lugematutel alumiiniumustel, nii et pagasihoiuruum tõi meelde surnukuuri. Ta hoidis pilgu maas ja vältis laes olevaid kaameraid. Politsei tunneb ta piltidelt võib-olla ära, aga selleks ajaks on ta juba ammu kadunud. Ta leidis vaba kapi ja pani oma kohvri sinna. Maksis seejärel 60 krooni, mis oli ööpäeva tasu. Kui kõik hästi läheb, on ta tagasi juba vähem kui viie tunni pärast. Siis kui… kui kõik hästi läheb.
Mogens kasutas sama bussipiletit ja istus ühele bussi esimestest istmetest. Liin 9A oli peaaegu tühi. Selle asemel oli hommikune tipptund hakanud jõudu koguma ja sõit tagasi läbi kesklinna läks pisut aeglasemalt. Ta vaatas taas kella. See oli kahekümne minuti pärast kaheksa. Kuue minuti pärast seisab ta jällegi Christianshavns Torvil ja siis on tal piisavalt aega läbida need kaheksasada meetrit Brobergsgade’ile. Kell 7.59 tembeldab ta end tööle täpselt nii, nagu ta seda on teinud varsti peaaegu kakskümmend aastat. Mitte ükski kolleeg ei märka midagi imelikku. Kõik näib absoluutselt normaalne. Ta naeratas mõtte juures… Samal hetkel seisatas buss keset Knippelsbrod. Mogens vaatas ettepoole ja nägi läbi esiklaasi punase-valgetriibulist tõkkepuud, mis alla vajus ja tee kinni pani. Sillalt kostis signaal ning ta nägi silda õhku tõusmas, justkui oleks see otsetee pilvitusse taevasse.
See ei saanud tõsi olla. Seda ei tohtinud juhtuda. Mogens ei suutnud oma ebaõnne uskuda. Ta polnud seda oma minutilise täpsusega plaani sisse arvestanud. Ta vaatas paaniliselt kella, mis oli juba kolmveerand kaheksa. Ning siis läbi akna kanali poole, kus kolmemastiline purjekas aeglaselt sillale lähenes. Mogens saatis selle vana purjelaeva oma mõtteis sinna, kuhu päike ei paista. Ka neetud meeskonna, kes lehvitas pardalt jalakäijatele ja jalgratturitele, kes olid piirde ääres kohad sisse võtnud, et nautida ootamatut vaatepilti, mida pakkus kaunis laev.
Kell 8.04 tormas Mogens Christianshavns Torvi peatuses bussi pealt maha. Portfell käes, spurtis ta üle tee Dronningensgade’ile, mida mööda edasi tõttas. Ta ei mäletanud, millal ta viimati jooksis, ja kui otsustada tema kohmaka jooksustiili järgi, oli ka tema keha selle ammu unustanud. Lõpuks Brobergsgade’ile jõudnud, oli ta sunnitud peatuma, et hinge tõmmata. Ta kohendas kiirelt oma riideid ja kuivatas otsaesise higist, enne kui astus sisse lahtisest väravast, mis viis Lauritzen Enterprise’i hoonesse. Firma töölised olid juba ammu ehitusplatsidele saadetud ja pisike hoov oli autodest tühi. Töökojas nägi Mogens paari seppa ringi käimas. Ta läks ruttu trepist teisele korrusele, kus asus raamatupidamisosakond. Ta avas ukse ja võttis kella kõrvalt riiulist omanimelise väikese kaardi. Ta töötas vanas firmas. Firmas, kus olid endiselt au sees vanad traditsioonid ja iganenud süsteemid. Kõlas kõle KLÕPS ja tempelkell näitas 8.19. Ta polnud mitte kunagi nii hilja tööle jõudnud.
„Kas hommikul oli ärkamisega raskusi?”
Mogens keeras ringi ja nägi müügijuht Carsten Holti. Carsten oli kolmekümnendate eluaastate keskel, päevitunud ja väga lühikeste jalgadega, nagu oleks kasvuea lõppu jõudnud vaid tema ülakeha. Carstenil oli vana Camaro, millest ta rääkida armastas. Seepärast kutsuti teda enamasti Camaro Carsteniks või siis lihtsalt CC-ks, mis Carstenile isegi meeldis.
Carsten osutas Mogensile. „Sa oled üleni higine, Mogens. Kas sa oled haigeks jäänud?”
„Higine?” Mogens kuivatas kiiresti otsaesist ja pani kaardi tagasi oma kohale. „Üldsegi mitte,” vastas ta. „Millest sa räägid, CC?”
„Vihmasajust sinu näos.”
Mogens raputas pead ja kiirustas oma kabineti poole, tundes seljal Carsteni pilku.
Mogens vaatas tema lauale visatud faktuuride ja arvete kuhja. Tegelikult pidid sellega tegelema raamatupidamise tüdrukud, mitte tema. Tema töö oli arvutused üle vaadata – hoolitseda selle eest, et isegi kui kõik ei klapi, jätaks see maksuametile kena mulje. Selles mõttes oli ta alati olnud osa loomingulisest harust. Mogens prantsatas kulunud toolile, mis tema raskuse all krigises.
