Ei enamat … Kusjuures, pane tähele, mida enam nad karjuvad oma õigustest, sellest, et nad endast midagi kujutavad, seda agressiivsemalt jahivad nad mehi. See on neil selline taktika. Taanis on nad päris pööraseks läinud. Nad usuvad sedavõrd oma sõltumatusse meestest, et on lakanud neid vajamast ja naiste moodi olemast. Ida-Euroopa on see koht, kus kohtab veel normaalseid eitesid. Seal peetakse veel meestest lugu, ent üldiselt veereb inimkond matriarhaadimülkasse ja usu mind, see saab olema totaalne vangla! Totaalne vangla, vaat mis ootab inimkonda mitte kuigi kauges tulevikus. Kuid tegelikult pole sel tähtsust, naised jäävad ikka mehi jahtima … Maailma valitsevad juba eided … ja raha. Aga selline tobuke nagu Susie … selliseid kasutuid emaseid on tead kui palju! Sa ei kaotanud midagi. Kui palju on meil neid olnud, Euge! Sa kuula parem mu uut teooriat. Külm sõda pole läbi, Euge! See on lihtsalt jõudnud uude faasi – raha versus inimene. Nõukogude Liit oli ikkagi idiootlik utoopia, seal ei suhtutud rahasse tõsiselt, kuid ilmaaegu. Raha on ohtlik leiutis. Hullem kui bakterioloogiline relv. Ma olen välja töötanud uue teooria, mida tahan praktikas kontrollida. Kuuled, Euge? Ma tahan ühte-teist kontrollida … Michelist saab mu laborirott. Hehahoo!”
Ma ei kuulanud teda; kõik, mis ta rääkis, näis mulle lihtsalt mõttetusena.
Nii me ei saanudki kokku. Susiet ei olnud mitte kuskil, ei stuudios ega kodus … Lonkisin trehvpunkti. Astusin mööda Jalakäijakat ja mõtlesin: paar kuud tagasi oli mul siin hea, päriselt hea; seepärast ei sõitnud ma mitte Aalborgi, vaid just siia; isegi mitte selleks, et Susiega kohtuda, vaid selleks, et kõndida sellelsamal tänaval, kus mul kord oli kerge ja muretu olla. Ma tahtsin aru saada, kuhu see kergus on haihtunud. Sest mina olen ju mina ja linn on ka seesama …
Aga ei, kõik oli muutunud – nii mina kui linn, kõik oli teistsugune.
Aga kuidas …? Millal …? Miks …?
Linn vaikis. Kivikujud tõmbasid videvikuvõrku pingumale. Taevas tukkus katustel. Tuul lehitses ajalehte, lehitses …
Ma astusin, liigutades oma musta teisikut nagu malendit ühest tuhmist vaateaknast teise. Seisatasin. Jõelt õhkus külma.
„Misjaoks ma siin olen?” küsisin ma endalt. „Kuradile see hašiš … Kes seda otsustas, et ma pean siin öösel seisma ja enda peegeldust selles tintjas vitriinis vahtima? Ja misjaoks …?”
Laternatules vilksatas jalgrattur. Leidmata endas kombates mitte kui midagi, astusin edasi … Pingil magas joodik. Nähtamatu puukese külge seotud õhupallid lendasid, suutmata ära lennata …
„Suvi on otsa saanud,” mõtlesin mina. „Veel üks mu elu suvi on otsa saanud …”
Martini pool võeti mind vastu kuidagi tõredalt. Seal olid külalised. Viis või kuus inimest suitsetasid suurt vesipiipu. Õgisid pitsat ja lõkerdasid. Martinit polnud. Seni, kuni Jens kaalus, kuulasin ma teiste juttu, naaldudes õlaga vastu seina. Keegi võõras habemik jutustas vanglast. Oli hiljuti välja saanud. Muljetest tulvil. Jutustas otsekui reisist Balile. Näitas koguni fotosid. Jens nõksas peaga habemiku suunas:
„Ma lähen ka varsti kinni. Sain juba teatise.” Tegi hapu näo, porahtas „for satan!11” ja pani kaalukausile mõned hašikübemed juurde. Jens oli suvi otsa jubedalt tõmmelnud, rääkinud, et ei jaksa oodata, millal talle vanglakoht vabaneb. Ma küsisin, ega ta Susiet näinud ole. Jens ütles, et Susie sõitis kuhugi ära; ütles küll, kuhu, kuid ta ei mäleta. „Tegelikult pole sel tähtsust. Ta sõitis ära koos mingi vanamehega. Susie on teda juba kaks nädalat pidanud. Sind pole kaua näha olnud.” Keeras haši fooliumisse, luges raha üle, ohkas ja hakkas jälle vanglast rääkima. „Raske on oodata,” rääkis ta. „Oleks siis kohe kinni pandud. Elad, ajad asju, aga karistus ripub seal kusagil ebamäärases tulevikus …” Ma noogutasin mõistvalt. „Õigupoolest algab karistus kohtuotsuse väljakuulutamise hetkest,” heietas Jens. „Ma olen, võiks öelda, oodates juba pool aastat ära istunud. Võiks öelda, et lõpuks ometi! Nii et hakkad temalt ostma.” Noogutas jälle toa poole, kus habemik ässana istus ja lõusta väänas. „Hei, Gunnar, tule siia!” hüüdis talle Jens. „See on vene poiss, ta ostab meilt, jäta ta igaks juhuks meelde!”
