Ära mine iial tagasi. Lee Child

kummardus ja toetas Sullivani portfelli piidale, et uks ei sulguks. Jälle ringi keeranud, nägi ta Turnerit ja advokaati teda silmitsemas, advokaat tuima näoga, Turneri näol aga koitis äratundmisvälgatus.

      Ta ütles: „Kolonel, ma vaataksin teie isikutunnistust.”

      Mees küsis: „Kes teie olete?”

      „Kaitseluureagentuurist. Puhas rutiin, söör.”

      Autoriteetsus. Sõjaväes hinnatud. Tüüp viivitas vaid sekundi, enne kui õngitses põuetaskust lagedale isikutunnistuse. Reacher astus ligi, võttis selle enda kätte ja heitis sellele range pilgu. John James Temple. Ta kergitas üllatust teeseldes kulme, heitis veel ühe pilgu, poetas isikutunnistuse Sullivani oma kõrvale särgitaskusse.

      Ta ütles: „Palun vabandust, kolonel, mul on vaja teiega korraks rääkida.”

      Ta taandus ukseni ja hoidis seda. Teie järel. Hetke oli mees küll ebakindla moega, kuid tõusis pikkamisi laua äärest. Reacher kiikas üle õla Turneri poole ja käskis: „Teie oodake siin, preili. Me tuleme kohe.”

      Advokaat viivitas südamelöögi jagu, kuni väljus lohiseval kõnnakul tema ees uksest. Reacher ütles: „Palun paremale, söör,” ja järgnes mehele, samuti jalgu lohistades, sest saapad loksusid. Mis oli nõrk koht. Advokaadid ei pruugi olla füüsilise maailma suhtes kõige tähelepanelikum tõug, aga neil on nutti ja nad lähtuvad loogikast. Ning plaani see etapp oli kehastunud aeglus. Ei mingit takkautsitamist. Ei ruttamist ega rabelemist. Ehe venimine. Tüübil jäi mahti mõtlemiseks.

      Mida ta nähtavasti kasutas.

      Kui esimese vaba kongini oli umbes kakskümmend jalga, seisatas tüüp järsku, pööras ringi ja langetas pilgu. Otse Reacheri saabastele. Reacher keeras mehe sedamaid jälle kuklaga enda poole ja rakendas säärast kõrgema ohvitseri vahistamise haaret, mille iga sõjaväepolitseinik ametis varakult selgeks õpib, mida aga pole käsiraamatutes ja mida õpetatakse ainult vihjamisi, tõsielu kaudu. Reacher krabas mehe parema küünarnuki selja tagant vasakusse pihku, ühekorraga pitsitades, sikutades ja puksides. Nagu alati, oli ohver sunnitud heitlema sikutava jõuga, nõnda et unustas puksimisele vastu hakata. Tüüp koperdas koridoris krabisammul, kõveras ja kookus, ahmides natuke õhku, pigem solvatud väärikusest kui valust. Mis rõõmustas Reacherit. Ta ei tahtnud, et see mees haiget saab. Too ei olnud milleski süüdi.

      Reacher manööverdas tühja avatud kongini, mis välimuse põhjal võis kuuluda Turnerile, lükkas koloneli kongi, sulges ja riivistas ukse.

      Seisatas koridoris südamelöögi jagu, hingas sisse ja hingas välja.

      Minek.

      Ta läks ja astus jalgade lohinal teise nõupidamistuppa. Susan Turner oli laua ja ukse vahel püsti. Reacher sirutas käe. Ütles: „Mina olen Jack Reacher.”

      „Ma tean, kes te olete,” lausus naine. „Ma nägin teie fotot. Toimikus. Ja teie hääl oli mulle telefonist tuttav.”

      Ka Reacherile oli naise hääl telefonist tuttav. Soe, kergelt kahisev ja kähe, intiimse kõlaga. Niisama tore, nagu ta mäletas. Näost näkku võib-olla toredamgi.

      Ta ütles: „Mul on väga hea meel teiega kohtuda.”

      Nad vahetasid käepigistuse. Naise puudutus oli soe, ei kõva ega pehme. Naine vastas: „Minulgi on väga hea meel teiega kohtuda. Aga mida te ometi teete?”

      Reacher ütles: „Te teate, mida ma teen. Ja miks. Vähemalt ma loodan, et teate. Sest kui ei tea, pole te seda ära teeninud.”

      „Ma ei tahtnud, et te sekkuksite.”

      „Kas sellest ka külastustõkend?”

      „Ma arvasin, et te võite tulla. See ei olnud ju välistatud. Ma tahtsin, et te pikemata nelja tuule poole traaviksite. Teie enda huvides.”

      „Noh, ma ei traavinud.”

      „Milline on meie šanss siit pääseda?”

      „Seni on meil vedanud.” Reacher õngitses särgitaskust Sullivani isikutunnistuse. Võrdles fotot Turneri näoga. Sama sugu. Laias laastus sama värvi juuksed. Kuid sellega sarnasus piirduski. Ta ulatas isikutunnistuse naisele. Turner küsis: „Kes see on?”

      „Minu advokaat. Üks kahest. Tutvusin temaga täna hommikul.”

      „Kus ta ise on?”

      „Kongis. Trummeldab küllap uksele. Me peame minema.”

      „Ja te võtsite minu advokaadi isikutunnistuse?”

      Reacher patsutas taskut. „Olemas.”

      „Aga te pole tema moodigi.”

      „Mispärast istute rooli teie.”

      „Kas õues on pime?”

      „Kisub pimedaks jah.”