Tundmatul peaks üheski osariigis viiekümnest olema üksainus pangakonto, siis tuleb see välja. Kasvõi kõige lihtsam arvelduskonto. Kasvõi tühi või unustatud konto. Tõsi, ta teadis, et paljud inimesed ajavad läbi ilma pangakontota, kuid tema kõhutunne ütles, et Tundmatu nende hulka ei kuulu. Ta oli ikkagi endine USA armee major. Ordenitega.
Ta sisestas kaks korda sotsiaalkindlustusnumbri – ühe vastavasse lahtrisse, teise maksumaksja isikukoodi lahtrisse. Siis tippis ta sisse nime. Ja klikkis Otsing.
Saja kaheksakümne miili kaugusel viibiv Jack Reacher lõdises külmast. Atlantic City ei olnud novembri keskel just maailma kõige soojem paik. Kohe mitte sugugi. Ookeanilt lõõtsuv tuul oli nii soolane, et muutis kõik püsivalt niiskeks ja rõskeks. Tuul peksis, sakutas, keerutas tänavalt prügi ja surus püksisääred vastu jalgu. Viie päeva eest oli ta Los Angeleses ja praegu oli ta veendunud, et oleks pidanud sinna ka jääma. Ühtlasi oli ta veendunud, et tuleks tagasi minna. Lõuna-California on novembris väga ahvatlev. Õhk on seal soe ja ookeanituul silitab hellalt nahka, mitte ei tümita sind lõputute külmade soolavalangutega. Ta peab tagasi minema. Ta peab ülepea kusagile minema, see oli selgemast selge.
Või peab ta siiski siia jääma, nagu tal paluti, ja mantli ostma.
Ta oli idarannikule naasnud ühe vana neegrinaise ja tolle venna seltsis. Oli LA-st itta suunduvaid masinaid hääletanud, et teha ühepäevane tuur Mojave kõrbes. Ja siis võtsid need kaks ta oma iidvana Buick Roadmasteri peale. Ta märkas pagasiruumis kohvrite vahel mikrofoni, algelist võimendust ja Yamaha süntesaatori kasti ning vanaproua rääkis talle, et ta on laulja ja sõidab natukeseks ajaks nii kaugesse kohta kui Atlantic City. Vanaproua rääkis veel, et vend saadab teda süntesaatoril ja juhib autot, kuid ta pole enam eriline jutumees ega ole enam ka suurem asi juht ning et see Roadmaster pole enam suurem asi auto. Kõik vastas tõele. Vanamees ei lausunud sõnagi ja esimese viie miili jooksul oli nende elu mitu korda ohus. Et ennast rahustada, hakkas vanaproua laulma. Ta jõudis laulda vaid mõne rea Dawn Penni „Sa ei armasta mind”, kui Reacher otsustas paugupealt, et ta sõidab nendega idarannikule välja – lihtsalt selleks, et rohkem kuulata. Ta pakkus, et võtab sõitmisvaeva enda peale. Naine muudkui laulis. Tal oli sulnis kahisev hääl, mis oleks temast kunagi ammu-ammu pidanud suure bluusistaari tegema, kuid kahjuks juhtus ta ilmselt korduvalt vales kohas olema ja nii temast staari ei saanudki. Autologu hingevaakuv roolivõimendi tiksus, kolises ja undas kaheksasilindrilise mootori rampraske kolkimise taustal; viiekümnemiilise tunnikiiruse juures sulasid kõik need kokku üheks taustaheliks. Raadio oli nõrk ja korjas üksteise järel nii paarikümneks minutiks üles mõne kohaliku lühilainesaatja. Vanadaam laulis kaasa ja vanamees oli vait, magades enamiku teest tagaistmel. Reacher sõitis kolm päeva järjest kaheksateist tundi päevas ja saabus New Jerseysse tundega, nagu oleks ta puhkamas käinud.
Vanadaami peavari asus viiendajärgulises öömajas peatänavast kaheksa kvartali kaugusel ja mänedžer ei näinud sedamoodi välja, nagu võiks kindel olla, et ta lepingust kinni peab. Seetõttu võttis Reacher oma südameasjaks loendada külastajaid ja pidada jooksvalt arvet, et nädala lõpul oleks kogu summa rahaümbrikus. Ta ei teinud oma huvist mingit saladust ja nägi, kuidas see mänedžerile järjest rohkem närvidele käis. Mees hakkas pidama salapäraseid telefonikõnesid, käsi katmas mikrofoni ja silmad Reacherile naelutatud. Reacher vahtis liikumatult ja silmi pilgutamata vastu, jahe naeratus huulil. Ta istus kaks nädalavahetuseööd järjest maha kõik kolm kontserti, kuid muutus siis rahutuks. Ja tal hakkas külm. Niisiis oli ta esmaspäeva hommikuks juba peaaegu meelt muutnud ja valmis uuesti maanteele minema, kui vana klaverisaatja tema kõrval hommikusöögilt tagasi tulles lõpuks oma vaikimise lõpetas.
