kappi. Selles rippus korralikult kolmele eraldi riidepuule paigutatud paraadmunder: püksid esimesel, kuub teisel ja särk kolmandal. Lips oli veel särgikäises. Riidepuude kohal riiuli keskel kõrgema ohvitseri vormimüts. Kuldne palmik ümberringi. Ühel pool mütsi kokkuvolditud valge alussärk ja teisel pool kokkuvolditud valged bokserid.
Kapi tagaseina vastu oli toetatud tuhmroheline riidest ülikonnakott ja selle kõrval põrandal teineteise kõrval paar kingi. Kingad olid musta värvi, särasid puhtusest ja kummagi sisse oli pandud rullikeeratud sokk. Ülikonnakott oli samuti eraviisiliselt ostetud ja sellel olid kõige kiiremini kuluvates kohtades päevinäinud nahast tugevdused. Kott ei olnud väga täis.
„Me saadame teile tulemused,” ütlesin ma. „Meie patoloog edastab teile oma raporti koopia ilma sinna midagi lisamata või midagi kustutamata. Aga kui see teile mingil põhjusel ei sobi, siis palun väga, saadame palli ilma küsimusi esitamata otse teie väravasse.”
Stockton ei öelnud midagi, kuid ma ei tajunud temas ka vaenulikkust. Mõned tsiviilvõmmid on täiesti normaalsed. Nii suur baas nagu Fort Bird tekitab ümbritsevas maailmas tahes-tahtmata säbarlainetust. Seetõttu töötavad sõjaväepolitseinikud palju koos oma tsivilistidest kolleegidega, mis mõnikord on äärmiselt tüütu, aga mõnikord ei ole. Mu sisetunne ütles, et Stocktoniga suuri probleeme ei tule. Ta oli rahulik mees. Tagatipuks paistis ta ka veidi laisk olevat ja laisad inimesed on alati rahul, kui saavad oma kohustused kellegi teise kaela veeretada.
„Kui palju?” küsisin ma.
„Kui palju mida?”
„Kui palju siin üks lits maksab?”
„Kahekümnest taalast piisab,” kostis tema. „Siin metsakolkas midagi eriti eksootilist saadaval ju ei ole.”
„Ja tuba?”
„Pakuks nii viisteist.”
Keerasin laiba tagasi kõhuli. See polnud kerge. Ta kaalus vähemalt kakssada naela.
„Mida te siis arvate?” pärisin.
„Millest?”
„Lahkamisest Walter Reedis.”
Ta vaikis hetkeks ja põrnitses seina.
„Võib-olla see on vastuvõetav,” lausus ta.
Lahtisele uksele koputati. Üks autosse jäänud politseinikest.
„Kohtuarst helistas just,” ütles ta. „Tal läheb vähemalt paar tundi, enne kui siia jõuab. On ju aastavahetus.”
Muigasin. Vastuvõetav moondub kohe ülimalt soovitavaks. Kahe tunni pärast on Stocktonit juba mujal vaja. Arvutu hulk pidusid saab läbi ja teedel tekib totaalne segadus. Kahe tunni pärast paluks ta mind põlvili, et ma vanamehe minema viiksin. Ma ei öelnud enam sõnagi, politseinik läks tagasi oma autosse ja Stockton kõndis tagasi tuppa, kus ta jäi seisma näoga kinnikaetud akna ja seljaga surnukeha poole. Võtsin riidepuu, millel rippus vormikuub, tõstsin kapist välja ja riputasin vannitoa ukse liistu külge, kus sellele langes koridorilambi valgus.
Paraadmundri uurimine on sama hea kui lugeda raamatut või istuda baaris mõne mehe kõrval, kes sulle oma eluloo otsast lõpuni ära räägib. Vormikuub vastas voodis lamava laiba suurusele ja nimelipikule oli kirjutatud Kramer, mis klappis kaelaplaadikestega. Kuue küljes oli Purpursüdame lint kahe pronksist tammelehekimbuga, mis tähistasid ordeni teist ja kolmandat väljateenimist ning klappisid armidega. Mõlemal pagunil oli kaks hõbetähte, mis kinnitasid, et tegemist oli kindralmajoriga. Kraenurgad osutasid soomusvägedele ja reväärimärgid 12. korpusele. Lisaks neile oli kuue küljes veel arvukalt üksusele omistatud aumärke ja lõpuks terve pesu lindilõikeid, mis ulatusid tagasi Vietnami ning Korea sõja aegadesse ning millest ühe osa oli ta arvatavasti teeninud välja valu ja vaevaga ning teise osa ilma selleta. Mõned olid ka välismaised, ja nende kandmine oli lubatud, ehkki mitte kohustuslik. Tegemist oli väga korraliku kuuega, mis oli üsna vana, väga hästi hoitud, standardlõikega ja mitte rätsepalt tellitud. Kokkuvõttes ütles kuub, et selle kandja oli edev professionaalses mõttes, kuid mitte isiklikult.
