kes oli Valget Maja näinud.
Alexander oli arvanud, et see kõik oli piisav ohver. Ja siis oli ta mõelnud, et lahtiütlemine sugulastest ja loobumine majast, mis oli olnud Barringtoni-koduks kaheksale põlvkonnale, oli piisav ohver. Ta arvas, et toimeka ja tolmuse Bostoni väikestes üüritubades elamine ja sotsialismisõnumi kuulutamine oli piisav ohver.
Ilmselt ei olnud.
Alexander oli Nõukogude Liitu kolimisest siiralt, ent mitte meeldivalt üllatunud. Kuid isa uskus. Isa arvates oli Nõukogude Liit see koht, millega nad lõpuks ühte kuuluvad, kus Alexanderi üle ei naerda ning kus neid tervitatakse ja imetletakse, mitte ei väldita ega naeruvääristata. Koht, kus nad oma „mõttetu” elu uuesti üles ehitavad ja „mõttega” täidavad. Uuel Venemaal oli võim tööinimese käes ja peagi pidi tööinimesest kuningas saama. Isa usust piisas Alexanderile.
Ema surus punaseks värvitud suu Alexanderi laubale, jättes sinna ereda rasvase pumatijälje, mille ta seejärel ära pühkis – ehkki halvasti. „Sa ju tead, eks ole, kullake: isa tahab, et sa õige hariduse saaksid, õigesti üles kasvaksid?”
Alexander vastas veidi pahuralt: „Asi pole tegelikult minus, ema, mina olen laps …”
„Ei.” Haroldi toon oli järeleandmatu. Tema käsi oli ikka veel Alexanderi õlal. „Asi on just nimelt sinus, Alexander. Sa oled praegu kõigest üheteistkümneaastane, aga varsti saab sinust mees. Ja kuna sul on üksainus elu, võib sinust saada üksainus mees. Ma lähen Nõukogude Liitu, et teha sinust mees, kelleks sa pead saama. Sina, poeg, oled mu ainus vara siin ilmas.”
„Ka Ameerikas on mehi küllaga, isa,” rõhutas Alexander. „Herbert Hoover. Woodrow Wilson. Calvin Coolidge.”
„Jah, aga nad pole head mehed. Ameerika võib sünnitada ahneid ja isekaid, upsakaid ja kättemaksuhimulisi mehi. Mina ei taha, et sinust saaks selline mees.”
„Alexander,” ütles ema poega oma rinnale surudes. „Me tahame, et sinu eeliseks oleks selline iseloom, mida ameeriklastel lihtsalt ei ole.”
„Õigus,” ütles Harold. „Ameerika teeb mehed pehmeks.”
Alexander astus emast ja isast eemale, pööramata pilku oma tõsiselt peegelpildilt. Just seda oli ta vaadanud, kui vanemad sisse astusid. Iseennast. Ta silmitses oma nägu ja mõtles: milline mees minust saab, kui ma suureks kasvan? Ta andis isale au ja ütles: „Ära muretse, isa. Sa hakkad minu üle uhkust tundma. Minust ei saa ahnet ega isekat, upsakat ega kättemaksuhimulist inimest. Minust saab nii karm mees, kui vähegi annab. Lähme. Ma olen valmis.”
„Ma ei taha, et sinust saaks karm mees, Alexander. Ma tahan, et sinust saaks hea inimene.” Harold pidas pausi. „Parem kui mina.”
Kui nad väljusid, keeras Alexander hetkeks ringi ja heitis oma peegelpildile viimase pilgu. Ma ei taha seda poissi unustada, mõtles ta, juhuks kui pean kunagi tema juurde tagasi tulema.
Stockholm, mai 1943
Ma olen teelahkmel, mõtles kaheksateistkümneaastane Tatjana ühel külmal suvehommikul ärgates. Ma ei suuda enam nõnda elada. Ta tõusis voodist, pesi end, harjas juukseid, pani oma raamatud ja vähesed riietusesemed seljakotti ning jättis maha puhta toa, nagu ta polekski seal üle kahe kuu elanud. Suvetuult tuppa lennutavad valged kardinad olid järeleandmatud.
Tatjana oli oma sisimas järeleandmatu.
Hotellitoas laua kohal oli ovaalne peegel. Enne kui ta juuksed soengusse sättis, silmitses Tatjana ennast. Talle vaatas vastu nägu, mida ta enam ära ei tundnud. Kadunud oli lapselik ümarus; aukus põski, kõrget laupa, kokkusurutud lõuapärasid ja kokkupigistatud huuli ümbritses kurnatud ovaal. Kui tal veel põselohukesed olidki, polnud neid näha; sellest, kui naeratus viimati tema hambaid paljastas või põselohukesi tekitas, oli kaua aega möödunud. Purunenud tuuleklaasi killu tekitatud haav Tatjana põsel oli paranenud ja arm peenikeseks roosakaks kriipsuks tuhmunud. Ka tedretähnid olid tuhmunud, kuid kõige võõramad olid Tatjanale silmad. Sügaval kahvatus näos asetsevad, kunagi nii säravad rohelised silmad nägid välja nagu ainsad kohutavad kristalltõkked võõraste ja tema hinge vahel. Ta ei suutnud kellelegi pilku tõsta. Ta ei suutnud ka endale pilku tõsta. Ainus pilguheit rohelisse merre, ja tal oli selge, mis mäsleb hapra pealispinna all.