„Ma tahaks paluda, et sa siia jääksid,” ütles mees. Ta hääldas neid sõnu kuidagi „takspalu” ja tema vesistes silmades vilksatas lootusekiir. Reacher ei vastanud.
„Kui sind ei ole, teeb mänedžer meile kindlasti külma,” lausus vanamees toonil, nagu oleks rahaga pettasaamine muusikute puhul midagi sama tavalist kui kulunud kummid või peavalu. „Aga kui raha kätte saame, siis jõuame bensiini osta, et New Yorki välja sõita; võib-olla saame B. B. Kingilt Times Square’il tööotsa ja lükkame oma karjääri jälle käima. Sinusugune kutt muudaks olukorda kõvasti, võid sellega arvestada.”
Reacher vaikis.
„Muidugi ma näen, et sa oled mures,” jätkas vanamees. „Selle ameti juues on vaja, et kuskil tagaplaanil passiks mingi ebameeldiv tüüp.”
Reacher naeratas sellise peenetundelisuse peale.
„Aga kes sa üldse oled,” usutles vanamees. „Mingi poksija?”
„Ei,” vastas Reacher. „Ei ole poksija.”
„Maadleja?” küsis mees edasi. Õieti ütles ta maa’leja. „Nagu kaabeltelevisioonis?”
„Ei.”
„Aga suur oled sa küll,” ütles vana, „paganama suur. Sa saaksid meid välja aidata küll, kui tahaksid.”
Õieti taa’ksid. Tal puudusid esihambad. Reacher ei vastanud.
„No aga kes sa siis oled?” käis mees peale.
„Ma olin sõjaväepolitseinik,” ütles Reacher. „Armees, kolmteist aastat.”
„Tulid ära?”
„Nii võib ka öelda.”
„Aga pärast sinusugustel tööd pole?”
„Mitte sellist, mis mulle sobiks,” kostis Reacher.
„Kas sa elad Los Angeleses?”
„Ma ei ela kuskil,” ütles Reacher. „Sõidan ringi.”
„Maanteerahvas peab kokku hoidma,” leidis vanamees. „Lihtne värk. Üksühte aitama. Üksühe eest seisma.”
Üksü’te ai’ma.
„Siin on kole külm,” märkis Reacher.
„Kuradima õigus,” ütles vanamees. „Aga sa osta endale palitu.”
Niisiis seisis ta praegu tuulisel tänavanurgal, püksid soolaste iilide käes laperdamas, ja püüdis otsusele jõuda. Kas maantee või riidepood? Ta lasi fantaasiapiltidel silme eest läbi lipsata – La Jolla näiteks, odav toake, soojad ööd, säravad tähed ja külm õlu. Ja seejärel: vana naine B. B. Kingi uues klubis New Yorgis, sisse astub keegi noor retrofännist talendikütt, annab talle lepingu, naine salvestab plaadi, talle korraldatakse üleriigiline kontserttuur, artikkel Rolling Stone’is, kuulsus, raha, uus maja. Uus auto. Ta keeras maanteele selja ja ennast tuule kaitseks kühmu tõmmates hakkas kõndima ida poole, otsides mõnd riidekauplust.
Sel esmaspäevasel päeval tegutses Ameerika Ühendriikides ligi 12 000 litsentseeritud ja hoiustekindlustusega ühinenud krediidiasutust, kus oli kokku avatud üle miljardi erineva konto, kuid ainult üks neist kandis Tundmatu nime ja sotsiaalkindlustusnumbrit. Tegemist oli lihtsa arveldusarvega regionaalpanga harukontoris Arlingtonis, Virginias. M. E. Froelich põrnitses üllatunult harukontori aadressi. See on siit, kus ma praegu istun, vähem kui nelja miili kaugusel. Ta kirjutas andmed oma kollasele lehele üles. Võttis telefoni ja helistas organisatsiooni kauges osakonnas töötavale kolleegile ja palus tal pangaga ühendust võtta ning hankida sealt kõik andmed, mis vähegi võimalik. Eriti koduse aadressi. Ta palus kolleegil teha seda võimaluse korral otsekohe, aga samas diskreetselt. Ja absoluutselt mitteametlikult. Ta pani telefonitoru käest ja jäi ootama, olles ajutisest sunnitud teovõimetusest häiritud ning muserdatud. Asi oli nimelt selles, et organisatsiooni kauge osakond sai pankadelt selliseid asju küsida võrdlemisi kergelt, sellal kui Froelichi puhul oleks seda peetud ülimalt kummaliseks.
Reacher leidis odavmüügipoe kolm kvartalit mere poolt ja sukeldus sisse. Pood oli kitsas, kuid sirutus mitmesaja jala pikkuselt hoone sisemusse. Laes särasid päevavalguslambid ja rõivarelsid ulatusid nii kaugele, kui silm seletas. Paistis, et naiste asjad on vasakul, laste asjad keskel ja meeste omad paremal. Ta alustas taganurgast ja liikus järk-järgult ettepoole.
Siin olid müügil küll vist kõik mantlisordid, mida üldse toodeti. Esimesel kahel