Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

unelm. Stéphanie oli orb, väga armas tüdruk, keda kogu Vitralide perekond imetles. Stéphanie omakorda suhtus neisse samasuguse imetlusega. Lõppude lõpuks polnud tal vaja Türgisse reisida, et õnnelik olla. Tema muinasjutuks olid Marc ja Émilie, tema kaks kullakest, kellel oli isa ja olid vanavanemad, et neid hellitada.

      Pierre ja Nicole Vitral said tragöödiast teada korraga, kuulates kell seitse hommikul raadiojaama France Inter lühiuudiseid.

      Nagu igal hommikul.

      Nad istusid teineteise vastas, väikese täiskuhjatud köögilaua taga. Nende savikruusid – Pierre’il kohviga ja Nicole’il teega – jäid tükiks ajaks lauale jahtuma, vaevu oli neist piisakegi rüübatud, ja nende ühegi kortsuta näod tardusid juhmilt sekundis, mis pööras pahupidi terve nende elu väikeses Pocholle’i tänava kalurimajakeses Pollet’ kvartalis, vanas kalurite linnajaos, mis paikneb saarekesena keset Dieppe’i sadamat.

      „Miks küll Lyse-Rose?” karjatas korraga Nicole Vitral.

      Tänava kõik majad asetsesid külg külje kõrval. Umbtänav piirneski kümmekonna fassaadiga, mis kõik olid ühesugused. Kõigile oli seal kõik kuulda. Nicole’i karje kostis läbi seinte.

      „Miks peaks selle beebi nimi olema Lyse-Rose? Ah? Kes neile seda ütles? Võib-olla beebi ise? Ütles ise tuletõrjujatele oma nime!? Lennukis oli kolme kuu vanune beebi, siniste silmadega … See on meie Émilie! Ta on elus. Kes võiks vastupidist väita? Kuidas nad saavad vastupidist väita? Nad sepitsevad seal sellepärast, et tema oli ainus ellujäänu. Nad tahavad teda meilt varastada, sest ainult tema elas õnnetuse üle …”

      Nicole’il olid pisarad silmis. Külmast hoolimata hakkasid naabrid tänavale tulema. Nicole varises oma abikaasa käte vahele.

      „Ei, Pierre. Tõota mulle … Ei, Pierre, nad ei võta meie lapselast ära, ta ei pääsenud lennukist selleks, et nad ta meie käest varastaksid. Tõota mulle.”

      Elutoa kõrval väikeses magamistoas oli nooruke Marc Vitral vanaema karje peale võpatades üles ärganud ja hakkas kisama. Ometi ei olnud tal võimalik midagi mõista, ja too õnnetu hommik ei pidanud talle isegi meelde jääma.