uudised käima, Laura.”
„Sa tead, et mulle ei meeldi enne magamaminekut uudiseid vaadata. Kas sul on paanikahoog?”
„Mida? Ei! Ma lähen venna poole ja vaatan, kas temaga on kõik korras.”
„Miks ei peaks olema?”
„Sa ei kuula üldse, mida ma räägin. Sa ei kuula kunagi.” Jeevan teadis, et nii on tõenäolise gripipandeemia eel väiklane öelda, aga ta ei suutnud end tagasi hoida. Ta sõitis käruga teiste kärude keskele ja sööstis tagasi poodi. „Uskumatu, et sa teatrist ära läksid ja minu sinna jätsid,” ütles ta. „Sa jätsid mu teatrisse surnud näitlejat elustama.”
„Jeevan, ütle, kus sa oled.”
„Ma olen poes.” Kell oli üksteist viiskümmend viis. Viimane kärutäis oli puhtalt selline kaup, mis pole hädavajalik: köögiviljad, puuviljad, kotitäied apelsine ja sidruneid, tee, kohv, küpsised, sool, kauasäilivad koogid. „Laura, ma ei taha tülitseda. See gripp on tõsine ja levib kiiresti.”
„Mis levib kiiresti?”
„Gripp, Laura! See levib väga kiiresti. Hua rääkis. See levib väga kiiresti. Ma arvan, et sa peaksid linnast jalga laskma.” Viimasel hetkel pani Jeevan kärusse veel kimbu nartsisse.
„Mida? Jeevan…”
„Inimesed on nii terved, et lähevad lennukile,” katkestas teda Jeevan, „aga päev hiljem on juba surnud. Ma lähen oma venna juurde ja jään sinna. Ma arvan, et sa peaksid kohe asjad pakkima ja ema poole minema, enne kui kõik teada saavad ja teed ummistuvad.”
„Jeevan, sa teed mind murelikuks. Mulle tundub sinu jutt paranoiline. Anna andeks, et ma su teatrisse jätsin, mul hakkas pea tõesti valutama ja ma…”
„Palun pane uudised käima,” ütles Jeevan. „Või loe netist või kuskilt.”
„Jeevan, palun ütle, kus sa oled, ja ma…”
„Tee seda, Laura, palun!” ütles Jeevan ja lõpetas kõne, sest ta oli viimast korda kassas ja Lauraga rääkimise hetk oli möödas. Ta pingutas väga, et mitte Huale mõelda.
„Me paneme varsti kinni,” märkis kassapidaja.
„See on mul viimane kord,” vastas Jeevan. „Kindlasti te peate mind segaseks.”
„Olen hullemaid näinud.” Jeevan taipas, et oli kassiirile hirmu nahka ajanud. Neiu oli kuulnud mõnda tema telefonikõnet ja televiisorist tulid kõhedakstegevad uudised.
„Ma üritan lihtsalt valmistuda.”
„Milleks?”
„Kunagi ei tea, millal midagi katastroofilist võib juhtuda,” vastas Jeevan.
„Te mõtlete seda?” Neiu osutas televiisori poole. „Sellega läheb samamoodi nagu SARS-iga,” ütles ta. „Nad lõid selle pärast nii palju lärmi, aga see vaibus nii ruttu.” Paistis, et ta ise ei usu seda päriselt.
„Sellega ei lähe nii nagu SARS-iga. Te peaksite linnast jalga laskma.” Jeevan oli tahtnud ainult aus olla ja neiut võib-olla natuke aidata, kuid ta mõistis kohe, et oli teinud vea. Neiu oli hirmul, kuid ühtlasi pidas ta teda hulluks. Ta vaatas Jeevanit tühja pilguga, kui viimaseid asju läbi laskis, ja hetk hiljem oli Jeevan juba jälle lumes ning lõuahabemega noormees köögiviljaosakonnast pani uksed tema järel lukku. Jeevan seisis väljas koos seitsme tohutu suure ostukäruga, mis oli vaja läbi lume venna korterisse toimetada, ise higist läbimärg ja samal ajal külmetav, tal oli tobe ja natuke hullumeelne tunne ja hirm ning kõigi tema mõtete serval oli Hua.
Tal läks peaaegu tund, et lükata ostukärud ükshaaval läbi lume venna maja juurde, siis läbi fuajee ja manööverdada need kaubalifti, mille kokkuleppimata kasutuseks pidi Jeevan valvurile altkäemaksu andma, ning need lõpuks mitme käiguga üles kahekümne teisele korrusele viia. „Ma kogun varusid, et tsiviliseeritud maailma lõpus ellu jääda,” seletas Jeevan.
„Teiesuguseid siinkandis eriti ei ole,” tähendas valvur.
