see teda äkitselt imestama. Erhard tunneb kergendust, kuid kardab seda politseinikule näidata. Ta pöörab selja ja askeldab mõttetult köögilaual olevate asjadega.
„Kui kaua see aega võttis?”
„Mees oli ju juba surnud. Oli uusaastaöö, nagu sa ise ütlesid.”
„Milles siis asi on?”
„Perekond käib meile pinda. Armastus teeb nõudlikuks. Neil peab olema midagi puusärki panna. Mitte ainult Alejandro tee kive. Ja siis veel see sõrmus, tema õele ei anna see asu.”
„Ärge proovigegi neid petta. Igatahes mitte Eleanori. Sellest ei tule midagi välja.” Erhard mäletab seda õde, tema pilti auto salongipeeglis. Õde on poole mehelikum kui Bill Haji.
„Sellepärast me vaeva näemegi. Selline sõrmus väljendab, tead küll, tema isiksust. Ma tahaks anda õele selle sõrmuse ja öelda, et kirstus on Bill. Mitte ainult tema kingade jäänused ja maks, mida need põrgulised millegipärast ei puutunud.”
Erhard ei julge vaadata köögiriiuli poole, kus on sõrm, „Mokarabia, 100 % Arabica” kirjaga kohvipurgi sees. „Mina ei oska teid aidata.”
Komissar vaatab ringi, justkui tahaks veel midagi öelda. Tema pilk peatub pikalt seinaosal, kus puudub tapeet. Paljas puit paistab välja. Hele vineer, millel on puusepa kritseldused peal. Erhard saadab teda välja auto juurde. Pérez-Lúñigo ilme on kärsitu.
„Kui sa kuuled, et keegi on selle sõrmuse leidnud, siis palun anna mulle teada.”
„Jah,” ütleb Erhard. Kui ta kuuleb, et keegi on sõrmuse leidnud, siis helistab kohe.
„Kas ma olen rääkinud, et tundsin kunagi üht tüdrukut, kes oli Taanist pärit? Kui ma Lanzarotel elasin. Väike põrguline, väga isepäine.” Bernal istub autosse, kuid hoiab ust lahti. „Äkitselt sõitis ta lihtsalt koju. See meie saarte häda ongi: kõik mõistlikud inimesed sõidavad millalgi koju.”
„Mina teda ei tea,” ütleb Erhard.
11
Ta ajab Poissmehega juttu.
Aaz on küllap vist ainus tüüp, keda ta läbi ei näe. Võib-olla on Aaz esimene, kes ei olegi mingi tüüp ja on samas kõik tüübid kokku. Erhardile see meeldib. Nad sõidavad läbi Tindaya.
Aaz ütleb, et Erhard peaks katset tegema. Ta ütleb: sa oled seda väärt, ühel päeval peab see juhtuma.
Aga Erhard ei ole kindel. „Viimasest korrast on kaheksateist aastat möödas, Aaz. Turiste käib vähem. Ja paljud neist on tiirased Arsenali fännid, kes tahavad odavat õlut ja odavat keppi, kui otse öelda. Ja pered, pered oma laiskade lastega, kes pistavad kisama ja nõuavad McDonald’sit, niipea kui nad lennukist maha astuvad. Head otsad on harvemaks jäänud, isegi minul. Ja kenad naised on veelgi haruldasemad.”
Ma võiks soovitada Lianat või veel paari õde.
„Väga lahke sinust, Aaz. Ükski nendest tüdrukutest ei ole päris minu tüüp ja mina ei ole nende tüüp. Kui mul veab, siis leian Gornjalist mõne vana, pruugitud, kurja lese. Selles külas on palju leski.”
Nad naeravad. „Ah, kes see mingit mahakäinud taksojuhti ikka tahab,” ütleb Erhard. „Töömeest, kellel on puue ja viletsad hambad ja nii edasi.”
Sa häälestad ka klavereid.
„Sihukese töö eest maksavad varsti ainult idioodid, vabanda väljendust, seda saab teha tänapäevaste meetoditega, lihtsamalt, paremini ja odavamalt. Jah, mine tea, võib-olla on takso sõitmisega mõne aasta pärast sama lugu. Siis sõidutavad teid kõiki robotid.”
Aga sina, mida sina siis tegema hakkad, ja kes mind koju viib?
„Selleks ajaks olen ma surnud, Aaz, sina oled siis suur mees ja oled mind unustanud, selleks ajaks ehitatakse tunnel Aafrikasse, nii et sa saad Saharasse sõita ja elektrikaamelite seljas ratsutada.”
Aaz ei vasta, vaid vaatab kindalaeka kaant, mida saab pöidlavajutusega avada.
12
Täiskasvanud mehed tuulelohedega.
