osa 2. raamat
VIIES OSA
30
Seda kohta nimetati Broch Tuarachiks mitme sajandi vanuse ringikujulise kivivareme järgi, mis kõrgus häärberi taga mäenõlval. Mõisarahvas ise kutsus mõisa Lallybrochiks. Niipalju kui ma aru sain, tähendas see „laiska torni”, mis kõlas sama mõttetult kui „põhja suunas vaatav torn” ümmarguse põhiplaaniga ehitise kohta.
„Kuidas saab üks ümmargune asi olla näoga põhja poole?” küsisin ma, kui me hanereas mööda kanarbiku ja raudkividega kaetud pikka nõlva allapoole laskusime, juhtides oma ratsusid ratsmeidpidi mööda punahirvede poolt kevadisse rohelusse tallatud käänulist rada. „Tal ju ei ole esikülge.”
„Aga tal on uks,” kostis Jamie asjalikult. „Uks on põhja poole.” Rada muutus järsemaks ja ta otsis hoolikalt kindlamat jalaalust, sisistades läbi hammaste hoiatavalt hobusele, kes talle järgnes. Ratsu lihaselised reied mu ees tõmbusid äkki pingule, tähelepanelik samm taandus ettevaatlikuks tippimiseks, mille juures kabi märjal maapinnal alati mõne tolli libises, enne kui hobune järgmise sammu riskis teha. Need olid kõrgekasvulised, ilusad loomad, ostetud Invernessist. Väikesed sitked mägihobused oleksid järsul mäeküljel märksa paremini hakkama saanud, kuid needsinased – kõik märad – olidki mõeldud tõuaretuseks, mitte tööloomadeks.
„Hea küll,” ütlesin üle hirverajaga ristuva ojakese astudes. „Sellest saan ma aru. Aga Lallybroch? Mis mõttes laisk torn?”
„Ta on sutsu viltu,” vastas Jamie. Nägin ta kukalt, mis oli jalale tuge otsiva inimese kombel keskendunult alla kummardunud, jättes mõned vasekarva juuksesalgud mäenõlval tõmbava pärastlõunabriisi mängida. „Majast see eriti ei paista, aga kui sa lähed lääneküljele, siis näed, et ta on veidi põhja poole kaldu. Ja kui ülemise korruse sellest piluaknast, mis on ukse kohal, alla vaadata, siis sa kalde tõttu seina ei näegi.”
„Ma kujutan ette, et kolmeteistkümnendal sajandil ei teatud seatinavuukidest veel midagi,” tähendasin ma. „Paneb päris imestama, et ta pole kokku kukkunud.”
„Oh, ta on õige mitu korda kokku kukkunud,” ütles Jamie tugevnenud tuule tõttu veidi häält tõstes. „Siinne rahvas ehitas ta lihtsalt uuesti üles; küllap ta sellepärast viltu ongi.”
„Ma näen! Ma näen!” kostis mu selja tagant Ferguse ärevusest kime hääl. Tal oli lubatud sadulasse jääda, kuna tema tühine kaal ei võinud hobusele ka ebakindlal pinnal mingit erilist probleemi tekitada. Vaatasin üle õla ja nägin teda sadulas põlvitamas ning erutusest edasi-tagasi koogutamas. Ferguse ratsu – rahuliku loomuga kõrb mära – mühatas pahaselt, kuid oli siiski nii lahke, et ei visanud poissi kanarbikupuhmastesse. Tollest vahejuhtumist saadik, mis oli Fergusel Argentanis noore perši täkuga, ei jätnud poiss kasutamata ainsatki võimalust sadulasse ronida. Jamie, kelles hobusearmastajast hingesugulane nalja ja poolehoidu tekitas, andis järele ning tõstis ta läbi Pariisi sõites ikka enda ette ja lubas tal mõnikord ka üksinda mõne Jaredi kaarikuhobuse selga istuda. Need olid pikatoimelised loomad, kes Ferguse kannamüksude ja kisamise peale vaid üllatunud ilmel kõrvu laksutasid.
Pilutasin päikesevarjuks silmi ja vaatasin poisi osutatud suunas. Tal oli õigus; oma kõrgemalt positsioonilt oli ta silmanud vana mustavat kivitorni künkal kükitamas. Allpool asuv moodne häärber nii hästi ei paistnud; see oli ehitatud kivist, valgeks krohvitud ja päike peegeldus vastu nii majaseintelt kui ümbritsevatelt põldudelt. Ehitis asetses laugjat mäenõlva katvate odrapõldude keskel lohus ja seda varjas osaliselt meie pilgu eest põllu jalamile tuuletõkkeks istutatud puude rivi.
Nägin, kuidas Jamie oma pea Lallybrochi nähes püsti ajas ja tema pilk kodule kinnistus. Ta seisis natuke aega sõnatult paigal, kuid tema selg läks sirgu. Tuul sasis ta juukseid ja pleedihõlmu, pannes need lehvima, nagu võiks ta Jamie lõbusa tuulelohena lendu tõsta.
See meenutas mulle, kuidas tuul Le Havre’i sadamast lahkuvate aluste purjeid paisutas, kui need mereteele pöörasid. Seisin kai otsas ja jälgisin sadamamelu ning kaubalastide tulekut-minekut. Mastide vahel pikeerisid kajakad, kelle kisa meenutas meremeeste karjumist.