„Venelane?!” hüüatas Gunnar. „Ma pole elades venelasi näinud!!!”
Astus lähemale, taarudes nagu gorilla, vaatas mind, silmad pungis, jalatallast pealaeni üle, koguni kükitas, et kingi lähemalt uurida, nuusutas koera kombel, keeras ringi ja hüüdis tuppa midagi arusaamatut. Sealt kostis naeru ja käte plaksutamist, keegi laulis: „Olé …! olé …! olé …! ”
Habemik naeris irvisui, patsutas mind õlale, surus kätt ja ütles:
„Oled alati teretulnud! Astu tihemini läbi!”
Ma hakkasin käima Aalborgis.
Afgaanid tõid raha iga nädal. Rahulolev Abdullah-taat peesitas päikese käes. Suur kootud spordimüts, kollase luku ja punase voodriga sinine sulejope. Dressipüksid. Selliseid hilpe jagati neile Sundholmi vastuvõtupunktis. Abdullahtaat oli nii vana, et ei tundnud kedagi ära, mitte kedagi peale kasaari, doktori ja lapselapse; istus pingil liikumatult ja vahtis: põllule, taevasse, oma jalgade ette, suuri kulunud tosse pikkade sokkidega, oma keppi, muru jalge all.
Tal polnud õrna aimugi, et mitu korda nädalas möödub temast inimene, kes toob talle hašišit.
Mihhail põikas iga kord prügimäelt läbi, roomas mööda roostes autokeresid nagu põrnikas metallist sipelgapesas, tehes nägu, et otsib midagi, mis võiks tapetud Kadeti muuta vastsündinud Fordiks, soris pagasiruumides, lootes leida midagi väärtuslikku.
„Mine tea,” sosistas ta, „unustasid, ajasid siia ja unustasid …”
Tema taskulambi kiir viskles pimeduses. Vihmamantel sahises. Mina ootasin kannatlikult. Ta katkus miskit armatuurlauast välja ja me lahkusime.
Roolis olles patras ta alailma mingitest eitedest. Olla omale leidnud venelanna, kes elas taanlaste juures, teenis lisa, toimetas seal midagi, sonkis sõnnikus ja istutas lilli aknalaudadele, pügas põõsaid. Mihhail viis teda mere äärde, nad jõid odavat veinilurri ja seal ta keppis teda. Kurtis, et nüüd on koguni kuidagi kurb meel ära kolida … Olla harjunud …
Me parkisime auto elutule põiktänavale, ma palusin tal oodata, ta püüdis mulle sappa haakida, isegi jälitas, kuid mul õnnestus ta vaevata maha raputada. Tagasiteel ostsin ma pudeli õlut, katsudes omale rohkem peale ajada, et hašilõhna tappa, kuid tema haistis ikkagi.
„Kõhvisid või?” küsis ta. „Kõhvisid, jah?”
Murdnud endale tagasihoidliku tükikese, andis Hanuman ülejäänu Jahnile. Võttis Mihhaililt bensiinitšekid, pani liitrid ja kroonid märkmikusse kirja, tuletas meelde:
„Michel, sa oled meile ikka veel võlgu … Kas sa panid ikka auto müüki …?”
Mihhail ei vastanud midagi, torises, paugutas uksi, kolistas saabastega; Hanuman muigas.
„Ma ei lase tal käest lipsata. Võid selles kindel olla! Ma kasutan teda täiega ära, tõmban iga krooni välja … ja afgaanidest samuti,” rääkis ta, siis aga küsis: „Aga miks sa niimoodi õlle järele haised?”
Ma seletasin …
„Kas sa siis läbi Kvickly12 parfümeeriaosakonna ei taibanud minna? Oli vaja õlut osta?”
„Kas ma ei või omale õlut osta?”
„Võid,” ütles tema. „Kuid pole vaja seda endale peale kallata ja haiseda! Osta oma õlu ja astu parfümeeriaosakonnast läbi! Ära ole loll, Euge! Einoh, sa vaata teda, vaata seda klouni!” ütles ta, vaadates läbi ribikardinate, kuidas Potapov seebitab oma Kadetti. „Ta isegi ei pese autot mitte niisama, vaid justkui oleks see meeldiv vajadus.”
Ma astusin akna juurde. Potapov pesi autot – tema liigutustes oli tunda võidurõõmu.
Kõik laagriasukad hakkasid Mihhaili vaatama teise pilguga, allasurutud kadedusega, kalgi tigedusega. Mitu korda päevas etendusid meie akna