Kogu tema plaan oli tõstetud silla pärast lörri läinud. Kas Camaro Carsten oli vaadanud teda kahtlustavalt või kujutas ta lihtsalt ette? Mogensile tuli meelde buldog ahtritekil, kes oli talle kurjalt järele vahtinud. See oli halb märk, justkui põrgust saadetud. Aga ta pidi jätkama. Kui ta täna oma plaani lõpule ei vii, siis ei pääse ta kunagi minema.
3
Hausser keeras laevaukse ümmargust käepidet ja lukukeel vingus, kui ta selle avas. Ta haaras mõlema käega käepidemest, tõmbas ust ja lasi sel raskelt kirstuküljele kukkuda. Kirstust tõusis kibedat uriinilehka. Kahvatu, paks kuju, kes oli poolenisti reostunud vette vajunud, viskus Hausserile vastu. Kaelarihm ja nahkmansetid mehe randmete ümber olid ketiga kirstu põhja külge kinnitatud ja hoidsid teda armutult kinni. Hausser vaatas tursket meest, kes oli umbes kuuekümnene. Tema nahk näis läbipaistev ja tundus, nagu hakkaks pärast mitut vees ligunetud päeva keha küljest lahti tulema. Mustad ihukarvad seljal ja jäsemetel tõid meelde kulunud kasuka.
„Lase mind vabaks… ma palun sind…” kokutas mees siniseks tõmbunud huulte vahelt.
„Kes sa oled, vang?”
Mees vaatas paluvalt Hausseri poole üles: „Number 1-6-6… Kas sa ei võiks mind vabaks lasta?”
„Suurima heameelega,” vastas Hausser. „Kas sa arvad, et mulle meeldib siin keldris aega veeta?”
Mees raputas pead.
Hausser leidis taskust võtmekimbu. Mees vahtis hüpnotiseeritult võtmeid ja üritas üht ahelas kätt Hausseri poole sirutada. „Aga esmalt pead sa mulle tõtt rääkima.”
„Ma… ma olen seda juba teinud.”
Hausser raputas pead. „Kolm kuud oled sa ülekuulajatele näkku valetanud. Iga kord on nad sind uuelt valelt tabanud. Nad andsid sulle sigarette, kohvi, olid sinu vastu sõbralikud ja siiski – või just seepärast – otsustasid sa neile valetada. Seetõttu andsid nad su minu kätte.”
„Aga ma olen süütu. Ma ei tea isegi seda, milles mind süüdistatakse. Nad pole mulle midagi rääkinud.”
„Sa tead ise kõige paremini, milles sa süüdi oled. Seda ei pea meie sulle selgitama. Aga selle asemel et üles tunnistada ja kahetseda, oled sa valinud valetamise. Vaata nüüd ennast. Vaata, mis kasu see sulle toonud on.”
Mees püüdis kirstus asendit muuta ja jalgu sirutada, aga kitsas ruum ja ahelad takistasid teda. „Ma olen neile tõtt rääkinud.”
„Kas sa tahad öelda, et mina valetan?” Hausser libistas pilgu võtmekimbult mehele.
„Ei… ma… ma ei tea ju, mida nad sulle on rääkinud. Aga ma olen ausalt vastanud. Kõik ära rääkinud. Ausõna. Mul ei ole midagi varjata. Ma palun sind… Ma ei jaksa enam…” Ta hakkas nuuksuma, nii et ta pisikesed rinnad nutu taktis hüppasid.
„Leo!” karjus Hausser.
Leo lõpetas nuutsatusega, silmanähtavalt üllatunud, et keegi teda esimest korda pärast arreteerimist nime pidi kutsus, mitte numbriga.
„See on täielikult sinu enda süü, et me oleme sellisesse olukorda sattunud. Kui sa oleksid kohe tõtt rääkinud, poleks sa praegu siin. Siis oleksid sa juba kodus oma naise Gerda ja poegade Klausi, Johani ja pisikese Stefani juures. Me teadsime, et võime sinu peale loota ja et sa meid aitad. Aitad meil klassireeturite ja fašistide spioonide vastu võidelda. Kõikide vastu, kes parteid ja isamaad ohustavad. Nii lihtne see ongi. Ainult sina ise oled selle keeruliseks teinud…”
„Aga ma tahaksin ju meelsasti aida…”
„Lõpeta see vahelesegamine!”
Leo hammustas huult ja vaatas räpasesse vette.
„Ainus põhjus, miks ma sinuga nüüd räägin – mitte ei lase sul omaenda sita sisse ära uppuda –, on see, et mulle pole sa veel valetanud. Ma olen nõus unustama kõik need valed, mida sa mu kolleegidele oled rääkinud. Kogu selle aja, mida sa oled raisanud. Kogu selle usalduse, mida sa oled kasutanud. Sellepärast peaksid sa nüüd hästi järele mõtlema, Leo. Kaalu oma sõnu väga hoolikalt.” Hausser kortsutas kulme, nii et need kogunesid pilvena ninajuure kohale. „Ma lihtsalt