Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit. Thomas Salumets

endiselt selliste sisepingete all. Nagu selgus, olid need arvatavasti ühtaegu märksa tõsisema probleemi sümptomiteks, mis oli Kaplinskit vaevanud kogu tema täiskasvanuea vältel. „Nüüd olen veidi lugenud depressiooni ja bipolaarse häire […] OCD […] kohta ja aru saanud, et olen selliste häirete all kannatanud juba 20ndatest eluaastatest pääle.”74 „Minu meeleolulangused on olnud kohutavad,” kirjutas Kaplinski sõbrale 2005. aastal, „vahel tundub, et isegi antidepressandid ei aita. Aga ma loodan siiski leida mingi tasakaalu.”75 2006. aastast alates on Kaplinski saanud kognitiivset psühhoteraapiat ning võtnud depressiooniravimeid. Justkui kirjutamisest väsinult, ehkki mitte ilmtingimata selleks vähem võimelisena, kerkivad aga taas pinnale mõtted enesetapust – need on küll ehk olnud vaid õnnetust armastusest tingitud appikarjed, kuid siiski ka märgid sügavast meeleheitest.76

      Kaplinski selge ja rahuliku luule, tema mälestusraamatu „Isale” lepitava tooni, tema mõttetarga-hoiaku ja näilise seesmise tasakaalu tagant kerkib niisiis esile vastuoluline isik – impulsiivne, kergesti erutuv, kergesti musta masendusse langev ja vahel ka enesehävituse piiril romaani „Seesama jõgi” noor luuletaja, leiab temagi end kõikumas „ekstaaside ja masenduse vahel”.77

ASJA TUUM – TOETUSPUNKTITA LOOGIKA

      Viljaka kirjanikuna on Jaan Kaplinski avaldanud palju ja võitnud märkimisväärse kuulsuse, ent see, mis on tema murede tuumaks ja mis tema mõtteid suunab, tundub tegelikult jäävat kättesaamatuks või mõistetamatuks. Maastik, millel ta liigub, on pealtnäha liiga suur, liigased seosed, traumaatiline minevik, suured sisepinged koos settimata mõtete ja hapra emotsionaalse seisundiga lisavad veelgi tahke selle eesti vastuolulise poeta laureatus’