„Sellepärast ongi siin selle jaoks eriti hea koht,” vastas Jeevan natuke segaselt.
„Milleks on siin hea koht?”
„Ellujäämiseks.”
„Aa, selge,” pomises valvur.
Kuuskümmend dollarit hiljem seisis Jeevan üksi venna korteri ukse taga, ostukärud koridoris reas. Võib-olla oleksin ma pidanud ette helistama, kui poes olin, mõtles ta. Kell oli üks neljapäeva öösel, koridoris olid ainult suletud uksed ja vaikus.
„Jeevan,” lausus Frank, kui uksele tuli. „Ootamatu rõõm.”
„Ma…” Jeevan ei osanud seda kuidagi öelda, niisiis astus ta lihtsalt kõrvale ja osutas mannetu liigutusega ostukärude poole. Frank manööverdas ratastooliga ettepoole ja kiikas koridori.
„Ma näen, et sa oled poes käinud,” märkis ta.
4
ELGINI TEATER OLI SELLEKS ajaks juba tühi, seal oli ainult turvamees, kes mängis alumises fuajees telefonis Tetrist, ja produtsent, kes oli otsustanud teha ülevalt kabinetist kardetud telefonikõne. Ta oli üllatunud, kui Arthuri advokaat vastu võttis, kuna kell oli ikkagi üks öösel, kuigi advokaat asus muidugi Los Angeleses. Kas meelelahutustööstuse juristid töötavadki tavaliselt kella kümneni õhtul? Produtsent arvas, et juristiameti selles sopis on konkurents ebatavaliselt tihe. Ta teatas Arthuri surmast ja lahkus teatrist.
Advokaat, kes oli terve elu töönarkomaan olnud ja harjunud kahekümneminutiliste uinakutega läbi ajama, uuris kaks tundi Arthur Leanderi testamenti ja seejärel kõiki Arthur Leanderi e-kirju. Tal tekkisid mõned küsimused. Seal oli terve hulk lahtisi otsi. Ta helistas Arthuri parimale sõbrale, kellega ta oli kohtunud ühel piinlikul pidusöögil Hollywoodis. Hommikul, pärast hulka üha ärritavamaid telefonikõnelusi, hakkas Arthuri parim sõber helistama Arthuri endistele naistele.
5
MIRANDA OLI MALAISIA LÕUNARANNIKUL, kui kõne tuli. Miranda oli ühe laevandusfirma juhtivtöötaja ja ta oli nädalaks Malaisiasse saadetud, et „maa peal toimuvat jälgida”, nagu tema ülemus ütles.
„Maa peal?” küsis Miranda.
Leon muigas. Tema kabinet oli Miranda kabineti kõrval ja selle akendest avanes samasugune vaade Central Parkile. Nad olid juba kaua koos töötanud, rohkem kui kümme aastat, ja koos olid nad üle elanud kaks firmasisest ümberkorralduslainet ja kolimise Torontost New Yorki. Nad ei olnud otseselt sõbrad, vähemalt mitte selles mõttes, et nad oleksid väljaspool tööd kokku saanud, kuid Miranda pidas Leoni oma kõige sõbralikumaks liitlaseks. „Õigus, see kukkus viletsalt välja,” ütles Leon. „Tegelikult muidugi merel toimuvat.”
See oli aasta, mil 12 protsenti maailma kaubalaevadest olid Malaisia lähedal ankrus, majanduse kokkuvarisemine oli konteinerlaevad niisama seisma sundinud. Päeval paistsid võimsad alused hallikaspruunide häguste kogudena taeva piiril. Igal laeval oli kaks kuni kuus meest, ainult hädapärane meeskond, kes kõndisid tühjades kajutites ja koridorides, sammud kajamas.
„Siin on üksildane,” ütles üks neist Mirandale, kui ta maandus helikopteriga ühe laeva tekil, kaasas tõlk ja kohalik meeskonnaülem. Nende kompaniil oli siin ankrus kümmekond laeva.
„Nad ei tohi seal niisama lulli lüüa,” oli Leon öelnud. „Kohalik meeskonnaülem on ka päris hea, aga mehed peavad teadma, et kompanii hoiab olukorral silma peal. Mulle kangastuvad paratamatult ohjeldamatud peod laeva pardal.”
Kuid mehed olid tõsised ja viisakad ja kartsid piraate. Miranda rääkis ühe mehega, kes ei olnud kolm kuud maale saanud.
Samal õhtul rannal oma hotelli ees haaras Mirandat korraga üksildustunne, mida ta ei osanud seletada. Ta oli arvanud, et teab selle jäänuklaevastiku kohta kõike, mida on võimalik teada, kuid ta ei olnud valmis selle iluks. Laevadel põlesid tuled, et vältida kokkupõrkeid pimedas, ja kui Miranda neid vaatas, tundis