Asusin taskute kallale. Need olid kõik tühjad, kui välja arvata üüriauto võti. See oli kinnitatud number 1 kujulise võtmehoidja külge, mis oli valmistatud läbipaistvast plastist ja sisaldas paberilipakat, kuhu oli kollasega ülaserva trükitud Hertz ja alla musta pastakaga käsitsi lisatud auto number.
Rahakotti ei olnud. Ega lahtist peenraha.
Panin kuue tagasi kappi ja uurisin pükse. Taskud jällegi tühjad. Võtsin kingad. Mitte midagi peale sokkide. Vormimüts. Selle all ei olnud midagi. Tõstsin reisikoti keset põrandat ja tegin lahti. Selles oli välivorm ja nokaga sõdurimüts. Varusokipaar, komplekt aluspesu, hoolikalt puhastatud sõdurisaapad, valmistatud siledast mustast nahast. Kotis leidus tühi lahter, kuhu nähtavasti käis hügieenitarvete kott. Mitte midagi muud. Absoluutselt mitte midagi. Sulgesin koti ja asetasin oma kohale tagasi. Kükitasin ja piilusin voodi alla. Nägemata seal midagi.
„Kas miski annab põhjust muretsemiseks?” küsis Stockton.
Tõusin püsti ja raputasin pead.
„Ei,” valetasin ma.
„Siis võite ta ära viia,” ütles ta. „Aga saatke raporti koopia.”
„Oleme kokku leppinud,” kostsin ma.
„Head uut aastat,” lisas Stockton.
Ta läks oma auto juurde ja mina oma Humveesse. Valisin 10-5 – vajatakse kiirabi – ja käskisin oma seersandil sellele lisada kaheliikmelise meeskonna, kes oleks võimeline registreerima ja kokku pakkima kõik Krameri isiklikud asjad ning need minu kabinetti toimetama. Siis istusin juhikohal ja ootasin, kuni kõik Stocktoni mehed olid läinud. Jälgisin, kuidas nad gaasi andes uttu kadusid, läksin siis numbrituppa tagasi ja võtsin Krameri kuuetaskust üüriauto võtme. Tulin tagasi ja avasin Fordi ukse.
Autos ei olnud muud kui polstripuhastusvahendi hõng ja üürilepingu kopeerpaberkoopia. Kramer oli võtnud auto Washingtoni lähedalt Dullese lennuväljalt kell kolmteist kolmkümmend kaks. Selleks oli ta kasutanud isiklikku American Expressi kaarti ja saanud soodustust. Läbisõidumõõdiku algnäit oli 13 215. Nüüd näitas see 13 513, mis minu matemaatikateadmiste kohaselt tähendas, et ta sõitis 298 miili, mis vastas umbes otseteekonnale sealt siia.
Panin lepingukoopia taskusse ja autoukse uuesti lukku. Vaatasin pagasiruumi. See oli täiesti tühi.
Pistsin võtme koopia juurde taskusse ja suundusin üle tänava baari. Iga sammuga kostis muusika aina valjemalt. Kümne jardi kaugusel hoonest hakkas mu nina eristama ventilaatoritorudest väljapaiskuvaid õlleaure ja sigaretisuitsu. Pugesin pargitud autode vahelt läbi ja leidsin ukse. See oli kapitaalne puitkobakas ja külma tõttu kinni. Tõmbasin ukse lahti ja mulle pahvatas näkku vali muusika ning paks palav õhk. Baar oli rahvast pilgeni täis. Nägin oma viitsadat inimest, mustaks värvitud seinu, sinakaid prožektorikiiri ja diskomunasid. Tagaseina ääres laval oli postitantsija. Ta oli neljakäpukil ja täiesti alasti, kui mitte arvestada valget kauboikaabut. Tantsija roomas ringi ja korjas kokku rahatähti.
Ukse taga seisis mustas T-särgis mehejõmm. Tema nägu polnud pimedas üldse näha. Nõrga prožektorikiire helendus valgustas tema õlivaadi mõõtu rinda. Muusika tahtis kõrvakuulmist ära võtta ja ruum oli seinast seinani tihedalt rahvast täis. Taganesin ja lasin uksel kinni vajuda. Seisin hetke külma käes, kõndisin siis minema, ületasin tänava ja võtsin suuna motelli valvelaua poole.
See oli troostitu paik. Helendavad neoontorud kallasid ruumi üle roheka valgusega ja ukse kõrval seisev kokakoolaaparaat surises valjult. Seinal oli taksofon ja põrandal kulunud linoleum, vööni ulatuvat vastuvõtuletti ümbritses mingi puitu imiteeriv tahveldis, mida kasutatakse tavaliselt keldrites. Administraator istus leti taga kõrgel taburetil. Valge, umbes kahekümne aastane, pikkade sugemata juuste ja tahtejõuetu lõuaga.
„Head uut aastat,” ütlesin ma.
Noormees ei vastanud.
„Ega te ei ole surnu toast midagi ära viinud?” küsisin ma.
„Ei,”