Tatjana harjas abaluudeni ulatuvaid plaatinablonde juukseid. Ta ei vihanud enam oma juukseid.
Kuidas ta võinuks vihata, kui need Aleksandrile nii väga meeldisid.
Tatjana ei tahtnud juustele mõelda. Ta tahtis need maha lõigata, end pügada nagu lammast enne tapmist, ta tahtis oma juuksed maha lõigata, silmadest valged ja suust hambad välja võtta ning arterid kõrist välja rebida.
Tatjana sättis juuksed pealaele krunni ja kattis pea rätikuga, et võimalikult vähe tähelepanu äratada, ehkki Rootsis – blondide neidude maal – oli kerge rahvahulka sulanduda.
Ta oligi sulandunud.
Tatjana teadis, et on aeg minna. Kuid ta ei leidnud endas jõudu, mis oleks teda tagant tõuganud. Tema kõhus kasvas laps, aga Rootsis oli niisama lihtne sünnitada nagu Ameerikas. Veel lihtsam. Ta võiks siia jääda. Ta ei peaks läbi võõra maa reisima, Suurbritanniasse suunduvale prahilaevale minema ning seejärel maailmasõja möllus üle ookeani Ameerika Ühendriikidesse sõitma. Sakslased pommitasid põhjapoolkera meresid iga päev, nende torpeedod lasksid õhku liitlasvägede allvee- ja blokaadilaevu, muutes need mustast suitsust ümbritsetud kõrgeteks tulekeradeks, mis Põhjalahe ja Läänemere, Põhja-Jäämere ja Atlandi ookeani rahulike vetega kokku ei sobinud. Turvaliselt Rootsi jäämine nõudis Tatjanalt vaid seda, mida ta oli seni teinud.
Mida ta oli seni teinud?
Ta oli kõikjal Aleksandrit näinud.
Kõikjal, kuhu ta läks, kõikjal, kus istus, tarvitses tal vaid pilk paremale pöörata, ja seal oligi Aleksander: pikk, ohvitserimunder seljas, püss õlal rippumas, vaatas ta Tatjanat ja naeratas. Tatjana sirutas käe ja puudutas tühjust, puudutas valget patja, millel nägi Aleksandri nägu. Ta pöördus mehe poole ja murdis talle leiba, istus pingil ja vaatas, kuidas mees aeglasel kindlal sammul talle ligineb, tema pärast üle tänava tuleb. Päeva ajal käis Tatjana kannul rootsi meestel, meestel, kel oli lai selg, kel oli pikk samm; ta vahtis ebaviisakalt võõrastele näkku, sest nägi Aleksandri nägu. Ja siis pilgutas ta silmi, pilgutas veel kord, ja Aleksander oli läinud. Ja ka Tatjana läks. Ta lõi pilgu maha ja astus edasi.
Kui ta aga pilgu tõstis, oli mees jälle seal, tema kõrval, nii pikk, nii ilus, naeris tema üle, puudutas tema juukseid, kummardus tema kohale, nii et püssirihm õlalt alla libises.
Tatjana tõstis pilgu peeglile. Tema selja taga seisis Aleksander. Mees lükkas juuksed naise kaelalt eemale ja kummardus tema kohale. Tatjana ei tundnud mehe lõhna ega tajunud tema huuli oma ihul. Lihtsalt tema silmad nägid Aleksandrit ja ta peaaegu tundis, kuidas mehe tumedad juuksed tema kaela kõditavad.
Tatjana pani silmad kinni.
Ta läks ja sõi Spivaki kohvikus hommikust: tavapärased kaks portsu peekonit, kaks tassi musta kohvi, kolm kooreta keedetud muna. Ta teeskles, nagu loeks ingliskeelset ajalehte, mille oli teisel pool tänavat asuva sadama kioskist ostnud; teeskles, sest sõnad olid tema peas nagu udu, tema vaim ei suutnud neid tabada. Lugemine läks ladusamalt õhtupoolikul, kui Tatjana oli rahulikum. Kohvikust väljunud, läks ta kaubakai äärde, istus pingile ja vaatas, kuidas rootslasest sadamatööline laadib pargastele paberit, et see Soome pealinna Helsingisse veetaks. Tatjana jälgis sadamatöölist pidevalt. Ta teadis, et mõne minuti pärast kõnnib mees mööda kaid viiskümmend meetrit eemale, et sõpradega juttu ajada. Te tõmbab suitsu, joob väikese tassi kohvi ja teeb veel ühe suitsu. Ta on pargasest kolmteist minutit eemal. Ta jätab kaetud pargase järelevalveta ega võta ära planku, mida mööda kaubalaeva pardale ja sealt kajutisse pääseb.
Kolmteist minutit hiljem tuleb mees tagasi ja jätkab paberi laadimist veoautolt, veab seda käsikäruga mööda planku. Tunni aja ja kahe minuti pärast tuleb pargase kapten, sadamatööline tervitab teda ja päästab otsad lahti. Ja kapten sõidab pargasega üle sulanud Läänemere Helsingisse.
See oli