püksid ja väikeste nahktupsudega kingad. Suudeldi põsele, sädistati ja räägiti läbi nina, ning kõik olid juba vaikselt šampanjat libistama hakanud. Valged kuued, kes olid katnud taustal ilutseva hiiglasliku suupistelaua, andsid samuti üheselt teada, et järgneb koosviibimine, kus ei ole puudust vähisabadest, kalamarjast ega pardipasteedist, ja seda niipea, kui Bäckström oma sõnumi edasi on andnud. Kui ta on pannud nad nägema tõde ja valgust ning eelkõige mõistma turvalise elupaiga tähtsust ja kirjutama alla juba ette valmistatud korteri ostulepingutele.
Need pole tavalised pensionärid, mõtles Bäckström, ja tegelikult häiris üldpilti ainult kaks neist. Kaks kohalikku legendi, ja seda eriti tema töö juures politseimajas. Lisaks vanad tuttavad, kes olid servapidi seotud ühe tema paari aasta taguse mõrvajuurdlusega, Mario Grimaldi ehk Ristiisa ja tema vana kannupoiss Rolle Stålhammar ehk Teras.
Sama Mario Grimaldi, kellele politseimaja kõlakate kohaselt kuuluvat variisikute kaudu pool kogu vallast, kuigi tegu oli kurikuulsa maksudest kõrvalehoidjaga, kes oli paar aastakümmet trooninud ka majanduskuritegude uurimise osakonna soovinimekirjas. Katsed jäid siiski viljatuks, sest Ristiisa Grimaldiga oli asi nii lihtne, et ta ei olnud oma pika elu jooksul saanud isegi mitte pisikest parkimistrahvi, ja nüüd ei tuntud tema vastu juba mitu aastat üldse huvi, kuna mitme arstitõendi kohaselt olevat tal Alzheimer ning arstiteadus väitis üheselt, et teda ei ole võimalik üle kuulata. Tema olematut sissetulekut arvestades oli siiski eriti arusaamatu, mida temal siin tegemist võiks olla.
Hoolimata haigusest ja tühjadest pihkudest oli tema välimus püsinud siiski muutumatu. Sama pruuniks päevitunud ja peen nagu tõeline maffiaboss oma mustas ülikonnas ja valges linases särgis, mustadel läikivatel kingadel ei paistnud olevat ühtki tupsu.
„Sind tean ma küll,” ütles Ristiisa ja torkas maniküüritud nimetissõrme õhtu peaesinejale rindu. „Oot-oot, ära ütle midagi,” ütles Ristiisa, naeratades hammastega, mis olid sama valged kui kraanikauss Bäckströmi kodus, samal ajal näpuga tema poole viibutades. „Ma tean! Beck, komissar Beck, oligi. Komissar Evert Beck. Ma teadsin. Ma vaatan telekast seda su sarja2.”
Sina ole kohe väga ettevaatlik, spagetiõgija, mõtles Bäckström ja läkitas tema poole Clint Eastwoodi pilgu.
„Tore sind siin näha, Beck,” jätkas Ristiisa. „Kas võib loota, et meist saavad naabrid? Esimesel korrusel pidavat olema üks talutava hinnaga ühetoaline, kui sa peaks …”
„Bäckström tuli siia ettekannet pidama,” katkestas teda Rolle Stålhammar, kes oli töötanud omal ajal Stockholmi vägivallaosakonnas uurijana. Mitmekordne Rootsi raskekaalu meister poksis, kuulus oma kehalise jõu poolest, mida olid saanud omal nahal tunda ka tuhanded kurikaelad, kelle ta oli neljakümne politseis töötatud aasta jooksul oma kätega arestikambrisse heitnud. Rolle Stålhammar ehk Teras oli mees, kellel oli hea kuulsus mõlemas leeris.
Nüüd oli ta juba aastaid pensionär. Sündinud ja kasvanud Solnas, koos oma vanematega viiekümnendatel esimese võõrtööjõulaine ajal Rootsi tulnud Mario Grimaldi lapsepõlvesõber ning samast ajast alates tema pidev saatja. Lisaks oli ta Solvalla hipodroomi püsikunde ja kuna kuulujutud rääkisid, et ta olevat paljas nagu püksinööp, oli tema siiailmumise ainus põhjus tõenäoliselt see, et tema parim sõber oli lõpuks otsustanud sotid selgeks teha ja ta oma teenriks palgata. Hoolimata teksadest, ruudulisest flanellsärgist ja kulunud nahktagist, millega ta muu publiku seas eristus.
„Sa näed hea välja, Rolle,” ütles Bäckström muhedalt naeratades. „Jätsid joomise maha või?”
„Parem kui kunagi varem,” nõustus legend ja vaatas Bäckströmile otsa silmadega, mis olid äkki sama kitsad kui laskeavad. „Tänan küsimast, ja kui sul peaks tekkima isu ühe kolmeraundise matši järele, siis võta aga julgesti ühendust. Luban, et ei lase sul kaua piinelda.”
Täitsa ogar ikka, eluohtlik vend, mõtles Bäckström ja piirdus mõtliku noogutusega, kuna tal ei oleks tulnud mõttessegi lasta Rollel ja tema sepahaamri moodi rusikatel astuda tema ja pruuni ümbriku vahele, mis siinsamas nurga taga ootas.