Jared Munro Fraser seisis tookord mu kõrval ja jälgis heatahtlikul pilgul merekaubanduse rikkalikke vilju, mis ta eest läbi purjetasid ning millest nii mõnigi kuulus talle. Šotimaale tõigi meid üks tema laev, Portia. Jamie rääkis mulle, et kõik Jaredi laevad kandsid tema armukeste nimesid ja käilakujud olid nikerdatud vastava daami järgi. Kõõritasin vastutuult laevanina poole, püüdes ära arvata, kas Jamie narritab mind või räägib õigust. Kui viimast, siis eelistab Jared küll õige uhkeid daame, otsustasin ma.
„Ma hakkan teid taga igatsema,” ütles Jared juba neljandat korda poole tunni jooksul. Tal paistis tõesti kahju olevat ja isegi tema lõbus ninaots ei olnud nii püsti ega optimistlik kui tavaliselt. Saksamaa reis oli edukalt läinud; tema maniskil ilutses suur teemant ja tema hõbenööpidega kuub oli õmmeldud kallist samblarohelisest sametist.
„Ah, mis,” sõnas ta siis pead raputades. „Ma võin ju tahta, et poiss minu juurde jääks, aga ma ei saa talt röövida kojujõudmise rõõmu. Võib-olla tulen teid ükspäev vaatama, kullake; ma pole teab mis ajast Šotimaal käinud.”
„Ja meie hakkame sinu järele igatsema,” ütlesin ma täiesti tõelevastavalt. Oli teisigi, kellest ma pidin hakkama puudust tundma: Louise, ema Hildegarde, herr Gerstmann. Ja eriti meister Raymond. Kuid sellegipoolest ootasin ma pikisilmi tagasipöördumist Šotimaale, Lallybrochi. Mul polnud mingit himu minna tagasi Pariisi, kus elasid inimesed, keda ma kohe sugugi näha ei tahtnud – iseäranis Louis XV-t.
Sama vähe tahtsin ma näha Charles Stuartit. Ettevaatlik maakuulamine Pariisi jakobiitide hulgas oli Jamie algset muljet kinnitanud; optimismisäde, mille oli süüdanud Charlesi hooplemine oma „suure sehvtiga”, oli kustunud ja ehkki kuningas Jamesi lojaalsed toetajad olid oma valitsejale endiselt truud, ei paistnud kuskilt mingit võimalust, et see kõigutamatu, jonnakas truudus võiks aktiivse tegevuseni viia.
Las Charles õpib pagulusega leppima, mõtlesin ma. Meie sõda oli igatahes läbi. Me läheme koju.
„Teie pagas on pardal,” teatas morn šoti hääl mu kõrva ääres. „Kapten käsib laevale tulla; tõusu ajal heiskame purjed.”
Jared pöördus näoga Murtaghi poole ja heitis pilgu mõlemale poole piki kaid. „Aga kus poiss siis on?” küsis ta.
Murtagh viskas peaga sadama poole. „Kõrtsus. Kaanib ennast täis.”
Olin just mõelnud, kuidas kavatseb Jamie seekordse väinaületuse üle elada. Ta oli heitnud vaid ühe pilgu punaseks tõmbuvasse koidutaevasse, mis ennustas tormi, vabandas Jaredi ees ja kadus. Vaatasin Murtaghi osutatud suunas ja nägin ühe trahteri ukse kõrval vaiahunnikul istumas Fergust, kes pidas ilmselt vahti.
Jared, kes onupoja meretalumatust esialgu, kui talle sellest räägiti, uskuda ei tahtnud ja hiljem südamest naerma puhkes, irvitas Murtaghi jutu peale laialt.
„Ah või sedasi?” sõnas ta. „No ma loodan, et tal on viimane kortel veel joomata, kui me teda ära tirima hakkame. Kui ta enam jalgu alla ei võta, siis on see üks igavene vaev teda trapist üles vedada.”
„Miks ta siis nii tegi?” küsisin Murtaghilt peaaegu meeleheitlikult. „Ma ütlesin talle ju, et mul on veidi oopiumitinktuuri.” Patsutasin siidkotikesele oma käes. „Oleksin võinud ta palju kiiremini oimetuks lüüa.”
Murtagh vaid pilgutas korra silmi. „Jaa-jaa. Ta ütles, et kui ta juba peab peavalu saama, siis ta parem ka naudib selle saamist. Ja viski, kui ta kõrist alla voolab, maitseb palju paremini kui see sinu jälk must ollus.” Ta noogutas peaga enne mu siidkoti ja siis Jaredi poole. „Tulge siis kaasa, kui tahate mind aidata.”
Ja siis istusin ma Portia eesmises kajutis kaptenikoil, jälgisin kaugeneva rannajoone rütmilist tõusmist ja langemist ning hoidsin põlvedel oma abikaasa pead.
Jamie pilutas üht silma ja vaatas sellega mulle otsa. Lükkasin ta laubalt kõrvale paksu niiske juuksesalgu. Õlle- ja viskihais hõljus ta kohal nagu parfüümipilv.
„Kui sa Šotimaal ükskord üles ärkad, siis on sul väga-väga halb olla,” teatasin ma.
Teine silm avanes ja jäi vaatama puitlael mänglevaid valguspeegeldusi. Siis peatus tema sügavsiniste silmade pilk minul.
„Inglismann,