Flora jälgib teid hindava pilguga. Tema on ainus, kelle pilk on publiku poole pööratud. Kõik pildil toimuv on tema ilmumise taustaks. Ja kuigi kompositsiooni keskel on Veenus, on see vaid vormiliselt nii – kompositsiooni tegelik kese on Kevad. Botticelli jäädvustas lummava, justkui juhuslikult nähtud hetke Loodusest. Kuigi süžee, ruum ja perspektiiv on täiesti tinglikud, on pildis tunda igapäevase elu olustikku,” kirjutab kunstiteadlane Dolgopolov.
1480. aastaga algab Botticelli kõige viljakam loomeperiood. Otsustades katastriraamatusse kantud õpilaste ja sellide arvukuse järgi, pidi Botticelli töökoda olema äärmiselt populaarne. Sel aastal maalib ta Vespucci tellimisel Ognissanti kirikus “Püha Augustinuse”.
1480. aastal kutsus paavst Sixtus IV Botticelli Rooma, kus ta kõrvuti rea tolle aja silmapaistvate meistritega (Ghirlandajo, Signorelli, Perugino jt) maalis kolm freskot (“Stseenid Moosese elust”, “Pidalitõbise tervenemine” ning “Korahi, Datani ja Abirami karistamine”) Vatikani palee kabelisse, mida tuntakse Sixtuse kabeli nime all. Nendes süžeedes ilmneb taas Botticelli osavus ja meisterlikkus tervikliku kompositsiooni loomisel. Ometigi ei ole need tema parimad tööd. Botticelli õige ala oli ikkagi tahvelmaal. 1480. aastate loomingust kuuluvad ta tippteoste hulka maalid “Maarja kroonimine” ja “Trooniv madonna”.
1482. aastal pöördub Botticelli tagasi Firenzesse. Lorenzo Medici tellib temalt ja mitmelt teiselt kunstnikult seeria freskosid oma Spedaletto villasse Volterra lähistel. 1483.–1484. aastal loob Botticelli surematu fresko “Venuse sünd”.
Mööda rahutut merepinda liugleb merekarp kuldkiharalise jumalannaga. Tuulehoog kannab merekarbi randa, kus seisab Veenust ootav nümf. Veenuse kuju on üks hurmavamaid naisekujusid, mis Botticellil on õnnestunud luua: unistavalt kaugusesse suunatud pilguga, hingestatud ja ülev nägu, naiselikkust, sensuaalsust ja ilu kehastav figuur.
Sellesse perioodi kuuluvad, nagu eespool juba mainitud, mitmed madonnat kujutavad tööd. Botticelli armastas teha madonnapilte sõõrümaras formaadis (nn tondo). Neist ilusaim on “Magnificat” (1485). Grupp ingleid ümbritseb last hoidvat jumalaema, neist kaks asetavad Maarjale krooni pähe.
Maalil “Paastumaarjapäev” (1489–1490) muudab kunstnik tavaliselt nii idüllilise süžee harjumatult rahutuks ja ärevaks, kasutades sissetormava ingli põlvililaskumist ja tema selja taga õhuvooludena üles kerkivaid, klaasjalt läbipaistvaid riideid. Ingli parema käe pikad närvilised sõrmed sirutuvad Maarja poole, kes nagu pimesi või unes talle käe vastu sirutab. Tundub, et sisemised pinged, nähtamatud, kuid selgelt tajutavad, lähevad ingli sõrmedest Maarja kätte, pannes kogu ta keha värisema ja väänlema.
Venuse sünd, u 1484
Samal perioodil maalib kunstnik hulga portreesid, mis modellide iseloomu suurepäraselt edasi annavad: Juliano Medici, Michele Mapullo, Lorenzo Lorenzano jt.
1490. aastatel tabab Firenzet nii majanduslik kui ka poliitiline krahh. Medici pagendatakse, algab Savonarola lühike valitsemisaeg, mida iseloomustas usulis-mütoloogiline propaganda ning vaenulikkus preestrite ja Firenze rikaste patriitside vastu, samuti asketismi propageerimine.
Taoline olukord kippus õrnahingelisele Botticellile üle jõu käima. Ilu ihkava ja pattu kartva kunstniku loomingusse hakkavad tekkima müstika sugemed, ilmuvad närvilisus ja dramatism. Tema loomingus seni tooni andnud varjamatult elurõõmus joon asendub ahastuse ja meeleheite kujutamisega, joonte ja värvide ilu taandub.
Pärast kunstimetseen Medici surma (1492) ja Savonarola hukkamist (1498) muutub Botticelli tööde stiil lõplikult. Kunstnik loobub humanistlike teemade käsitlemisest ning varasemast plastilisest ja poeetilisest käekirjast. Ta viimase loomeperioodi töid iseloomustavad asketism ja värvide lakoonilisus. Üks tuntumaid töid on “Mahajäetu” (1495–1500), mis kujutab suletud väravaga kivimüüri ääres trepiastmetel istuvat nutvat naist.