Siis üritus algaski. Firma pressi- ja avalike suhete juht tutvustas õhtu esinejat, publik tervitas teda aplausiga, mis oli pikk ja soe, muutumata siiski liiga omamehelikuks.
Bäckström sooritas oma ülesande igati eeskujulikult. Kohutas neid parasjagu, jutustades neile valitud õudusi oma rikkalikust isiklikust kogemusest politsei eesliinil. Seejärel rahustas nad maha, puistates täpselt samast varrukast nägemusi sellest, kuidas peaks tõhus võitlus kuritegevusega välja nägema. Lõpetuseks rõhutas ta üldist vajadust selle järele, et väljapaistvad kodanikud – kellel oli vajalikke vahendeid ja kellest paljud istusid just selle publiku hulgas – kaitseksid ka ise ennast kuriteo ohvriks langemise eest. Nimelt sellega seoses sooviski ta eriliselt rõhutada turvalise elupaiga tähtsust.
„Pättidega ei tohi kunagi tingida,” lõpetas Bäckström ja silmitses publikut Clint Eastwoodi ilmel. „Kui annad pätile sõrme, siis võtab ta kogu käe, ja nii lihtne see ongi,” tõdes ta, ja lõpuaplaus oli tema sõnumist sündinud entusiasmipuhangus vaat et liigagi omamehelik.
Lõpuks sai publik küsimusi esitada, Bäckström vastas neile bravuurikalt, ning teel välja said talle osaks nii käepigistused, õlalepatsutused kui ka soojad sõnad. Isegi tema vanad tuttavad, Ristiisa Grimaldi ja Rolle Terasmees, avaldasid oma heakskiitu. Lisaks oli Mariol kaasas naistuttav, kelle oleks ehk isegi Bäckströmi supersalaami heaks kiitnud, oleks too vaid kolmkümmend aastat varem välja ilmunud. Muljet avaldav blondiin, kes oli Mariost kümmekond sentimeetrit pikem, välimuse järgi otsustades oma kavalerist märksa noorem, aga muidu täpselt samasugune kui kõik tema suguõed, kes saatsid neid üle kuuekümneaastaseid mehi, kellele Rootsi ilmselt kuulus.
„Ma tahaksin sulle, Martin, tutvustada oma armsamat,” ütles Mario ja välgutas mõlemat hambarida. „Sa oled Pyttani suur lemmik. Ta vaatab sind alati telekast.”
„Ega komissar ei ole mõelnud poliitikasse minna?” küsis Pyttan, vehkides saleda pruuni käsivarrega, millel olid raskuseks küljes pähklisuurused briljandid.
„Ei ole,” vastas Bäckström. „Mul on oma tavalise töögagi tegemist.” Nii lihtne see siis oligi, mõtles ta ja vaatas naeratavat rahanoolijat, kes naise kõrval poosetas. Papp tuleb hoopis Pyttani käest. Peaks majanduspettuste osakonna kolleegidele vihje andma.
„Kurb,” nentis Pyttan. „Ma olen kindel, et komissarist saaks suurepärane justiitsminister. Jumal taevas teab, et praegusel ajal kulub emakesele Sveale ära igasugune võimalik abi. Luba, et sa vähemalt mõtled sellele,” lisas ta ja patsutas Bäckströmi käsivart.
„Ma luban,” kinnitas Bäckström. Veel üks, mõtles ta. See ei lõpe mitte kunagi.
„Sinus on kindlasti poliitiku soont,” nõustus Rolle Stålhammar talle silma pilgutades, samal ajal parema käe nimetissõrmega üle nina libistades. „Piisab, kui sind paar minutit kuulata, ja juba ongi selge, et sul on selleks sünnipärane anne. Karjata ainult, ja ka mina luban ennast valimiskasti juurde lohistada. Saaksid vähemasti ühe hääle. Pluss Pyttani oma muidugi. Mis teeb kokku kaks, kui ma õigesti arvutan.”
Vana on ikka täielik psühhopaat, ja kes viitsikski sellisega jahuda, mõtles Bäckström. Selle asemel piirdus ta Mariole ja Rollele noogutamisega ning lõpetas kerge suudlusega Pyttani juba välja sirutatud ja väga jahedale paremale käele. Teel välja keeldus ta konverentsikorraldaja järjekordsest kutsest suupistelaua äärde. Tal oli tähtsaid asjaajamisi, mis nõudsid tema kohalolekut Solna politseimajas, ning kui ta tänavale astus, ootaski teda juba must limusiin.
„Tere tulemast, komissar,” ütles autojuht ja tegi talle tagumise ukse lahti.
„Super, Bäckström,” nentis tema võõrustaja, niipea kui nad olid istet võtnud sellesama kaetud laua taga, kus kuu aega varemgi. „Ma just rääkisin ühe oma töökaaslasega ja ta oli tõeliselt ülevas meeleolus. Kuigi eks seda oligi ju arvata,” lisas ta ja tõstis tervituspitsi.
„Aitäh,” ütles Bäckström ja tõstis oma klaasi, võttes samal ajal kätte paksu pruuni ümbriku, mis oli diskreetselt