mingi mälupildiga. See olukord oli Reacherile tuttav. Teda oli sellise pilguga kord või paar varemgi vaadatud.
„Jack Reacher?” küsis naine.
Reacher kontrollis mälestused veel kord kiiresti üle, tahtmata eksida, ehkki ta oli juba üsna kindel. Lühikesed heledad juuksed, otse talle silma vaatavad kaunid silmad, teatav vaoshoitud enesekindlus kehahoiakus. Selliste omadustega inimest ta mäletaks. Reacher oli selles kindel. Kuid ei mäletanud. Järelikult ei olnud kunagi kohanud.
„Te tundsite mu venda,” ütles ta.
Naine paistis olevat üllatunud ja ühtlasi kergelt rahulolev. Ja ajutiselt sõnatu.
„Sain sellest aru,” ütles Reacher. „Kui keegi mind nii vaatab, siis ta juurdleb, et küll me ikka oleme sarnased, aga samas ka väga erinevad.”
Naine vaikis.
„Oli meeldiv tutvuda,” ütles Reacher ja hakkas minema.
„Oodake,” hõikas naine.
Reacher pöördus tagasi.
„Kas me võiksime natukene rääkida?” küsis ta. „Ma otsisin teid.”
Reacher noogutas. „Sel juhul autos. Mul külmub siin väljas nina otsast.”
Naine vaatas teda üksisilmi ja viivitas hetke vastusega. Siis võpatas ta liikvele ja avas juhi kõrvalukse.
„Palun,” ütles ta. Reacher ronis sisse, naine kõndis ümber auto esiotsa ja istus rooli taha. Ta pani soojenduseks mootori käima, kuid ei kavatsenud kuskile sõita.
„Ma tundsin teie venda hästi,” ütles ta. „Me käisime Joega. Enam kui käisime. Ühel ajal oli see juba päris tõsine. Enne ta surma.”
Reacher vaikis. Naine punastas.
„Loomulikult enne tema surma,” ütles ta. „Kui rumal minust.”
Ta vakatas samuti.
„Kunas?” küsis Reacher.
„Me olime kaks aastat koos. Läksime lahku aasta enne, kui see juhtus.”
Reacher noogutas.
„Minu nimi on M. E. Froelich,” ütles naine.
Ta jättis õhku rippuma vaikiva küsimuse: kas ta rääkis kunagi minust? Reacher noogutas uuesti, tehes näo, nagu ütleks see nimi talle midagi. Kuid ei öelnud. Ma pole sinust midagi kuulnud, mõtles ta. Aga võib-olla ma soovin, et oleksin.
„Emmy?” küsis ta. „Nagu see televisioonivärk?”
„M. E.,” ütles naine. „Ma kasutan initsiaale.”3
„Ja mida need tähistavad?”
„Seda ma teile ei ütle.”
Reacher vaikis viivu. „Kuidas Joe teid kutsus?”
„Joe kutsus mind Froelichiks,” kostis naine.
Mees noogutas. „Tema moodi.”
„Ma igatsen teda siiani taga,” ütles naine.
„Küllap minagi,” sõnas Reacher. „Aga kas asi on Joes või milleski muus?”
Nüüd oli Froelichi kord viivuks vaikida. Siis läbis teda nõrk alateadlik värin ja ta oli jälle täiesti asjalik.
„Mõlemas,” vastas ta. „No või tegelikult rohkem milleski muus.”
„Tahate mulle sellest rääkida?”
„Ma tahaksin teid palgata üht ülesannet täitma,” ütles naine. „Võiks öelda, et Joe postuumse soovituse põhjal. Selle põhjal, mis ta teist rääkis. Ta rääkis teist ikka vahetevahel.”
Reacher noogutas. „Palgata mida tegema?”
Froelich pidas jälle vahet ja naeratas lõpuks ebakindlalt. „Ma olen seda repliiki harjutanud,” ütles ta. „Päris mitu korda.”
„Laske siis kuulda.”
„Ma tahan teid palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti.”
KAKS
„Hea valdkond,” märkis Reacher. „Huvitav ettepanek.”
