tal meile toitu.”
Ma soovin, et Aleksander tagasi tuleks, mõtleb Tatjana.
Judin käis temast läbi, kartul kukkus põrandale. Tatjana kummardus ja võttis kartuli üles, pühkis puhtaks ja sõi sõnagi lausumata ära.
Edward silmitses teda, kahvel loomalihaga õhus, poolel teel suhu.
„On suhkrut ja teed, kohvi ja kondenspiima,” jätkas Tatjana väriseva häälega. „On õunu ja apelsine.”
„Kana eriti ei ole, loomaliha peaaegu üldse mitte, on vaid väheke piima, võid ei ole,” ütles Edward. „Haavatud vajavad kogu meie võid, mida meil õieti polegi, sa ju tead, et nad paraneksid kiiremini, kui võid saaksid, aga nad ei saa.”
„Võib-olla nad ei taha kiiremini paraneda? Võib-olla neile meeldib siin,” ütles Tatjana ning märkas taas, et Edward teda silmitseb. Talle turgatas pähe üks mõte. „Edward, kas te ütlesite, et teil on piima?”
„Mitte palju, aga on, tavalist, mitte kondenspiima.”
„Tooge mulle piima, suur nõu ja pikk puulusikas. Nii kümme, kakskümmend liitrit piima. Mida rohkem, seda parem. Homme on meil võid.”
Edward küsis: „Mis piimal võiga pistmist on?”
Nüüd oli Tatjana kord silmitseda Edwardit, kes naeratas ja ütles: „Ma olen arst, mitte põllumees. Sööge, sööge. Te vajate toitu. Ja teil on õigus. Kõigest hoolimata on seda ikka veel küllalt.”
Viies peatükk
Morozovo, 1943
Talle tuldi järele varastel öötundidel. Aleksander tukkus toolil. Ta raputati jõhkralt ärkvele ja silmi lahti lüües nägi ta nelja ülikonnas meest, kes andsid talle märku püsti tõusta.
Ta ajas end pikaldaselt jalule.
„Te lähete Volhovisse aukõrgendust saama. Tehke ruttu. Pole aega raisata. Me peame enne koitu üle järve saama. Sakslased pommitavad Laadogat pidevalt.” Kahkja jumega mees, kes rääkis summutatud häälega, oli ilmselt ülemus. Teised kolm ei teinud suud lahti.
Aleksander võttis seljakoti.
„Jätke see siia,” ütles mees.
„Kas ma tulen siis tagasi?”
Mees pilgutas silmi. „Jah, homme.”
„Oi, milline kergendus. Noh, ma olen sõjamees. Ma võtan alati seljakoti kaasa. Seal on mu suitsud ja lugemisvara. Ma võtan selle kaasa, kui teil midagi selle vastu ei ole.”
„Kas teil püstol on?”
„Muidugi.”
„Kas me võiksime selle enda kätte võtta?”
Aleksander astus meestele sammu lähemale. Ta oli kõige pikemast mehest peajagu pikem. Nad kõik nägid oma pruunikashallide sinelitega välja nagu kõrilõikajad. Nende kuube kaunistasid peenikesed sinised triibud – NKVD, Siseasjade Rahvakomissariaadi tunnused, nii nagu punane rist on rahvusvaheline empaatia sümbol. „Lubage küsida, mida te minult palute,” ütles Aleksander vaikselt, aga mitte nii vaikselt. „Kas te nõuate minult relva?”
„Jah. Et teil kergem oleks,” kogeles esimene mees. „Te olete haavatud, eks ole? Küllap teil on raske kogu varustust kanda …”
„See pole kogu mu varustus. Need on vaid vähesed isiklikud asjad. Lähme,” ütles Aleksander voodist eemaldudes ja mehi teelt eest lükates valjusti. „Nii, seltsimehed. Me raiskame aega.” See polnud tasavägine võitlus. Aleksander oli ohvitser, major. Ta ei näinud meeste auastet õlakutelt ega aimanud ka käitumisest. Neil polnud mingit võimu enne, kui nad hoonest välja saavad ja temalt võimu võtavad. Neile politseinikele meeldis töötada salajas, pimeduses. Neile ei meeldinud, et tukastavad medõed, tukastavad sõdurid neid kuulevad. Neile politseinikele meeldis teeselda, justkui oleks kõik nii, nagu peab. Haavatud mees viiakse keset ööd üle järve aukõrgendust saama. Mis selles ebatavalist on? Kuid nad pidid püstoli tema kätte jätma, kui tahtsid ikka veel teeselda. Ega neil olekski õnnestunud seda ära võtta.
