Tartu haiglad olid väga populaarsed, 40,6 % patsientidest olid väljastpoolt Tartu linna ja rajooni ning aastatega protsent tasapisi kasvas, nii et 1985. aastal oli see juba 49,6.3 Hiljem maksis selline populaarsus valusalt kätte finantskriiside ajal. Teiselt poolt oli arstide arv Tartus kõrgeim Eestis, sest lisaks tohtritele praktiseeris haiglates ligikaudu 200 arstiteaduskonna õppejõudu. Nii et organisatoorset segadust oli küllaga.
Sellesse aega langeb ka Maido Siku poolt koostatud Tartu tervishoiukorralduse skeem, mille järgi ülikooli arstiteaduskonna alla kuuluksid vaid vabariiklikud haiglad. Ülikooli kliinikute juhatus oleks allutatud arstiteaduskonna nõukogule ja Tartu linnaarstile.
Vaade Maarjamõisa haigla administratiivkorpusele, kus peaarst Urmo Kööbi kabinetis teisel korrusel toimusid initsiatiivrühma ja Kliinikumi esimese juhatuse arutelud.
Keskpolikliiniku peaarsti dr Maido Siku poolt koostatud esimene Tartu tervishoiu skeem.
12. oktoobril 1990 toimunud TÜ arstiteaduskonna nõukogu, EV tervishoiuministeeriumi teadusnõukogu, TÜ ÜMPI nõukogu ja TÜ teadusosakonna nõukogu ühise koosoleku otsus „Meditsiiniteaduse olukord, finantseerimine ja vajalikud arengusuunad”. Esimene teadaolev ametlik dokument Kliinikumi taastamise plaanide kohta.
Samal ajal moodustati ka ülikoolis töötavatest õppejõududest initsiatiivrühmasid, kes hakkasid välja töötama nii Tartu Ülikooli arengukava (reformi peakomisjon) kui ka üksikuid teaduskondi puudutavaid kavu. Reformi peakomisjoni kuulus arstiteaduskonnast prof Raul Talvik,4 kes tagas sideme reformide vahel.
Arstiteaduskonna grupp, kuhu kuulusid dekaan prof Lembit Allikmets, täiendusteaduskonna dekaan prof Raul Talvik, hospitaalsisehaiguste kateedri juhataja prof Vello Salupere jt, tegeles teaduskonna reorganiseerimise kavandamisega, aga ka Tartu tervishoiu arenguga. Viimast seostati küll vaid ülikooli kliinikute ja kliinikute valitsuse taastamisega. Protokolle ei kirjutatud ja ajaloo peale ei mõeldud. Oli vaid üks eesmärk – midagi ära teha. Esimene teadaolev ettevõtmine pärineb 21. septembrist 1989, kui toimus arutelu teemal „Tartu tervishoiuarengu kontseptsioon”.
Kliinikute taastamise algatus jäi arstiteaduskonnale. Esimene teadaolev dokument kliinikute taastamise kohta on TÜ arstiteaduskonna nõukogu, EV tervishoiuministeeriumi, TÜ ÜMPI nõukogu ja tervishoiuministeeriumi teadusnõukogu ühine koosolek teemal „Meditsiiniteaduse olukord, finantseerimine ja vajalikud arengusuunad” 12. oktoobrist 1990. Ettekannetega esinesid dekaan prof Lembit Allikmets, TM teadusnõukogu esimees prof Pavel Bogovski ja ÜMPI nõukogu esimees bioloogiadoktor Avo-Valdur Mikelsaar. Ühisotsusel oli ka kliinikute taastamist puudutav punkt:
TÜ arstiteaduskonna materiaal-tehnilise olukorra parandamiseks ja eelduste loomiseks kliiniliseks teadustööks kaasaegsel tasemel pidada vajalikuks taastada Tartu ülikooli kliinikute staatus. TÜ kliinikud viia koos Tartu ülikooliga otsesele finantseerimisele EV valitsuse poolt.
TÜ arstiteaduskonna juhtkonnal koostöös Tartu peaarstide nõukoguga ja EV Tervishoiuministeeriumiga töötada