Kasvav usuline traagika Botticelli loomingus saavutab haripunkti kahes monumentaalses Kristuse ristilt võtmist kujutavas maalis, kus Kristuse elutut keha ümbritsevate lähikondlaste kujud on lausa hingelõhestavas leinas. Samuti muutub Botticelli käekiri mehisemaks. Figuuride kaalutu õhulisus asendub konkreetsete, üldiste plaanidega, õhulised ja õrnad toonid jõulise gammaga, kus süngelt tumedate toonide taustal moodustavad kontrasti kinaver- ja karmiinpunased laigud.
Pärast 1500. aastat võttis Botticelli harva pintsli kätte. Kuigi Botticelli oli juba eakas inimene ja maalimisest loobunud, peeti tema arvamust endiselt autoriteetseks. 1504. aastal kuulus ta koos Giuliano da Sangallo, Cosimo Rosselli, Leonardo da Vinci ja Filippino Lippiga komisjoni, mis pidi valima koha noore Michelangelo äsja lõpetatud Taaveti kujule.
Kaasaegsete mälestuste järgi oli Botticelli alati rõõmsameelne ja hea inimene. Tema maja uksed olid külalistele ikka avatud ja ta võttis sõpru meelsasti vastu. Ta ei keeldunud kellelegi enda meisterlikkuse saladusi avaldamast ja ta ümber oli alati terve hulk õpilasi.
Botticelli looming on viimaseks astmeks Firenze 15. sajandi maalikunsti arenguteel. Itaalia 16. sajandi maalikunsti ajaloos ei olnud tal enam otsustavat sõna, pealegi kaldus Botticelli kõrvale Firenze 15. sajandi realistide saavutustest ja tema mõju Itaalia kunsti edasisele arenemisele jäi väheseks. Ent 15. sajand oli kunstile nii õnnelik ajastu ja Botticelli nii suure vaimujõuga poeetiline looja, et ta kunst avas täielikult ja kirglikult neid püüdlusi, mis olid iseloomulikud renessansskultuuri pöördeajale.
Sandro Botticelli suri 17. mail 1510. aastal ja maeti perekonna hauakambrisse Ognissanti kirikus.
LEONARDO DA VINCI
(1452–1519)
LEONARDO DA VINCI TEOSEID
Madonna lillega (Madonna Benois), 1478
Püha Hieronymus, u 1480
Tarkade kummardamine, 1481
Madonna kaljukoopas, 1483–1494
Daam hermeliiniga, 1484–1486
Madonna Litta, 1485
Muusiku portree, u 1485
Püha õhtusöömaaeg, 1496–1498
Mona Lisa (La Gioconda), 1503–1506
Madonna Püha Annaga, 1503–1510
Anghiari lahing, 1504–1505
Ristija Johannes, 1517–1519
Kõrgrenessanssi maalikunsti põhiolemuseks on idealiseeritud tõelisus, viimase võimaluseni tasakaalustatud kompositsioon, joonte selgus ja ilu, värvide harmoonia, detailide täielik kooskõla ning üllas hingestatus. Leonardo da Vinci oli esimene, kes kasutas maalikunsti väljendusvahendina sfumaatot – pehmete värvi ning sujuvate valguse ja varju üleminekutega maalimisviisi.
Selle ajastu olulisemad meistrid on Leonardo da Vinci, Raffael, Michelangelo ja Tizian. Kuigi kõrgrenessanssi iseloomustab suur ühtsus ja terviklikkus, pani iga üksik kunstnik maksma ka enda isikupära sel määral, nagu kunstiajalugu seda veel tundnud ei olnud.
Maalikunstis jõuti elulisuse mulje loomiseni. Õpiti edasi andma loomulikke poose, liikumist ja mitmesuguseid tundeid. Maalidel kujutati harmoonilisi, terviklikke inimesi suurejooneliste ehitiste või kauni maastiku taustal. Töötati välja õpetus inimkeha ideaalsete proportsioonide ja nende maalil kujutamise kohta. Itaalia kõrgrenessansiajastu ajalugu on põhiliselt selle perioodi suurte meistrite ajalugu.
Leonardo di ser Piero da Vinci sündis Vinci külas Empoli lähedal. Leonardo vanaisa päevikus on järgmine sissekanne: “1452. aasta 15. aprillil kell kolm öösel sündis mu poeg Pierol laps. Ta sai nimeks Leonardo.” Tol ajal arvestati öötunde alates päikese loojumisest ja seega peaks sünniajaks olema meie mõistes umbes pool üksteist õhtul.
Leonardo oli notar Piero da Vinci väljaspool abielu sündinud