Kui nad välja läksid, pani Aleksander tähele, et kaks tema naabervoodit on tühjad. Hingamisraskustega sõdur ja üks teine mees olid kadunud. Ta vangutas pead. „Kas ka nemad saavad aukõrgendust?” küsis ta kuivalt.
„Ärge esitage küsimusi, minge,” ütles üks meestest. „Kiiremini.”
Aleksandril oli kiiresti käimisega mõningaid raskusi.
Läbi koridori sammudes mõtles ta, kus Tatjana magab. Kas siinsamas mõne ukse taga? Kas ta on praegu kusagil siin? Ikka veel nii lähedal. Aleksander hingas sügavalt sisse, justkui püüaks naise lõhna üles võtta.
Maja taga ootas soomusauto. See oli pargitud doktor Sayersi Punase Risti auto kõrvale. Aleksandri silm seletas pimedas punavalget märki. Kui nad soomusautole lähenesid, luukas varjudest välja üks kogu. See oli Dimitri. Ta oli lahasesse pandud käe kohal küürakil ja tema nägu oli kui mustjas säsi, paistes kühm nina aset täitmas.
Dimitri seisis veidi aega sõnagi lausumata. Siis küsis ta: „Kas te lähete kusagile, major Belov?” Ta sisistas perekonnanime Belov erilise rõhuga. See kõlas nagu Belofffff.
„Ära tule mu lähedale, Dimitri,” ütles Aleksander.
Otsekui nõuannet kuulda võttes astus Dimitri sammu tagasi, seejärel avas suu ja naeris hääletult. „Sa ei saa mulle enam haiget teha, Aleksander.”
„Sina mulle ka mitte.”
„Oi, usu mind,” ütles Dimitri libeda mõrkjasmagusa häälega, „mina saan sulle ikka veel haiget teha.” Ja enne kui militsionäärid Aleksandri NKVD veoautosse tõmbasid, viskas Dimitri pea kuklasse otsekui tahtlikus joobumuses, viibutas Aleksandri poole värisevat sõrme, paljastas kollased hambad verise nina all ning tõmbas pilusilmad vidukile.
Aleksander pööras pea ära, lõi selja sirgu, hüppas Dimitri poole vaatamata autokasti ning ütles väga valjusti, selgelt ja sellise rahuloluga, nagu ta häälde manada suutis: „Ah, mine persse.”
„Tulge autosse ja pidage suu,” ütles üks NKVD-lane Aleksandrile läbi hammaste, ning seejärel Dimitrile: „Mine tagasi palatisse, öörahu on ammu alanud. Mis sa luusid siin?”
Veoautokastis nägi Aleksander oma kahte värisevat palatikaaslast. Ta polnud oodanud, et koos temaga on autos veel kaks inimest, kaks Punaarmee sõdurit. Ta oli arvanud, et on vaid tema ja NKVD-lased. Pole kellegagi riskida ega kedagi ohverdada peale nende ja iseenda. Mis nüüd?
Üks NKVD-lane kahmas tema seljakotist kinni. Aleksander püüdis seda tal käest tõmmata. Mees ei lasknud lahti. „Tundub, et see on teile liiga raske,” ütles NKVD-lane heideldes. „Ma võtan selle enda kätte ja annan teisel kaldal teile tagasi.”
Aleksander raputas pead ja ütles: „Ei, ma jätan selle enda kätte.” Ta tõmbas koti mehe käest ära.
„Belov …”
„Seersant!” ütles Aleksander valjusti. „Te räägite ohvitseriga. Teile olen ma major Belov. Jätke mu kraam rahule. Nii, hakake nüüd sõitma. Meil on pikk tee ees.” Endamisi naeratades pööras ta pilgu kõrvale ega teinud enam mehest välja. Selg ei valutanud nii hullusti, nagu ta oli ette kujutanud: ta sai kõndida, kasti hüpata, rääkida, kummarduda, autokastis istuda. Kuid teda häiris nõrkus.
Veoauto tühikäigul töötav mootor turtsatas ja nad hakkasid sõitma – eemale haiglast, Morozovost, Tatjana juurest. Aleksander hingas sügavalt ja pöördus kahe tema ees istuva mehe poole.
„Kes kurat teie olete?” küsis ta. Hääl oli räme, kuid toon alistunud. Ta heitis meestele põgusa pilgu. Oli pime, ta nägi hädavaevu nende nägusid. Nad kössitasid veoauto seina ääres, väiksemal mehel olid prillid ja üksainus käsi, suurem mees istus, sinel ümber, pea sidemeis, nii et paistsid vaid nina, silmad ja suu. Tema silmad olid säravad ja valvsad, isegi pimeduses, isegi öösel nähtavad. Säravad polnud võib-olla päris õige sõna. Neil