ma õieti mäletan. Kunas see oli, Dougal? Kolmekümne kaheksandal? Kolmekümne üheksandal?”
„Kolmekümne seitsmendal,” vastas Dougal naaberlaua tagant. Ta pilutas õepoja poole silmi. „Sa olid kuueteistkümneselt päris kena poiss, Jamie.”
Jamie noogutas mälumist katkestamata. „No-neh. Kiire ka.”
Kui naer oli vaibunud, hakkas Dougal uuesti Jamiega aasima.
„Ma ei teadnudki, Jamie-poiss, et sa tema favoriit olid. Nojah, nii mõnigi mees on hertsogilt valusa perse eest maid ja ameteid välja kaubelnud.”
„Sa ehk oled märganud, et mul pole kumbagi,” vastas Jamie irvitades, kutsudes esile uued naerupursked.
„No mida? Ei pääsenud meest siis kordagi ligi?” küsis Rupert süüa matsutades.
„Kui tõtt kõnelda, siis pääses palju lähemale, kui mulle meeldinud oleks.”
„Haa, aga kui lähedale siis oleks meeldinud, poja?” See hõige tuli kaugemast laua otsast, pika pruunihabemelise mehe suust, keda ma ei tundnud, ja võeti jälle vastu naeru ning nilbete märkustega. Jamie muigas kannatlikult ja sirutas käe järgmise kaku järele, laskmata end lõõbist häirida.
„Kas sa sellepärast lahkusidki nii äkki lossist ja läksid tagasi isa juurde?” küsis Rupert.
„Nojah.”
„No miks, sa oleks pidand mulle rääkima, et sul on selline probleem, Jamie-poiss,” ütles Dougal tehtud hoolitsusega. Jamie lasi kurgupõhjast kosta madalat šoti urinat.
„Ja kui ma oleks sulle sellest rääkinud, sina vana tolgus, siis sa oleks mulle mõnel õhtul moonimahla õlle sisse sortsanud ja mind Tema Helduse voodisse poetanud, väikeseks kingituseks või nii.”
Kogu laudkond möirgas naerda ja Jamie kummardus, et põigata kõrvale Dougali poolt teele saadetud sibula eest.
Rupert kissitas Jamiele silmi. „Tead, poja, mulle tundub, et ma nägin sind natuke aega enne äraminekut ükskord ehavalges ikka hertsogi kambrisse minemas. Oled kindel, et sa meie eest midagi ei varja?” Nüüd haaras Jamie sibula ja viskas Rupertit. Sibul lendas mööda ja veeres lugade sisse.
„Ei,” vastas Jamie naerdes. „Ma olen alles neitsi – vähemalt selles mõttes. Aga kui sa tahad selle loo enne magamaminekut algusest lõpuni ära kuulata, siis ole lahke, Rupert, ma võin rääkida.”
Keset kõikjalt kostvaid hõikeid „Räägi! Räägi!” valas Jamie endale rahulikult kannu õlut ja sättis ennast klassikalisse jutuvestja asendisse. Nägin, kuidas Colum teise laua ääres kuulatades kaela sirutas, olles sama tähelepanelik kui tallipoisid ja sõjasulased meie laua ääres.
„Nojah,” alustas Jamie, „see, mis Ned räägib, on tõsi – olin Tema Heldusele silma jäänud, ehkki nii süütu, nagu ma kuueteistkümneselt olin…” – siinkohal katkestasid teda arvukad iroonilised kommentaarid, kuid ta tõstis häält ja jätkas – „…olles, nagu ma ütlesin, sellistes asjades täiesti süütu, polnud mul aimugi, mida ta õieti tahab, ehkki mulle tundus muidugi natukene veider, et Tema Heldus armastas mind igal võimalikul juhul patsutada nagu koerakest ja tundis alati suurt huvi, mis mul vööpaunas on.” (Joobnud hääl: „Või selle all!”)
„Veel veidram tundus mulle, kui ta ükskord nägi mind jõe ääres pesemas ja tahtis mu selga pesta. Kui ta siis seljaga ühele poole sai ja ülejäänu ette võttis, läksin ma juba pisut närvi, ning kui ta mulle käe kildi alla pistis, hakkasin taipama, milles asi. Võisin kuitahes süütu olla, aga mitte täielik lollpea.
Tookord tulin olukorrast välja sel viisil, et läksin kõige kiltide ja muuga vette ning ujusin üle jõe; Tema Heldus ei söandanud oma kallite riietega vee ja pori sisse tulla. Aga pärast seda valvasin hoolega, et ma temaga kahekesi ei jääks. Tal õnnestus mind paar korda tabada aias või õuel, kuid seal oli ruumi minema lipsata ja muud hullemat ei juhtunud, kui et tal õnnestus mu kõrva suudelda. Ainus kord, kus asi päris halvaks läks, oli siis, kui ta mulle tallis peale sattus.”