„Ning mis on teie vastus?” päris Froelich.
„Ei,” vastas mees. „Hetkel tundub „ei” mulle kõige targema võimaliku vastusena.”
Naine naeratas jälle ebakindlalt ja võttis oma rahakoti. „Ma näitaksin teile mõnd dokumenti,” ütles ta.
Reacher raputas pead. „Pole tarvis,” lausus ta. „Te olete Ühendriikide salateenistusest.”
Froelich tõstis pilgu. „Te olete kiire taibuga.”
„See on nii ilmne,” ütles ta.
„On või?”
Reacher noogutas. Katsus paremat küünarnukki. See oli paistes.
„Joe töötas salateenistuses,” ütles ta. „Ja teda tundes töötas ta ilmselt päris kõvasti, ja kuna ta oli pisut häbelik, siis inimene, kellega ta käis, pidi tõenäoliselt olema tema töökaaslane, muidu poleks ta teda kohanudki. Lisaks see, et kes peale valitsuse lööks kahe aasta vanuse Suburbani nii läikima? Ja pargiks hüdrandi kõrvale? Ja kes peale salateenistuse suudaks mu pangakorralduste järgi nii operatiivselt üles leida?”
„Te olete kiire taibuga,” kordas naine.
„Ma tänan,” vastas Reacher. „Ainult et Joel ei olnud asepresidentidega mingit pistmist. Ta oli finantskuritegude, mitte Valge Maja turvamise osakonnas.”
Froelich noogutas. „Me kõik alustame finantskuritegude osakonnast. Teenime oma kannused valerahavastase võitluse reameestena. Ja tema juhtis seda tegevust. Teil on õigus, me kohtusime tööl. Kuid siis ta mind välja ei kutsunud. Ütles, et see ei sobi. Kuid ma tahtsin nagunii esimesel võimalusel turvaosakonda üle minna ja niipea kui see õnnestus, hakkasime käima.”
Ta vaikis jälle ja silmitses oma rahakotti.
„Ja siis?” küsis Reacher.
Naine tõstis pea. „Ühel õhtul ta ütles midagi. Ma olin tollal innukas ja auahne, teate isegi, uus töökoht ja nii, ning mõtlesin vahetpidamata, kas me ikka teeme kõik, mis võimalik, ja tookord me kolasime Joega niisama ringi ning ta ütles, et ainus viis ennast päriselt proovile panna on palgata keegi väljast meie kaitsealust ründama. Saate aru, et kindlaks teha, kas see on võimalik. Ta nimetas seda turvakontrolliks. Küsisin, kes see võiks olla. Ja tema vastas, et, jah, minu vennaraas võiks kõne alla tulla. Kui üldse keegi sellega hakkama saab, siis just tema. Tema jutu järgi pidid sa üsna hirmus mees olema.”
Reacher naeratas. „See kõlab Joe moodi küll. Tüüpiline kanaaju sünnitis.”
„Arvad?”
„Targa mehe kohta oskas Joe teinekord väga tuhm olla.”
„Miks see siis tuhm on?”
„Sest kui sa palkad kellegi väljast, siis pole muud tarvis, kui peale passida, millal ta ründab. Mis teeb asja väga lihtsaks.”
„Ei, tema mõte oli, et see isik tuuakse mängu anonüümselt ja ette hoiatamata. Nagu praegugi – sinust ei tea absoluutselt mitte keegi peale minu.”
„Hea küll, võib-olla ta siis ei olnudki nii tuhm.”
„Tema arvates oli see ainus võimalus. Vaata, ükskõik kui kõvasti sa ka vaeva ei näeks, ikka piirnevad su mõtted ühe kindla ruumiga. Tema meelest me pidanuks olema valmis reageerima etteaimamatule aktsioonile väljastpoolt.”
„Ja ta nimetas mind?”
„Ta ütles, et sa oleksid ideaalne.”
„Aga miks sa nii kaua ootasid? See teie jutuajamine pidi olema vähemalt kuus aastat tagasi. Minu leidmine ei võtnud ometi kuus aastat aega.”
„Jutuajamine