vähemaga ei tahtnudki leppida kui õpilasest olümpiavõitja kasvatamine. Seda võeti kui ulmejuttu ja mind peeti totakaks. Kui rääkisin kellelegi olümpiavõidust, siis vaadati kui imelikku. Aga iseloom oli Maidul selline, et temast pidi midagi tulema.
Mäletan, et vahepeal ei lubatud teda Kalevi ujulasse. Nii kui valvurid poissi nägid, ajasid ta minema. Mait kasutas siis keldrikorrust ja jõudis ikka basseini. Selline visa hing oli.”
“Mäletan keskkooli lõpuõhtut, kus pärast paari veinilonksu tuli meil poistega hiilgav idee. Võimlas seisis suur peolaud. Tirisime kolmandalt korruselt alla tuletõrjevooliku ja kavatsesime peolaua veega üle lasta. Õnneks ei olnud kraanis vett. See pidi meie arvates olema hea nali.”
“Kaheksanda klassiga lõppesid minu jaoks ka õpingud 18. Kalamaja koolis. Küsimus oli, kuhu edasi minna. Esimese hooga läksin tagasi 46. keskkooli. Tegin sel ajal juba tõsiselt sporti ning mul tekkis vist õppimisega mingeid probleeme. Mul oli sel ajal kindel, kuid ebaloogiline eesmärk. Paljud küsisid, et mille nimel ma trenni teen?
Tegin trenni kuidagi pimesi, sest loogiliselt pidi varem või hiljem sein ette tulema. Veepalli ju õieti polnud. Maksimum võis olla saada Eesti meistritiitel ja kõik – karjääri lõpp.
Siis kutsus sõber ja trennikaaslane Kalev Karu mind oma kooli, 21. keskkooli. Praegu on ta Lasnamäe polikliiniku peaarst. Tema hakkas juba siis eelkõige õppimisele keskenduma, kuigi mängis ka edukalt veepalli.
Tallinna 21. keskkool oli tuntud ja hinnatud kool, hoopis teise seltskonna jaoks kui need koolid, kus mina olin õppinud. Et Kalev oli siis juba koolis autoriteet, rääkis ta klassijuhataja, kelleks oli teenekas pedagoog Vilma Kahk, nõusse. Öeldi, et Karu on tubli poiss ja kui juba tema Riismani soovitab, siis võetakse. Takkajärele võisid nad öelda, et tegid rumala vea.
Õpetaja Kahk ütles pärast, et ta on olnud mitukümmend aastat kooliõpetaja, kuid Riismani 21. keskkooli võtmine oli tema elu suurim pedagoogiline viga.
Ka minu jaoks oli see olukorra totaalne muutus. Tulla Kalamajast pealinna kesksesse kooli. Nimed rääkisid seal enda eest, mina olin aga tulnud nö tagahoovist. Kontrast oli suur ja nii sattusin kohe klassiga vastuollu. Olin taltsutamatu ja seda ma demonstratiivselt ka väljendasin. See tekitas probleeme ja seal tegin ka mitmeid saatuslikke vigu, mis saatsid mind terve spordikarjääri jooksul.”
“Mait oli arukas poiss, kui ta meile 9. klassi õppima tuli. Ehk pisut keevaline või õigemini temperamentne. Õppimisega tal probleeme polnud, sest pea poisil lõikas. Tema otsekohesus aga kõikidele õpetajatele ei meeldinud. Näiteks oli meil väga tugev matemaatikaõpetaja, kelle hindamiskriteeriumid olid eriti ranged. Mait polnud nõus temale pandud kahega ja läks linna haridusosakonda õigust nõudma. Tollal oli see tõeline julgustükk. Ja Mait saigi õiguse, sest õpetaja oli hinnanud teda liiga rangelt.
Ebaõiglusega ei leppinud Mait kunagi. Selles osas oli ta just ajastule mõeldes erandlik õpilane. Ja kindlasti huvitav ja siiras. Ning mitte kunagi pahatahtlik.”
“21. keskkoolis oli meil peaaegu läbinisti komsomoliklass. Kõik 33 õpilast olid kommunistlikud noored ja siis tulin mina, kes ei olnud. Mulle hakati rääkima, et rikun neil pildi ära ja pean ka komsomoli astuma. Mõtlesin, et hea küll, toogu see avaldus siia.
Täitsin selle naljaga pooleks, irvitades, lapselikult, süüdimatult. Siis ei saanud veel aru, millega see kõik pärast võib lõppeda. Sodisin ankeedi kuidagi ära, ankeet sattus direktori kätte ja sealt edasi julgeolekuorganite kätte.”
“Komsomoli ta ei astunudki. Minu mäletamist mööda ei olnud ta siiski klassis ainuke, kes komsomolist kõrvale jäi. Neid oli teisigi.”