Ta kustutab plafooni, peatub Düünide juures ja vaatab lohesurfareid. Ta otsustab ise, kui palju ta töötab ja millal. Kui ta tahab terve päeva sõita, võib ta seda teha. Ja järgmisel päeval vaba olla, kui soovib. Ta sõidab lihtsalt sinna, kus on kliente, ja siis sõidutab neid. Niimoodi talle endale tundub. See ei ole raske, ei nõua temalt midagi. Ta lihtsalt teab, kus kliendid on. Klaveriga on samamoodi. Tal pruugib kuulda vaid mõnda nooti, ja ta teab, mida ta kasti sees tegema peab, kas miski on kinni jäänud, kas viga on niiskuses või on pill ainult tolmu ja ebemeid täis. Samamoodi oskab ta vaadata liiklust või tunda midagi õhus või kuulata lennujaama hääli või tajuda peatänava rahvahulka. Ja veel teab ta, kus ootab mõni naine koos teismelise tütrega, soovides pärast poeringi hotelli tagasi minna, või teab, kus veidi aja pärast astub tänavale salk ärimehi ja vilistab, soovides suunduda lähimasse stripibaari, või kus astub maanteele surfar, liiv varvaste vahel, ja tahab oma dollarite eest linna sõita, laud katusel. Paljud kolleegid vihkavad teda sellepärast, teised tunnevad peaaegu aukartust. Paar katoliiklast löövad risti ette, kui ta töökotta sisse astub. Dispetšerid annavad talle harva tööd, sest nad teavad, et tal on niigi palju tegemist. Aeg-ajalt tahab mõni noor sohver teada, kuidas ta kliente leiab. Võib juhtuda, et Erhard jääb Hotell Phenixi baaris kellelegi silma ja noor astub talle ligi ja hakkab pärima, samal ajal kui tema kaaslased seisavad eemal ja hõiguvad. Oodake nüüd, see mees on legend, hüüab ta vastu, ta annab mulle kuldaväärt nõu. Aga Erhard ei anna kuldaväärt nõu, ta ei oska seletada. Ta oskab ainult öelda: hoia liiklusel silma peal, mõtle inimeste peale, kuhu sa ise minna tahaks, kui on selline ilm ja kui rahvas on liikvel. Head nõuanded, aga ilmselt kasutud. Tegelikult on tõsi see, et ta ei tea isegi, kuidas ta seda kunsti valdab. See on nagu muusika, püüab ta seletada noorele, kes enamasti ei tea muusikast midagi.
Noored juhid tahavad õppida, aga keskealised on kibestunud. Nad sõidavad eluaeg taksot, kuid ei hakka sellega kunagi head raha teenima. Nende silmis on Erhard parasiit, extranjero, kes mitte ainult ei näppa neilt kliente, vaid peab end ka niimoodi üleval, nagu ta oleks nendest parem. Ta elab üksinda linnast väljas Majanichos, ei aja teiste juhtidega juttu, vaid istub ainult oma vanas Mercedeses ja loeb raamatuid, kui ta just parajasti päeva ainsaid kliente endale ei napsa. Niimoodi nad mõtlevadki ja mõned neist ütlevad seda koguni talle otse näkku. Ja neil on ju õigus. Ka raamatute koha pealt. Algul luges ta selleks, et saaks puhata ja teistele juhtidele näidata, et tal ei ole uute klientide leidmisega kiiret. Siis aga hakkas tänaval klientidest mööda sõitma ja peatänavale saba lõppu parkima ja tegema kõike, mis tema võimuses, et saaks mõne hea raamatuga terveks päevaks sinna jääda.
Pakiruumis on tal kastitäis pehmes köites raamatuid, mida ta kaasa veab ja mille seast ta valib. Talle meeldib nende kaasi vaadata ja pealkirjade reljeefseid tähti kompida. Või siis sirvib ta raamatut ja vaatab, kui palju raamatus eeslikõrvu on. Kui eeslikõrvu on palju, on see hea märk. Ta ostab raamatuid, mõnikord lausa kastikaupa, Puertost ühelt sõbrannalt. Tollel on taaskasutuspood. Paar korda kuus, kui Erhard on mõne kliendi lennujaama viinud, läheb ta pärast Solilla juurest läbi ja ostab sealt raamatuid ja võib-olla ka riideid. Raamatutel ei ole midagi viga. Riided haisevad natuke. Enne selgapanemist peseb ta neid. Riputab maja taha nöörile ja laseb nädal aega seal rippuda. Siis kaob hais ära. Selle asemel imbub riietesse saare vürtsikas muld. Ta võib päev otsa istuda ja lugeda. Midagi tuleb ju teistele ka jätta. Neil on kõigil naine ja lapsed toita, nemad ei saa istuda ja lugeda. Erhardil ei ole midagi. Mida rohkem ta teenib, seda rohkem ta saadab Annettele. Iga kuu kantakse suurem osa tema palgast naise kontole. Mitte tervitustega, vaid elektrooniliselt ja hingetult. Erhard ei vääri muud ja ta ei vaja suurt midagi. Ta võib elada kohvist ja konservidest, mis on mitu aastat tagasi ostetud ja mida ta soojaks teeb ning otse purgist sööb. See ei häiri teda. Mõnikord võib ta käia saare paremates restoranides ja kulutada hea jupi aega kalli veini ja hea sigari valimisele. Teda ei häiri ka see. Suvel istub ta autos ja loeb, aken lahti, talvel on tal kaasas klapptool, mille ta auto kõrvale kõnniteele seab. Teistele juhtidele, kes autos higistavad, see