„Minu tallis?” küsis vana Alec rabatud ilmel. Ta tõusis pooleldi püsti ja hõikas pealaua poole: „Colum, vaata, et see mees mu latritest eemal püsiks! Ei tule siin minu hobuseid ehmatama, olgu ta hertsog või mis tahes! Ega poisse kiusama, seda muidugi ka!” lisas ta nagu enesestmõistetavalt.
Jamie ei lasknud ennast vahelesegamisest häirida ja jätkas oma jutustust. Dougali kaks teismelist tütart kuulasid, suud ammuli.
„Vaat seal olin ma latris lõksus, seal polnud eriti ruumi manööverdada. Parasjagu kummardusin…” – jälle nilbed märkused – „… kummardusin, jah, sõime kohale, et põhjast aganaid kokku tõmmata, kui korraga kuulsin selja tagant kahinat ja enne kui ma ennast püsti jõudsin ajada, visati mul seelikusaba üles vööle ja pressiti mingi kõva asi vastu tagumikku.”
Ta viipas puhkenud sumina vaigistamiseks käega. „Noh, ma ei olnud just vaimustuses mõttest, et mulle hobusetallis taha keeratakse, aga ma ei näinud ausalt öelda ka mingit väljapääsu. Võisin vaid hambad kokku suruda ja loota, et see ei tee väga haiget, kui hobune – tead küll, Ned, see suur must ruun, kelle sa Brockleburyst ostsid – tead küll, kelle Colum pärast Breadalbinile müüs – ühesõnaga, kui hobune Tema Helduse hääle peale rahutuks läks. Üldiselt hobustele meeldib, kui nendega räägitakse, ja sellele meeldis ka, aga tal oli mingi eriline vastumeelsus väga kõrgete helide suhtes. Ma ei saanud teda isegi õue viia, kui seal oli väikseid lapsi, sest ta läks nende kilkamise peale närviliseks, hakkas kapjadega kraapima ja trampima.
Tema Heldusel, nagu mõni ehk mäletab, on üsna peenike hääl ja nüüd, väikestviisi erutunult, oli see veel kröömike peenem kui tavaliselt. Noh, nagu ma ütlesin, hobusele see ei meeldinud – ja ma pean ütlema, et mulle ka mitte –, ta hakkas jalgu trampima, korskama ja keha väänutama ning vajutas Tema Helduse vastu latri seina. Nii nagu hertsog mu lahti lasi, hüppasin sõime ja tegin teiselt poolt hobust minekut, mõeldes et Tema Heldus vaadaku ise, kuidas ta välja saab.”
Jamie tegi pausi, et hinge tõmmata ja lonks õlut võtta. Nüüdseks kuulas teda juba kogu saalitäis, kõik näod olid tema poole pööratud ja kumasid heledalt tõrvikuvalguses. Siin-seal võis ju vilksatada mõni kulmukortsutus, mis Inglise kuningriigi prominentset aadlimeest puudutavaid paljastusi pahaks pani, kuid valdav tunne oli siiski siiras rõõm skandaalist. Mõistsin, et hertsog ei olnud Leochi lossis just väga populaarne isik.
„Olles – kuidas nüüd öeldagi – soovitule kord juba nii lähedale jõudnud, võttis Tema Heldus nõuks mind maksku mis maksab kätte saada. Ja ütleb järgmisel päeval MacKenzie lossihärrale, et tema toapoiss on haigeks jäänud ja et kas ta võiks mind laenata, et ma aitaksin tal end pesta ja riietuda.” Kuulajaskonna heameeleks kattis Colum tehtud õudusega näo. Jamie noogutas Rupertile.
„Sellepärast sa nägidki mind tol õhtul hertsogi tuppa minemas. Võiks öelda, et vastavalt käsule.”
„Sa oleks võinud mulle öelda, Jamie. Ma poleks käskinud,” hõikas Colum pahasel ilmel.
Jamie kehitas õlgu ja vedas suu naerule. „Aulik onu, mind hoidis tagasi minu loomuomane tagasihoidlikkus. Pealegi ma teadsin, et sa tahad temaga milleski kokkuleppele jõuda; mõtlesin, et kui sa oled sunnitud käskima Tema Heldusel oma õepoja pepu rahule jätta, siis võib see teie läbirääkimisi kahjustada.”
„Väga hoolitsev sinust, Jamie,” sõnas Colum kuivalt. „Nii et sa ohverdasid ennast minu huvide nimel?”
Jamie tõstis mängleva pidulikkusega kruusi. „Sinu huvid on mu südames alati esikohal, aulik onu,” lausus ta ja ehkki toon oli lõõpiv, võis nende sõnade taga aimata karmi tõtt, mida Colum tajus sama hästi kui mina.
Jamie kummutas kruusi tühjaks ja asetas lauale. „Aga, ei,” lisas ta suud pühkides, „antud juhul ma siiski ei arvanud, et peaksin perekondlikule kohusetundele nii suure ohvri tooma. Ma läksin hertsogi ruumidesse, sest mul kästi minna, aga sellega asi piirduski.”
„Ja tulidki sealt välja, ilma et su perse oleks lõhki käristatud?”