Vilma Kahk, klassijuhataja 21. keskkoolist, 2006
“Sain suhteliselt varakult teada, et minule on piirid suletud. Keskkooli lõpuklassis olin Liidu noortekoondise kandidaat ja pidin sõitma EMile. Järsku aga selgus, et minu dokumendid ei läinud läbi. See oli mulle tugevaks löögiks, kuid ma ei murdunud…
Mul ei lubatud viisteist aastat Liidust välja sõita. Võtsin kunagi Moskvas mingis seltskonnas viina ja juhuslikult selgus, et seal viibis ka mees, kes selle asja taga oli. Ta ütles, et mu toimik on juba viisteist aastat ta lauasahtlis vedelenud ja ega seal midagi erilist polegi…
Eks koolis hakkasid need asjad pihta, ma polnud klassis ainsana komsomolis. Kalamajas polnud meist keegi komsomol, kuid 21., kus õppisid kõik “kasvuhoones kasvatatud ja hästi hooldatud” võsukesed, oli see haruldane. Mulle öeldi, et mina mittekomsomol rikun klassi maine!”
“Praegu on mul hea meel, et ega ma kokkuvõttes 21. keskkoolile häbi teinudki. Tõestasin, et ma polegi ainult üks suur korrarikkuja, vaid suutsin elus ka midagi saavutada. Olen praegu kooli lõpetajate aunimekirjas. See on minu kui õpilase poolt suurim tänu oma õpetajatele. Justkui minupoolne vabandus, et mulle antaks andeks, mis ma koolis kokku keerasin.”
“Mida ta (Mait Riisman – toim.) õigeks pidas, sellest ei taganenud. Kord tekkis ka meil tõsisem konflikt ja Mait läks trennist ära. Käis Artemi Tepi juures poksitreeningutel ja juba kuu aega hiljem tuli B-klassis Tallinna meistriks. Tepp küsis, et mis imepoiss see on? Natuke teeb trenni ja kolgib mul kõik üles.
Aga ta võhm ja hing olid sellised, mis lubasid edu saavutada. Kahe kuu pärast tuli Mait tagasi veepalli juurde. Ütles, et poksiringis hakkas igav.”
Esivanemate patud…
“Esimene laks selle ankeedi eest tuli juba kümnendas klassis. Mäletan, et mind arvati esmakordselt N Liidu noortekoondise kandidaadiks ja pidin sõitma kuhugi välismaale. Täitsin ankeedi ära ja siis oli vaikus… Mind ei kutsutud kuhugi.
Küsisin treenerilt, mis on, milles asi? Haljand helistas Moskvasse ja küsis, miks Riismani kaasa ei võetud. Sealt öeldi, et neil olevat informatsioon, et Riismani ei tohi N Liidust välja lasta. Sellest tärkaski minus protestivaim, kuigi hiljem mind siiski poolvägisi komsomoli suruti. Eks kõige selle taga olid ka nii ema- kui isapoolse suguvõsa mässumeelsete liikmete teod. Neid jätkus nii sakslaste kui venelaste poolele.”
“Tegelikult algas kõik koolist. Mäletan, kuidas kooli poolt keelati Maidul välismaale sõit ära. Keegi kooli juhatajatest ütles talle otse näkku, et ära mitte jooksegi oma ankeediga ringi. Niikuinii me sind kuhugi ei luba. Seda suurem trots poisis tekkis.”
“Minu suguvõsa on venelaste käe läbi palju kannatanud. Vend Bernhardi võtsid venelased 1941. aasta suvel kinni taluõues Viljandimaal, kui ta metsast välja tuli. Viidi mõisa taha ja lasti maha. Inimesed olid veel kuulnud, kuidas vend mõrtsukaid keelitanud, et mis te minust tapate, olen vaeste vanemate laps. Ei lugenud midagi, lasti maha.
Kui sakslased kohe varsti, 1941. aasta juulikuu lõpul, Viljandisse jõudsid, võtsid nad sellest ühishauast välja 12 surnukeha. Siis saime ka meie Tallinnas toimunust teada. Esialgu maeti ohvrid kõik eraldi samasse paika ja alles 1942. aasta talvel saime õiguse ümbermatmiseks.
Väljakaevamisel öeldi, et minu vend on vasakult viies. Kui kirstu lahti tegime, selgus, et oli võõras mees. Külma tõttu polnud võimalik ka edasi kaevata ja uuesti üritasime oma venda leida suvel. Selgus, et Bernhardi kirst oli paremalt äärelt viies. 1942. aasta juulis matsime ta kalmistule.
Teine vend Alfred läks seejärel vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, et punastele kätte maksta. Oli allohvitser, kuid langes idarindel juba samal aastal Kamenka all.”
“Pärast sõda oli meil suguvõsas kaks-kolm meest, kes ei olnud