üsna mugavalt, kuid vangidele istet ei pakutud. Ent järgmist tunnistajat nähes läksid mul jalad täiesti meelest.
Dramatismivaistuga, mis ei jäänud maha Columi omast, lõi isa Bain valla kiriku ukse ja ilmus tammemalaka najal raskelt longates külaväljakule. Ta komberdas aeglaselt väljaku keskele ja noogutas kohtunikele, pööras siis ringi ning jäi publikut silmitsema, kuni tema terasvahe pilk oli rahvasumma käratsemise vaikseks ebamääraseks suminaks kahandanud. Kui ta nüüd suu avas, siis kõlas iga tema sõna nagu piitsahoop.
„Teie kohtupäev on käes, oh Cranesmuiri rahvas! „Tema ees käib katk ja tema kannul tuleb taud!”5 Ja ma ütlen teile, te olete lasknud end kõrvale meelitada õigelt rajalt! Te olete külvanud tuult ja nõnda on torm teie keskele jõudnud!”
Vahtisin preestrit üksisilmi, olles tema ootamatust oraatoriandest mõneti kohkunud. Või oli ta nii kõrgelennuliseks kõnekunstiks võimeline vaid kriitilise olukorra mõjul. Tuline kõnemees kõmistas edasi:
„Katkutaud langeb teie peale kui pilv ja te koolete oma pattude kätte, kui te ennast puhtaks ei tee! Te olete Baabüloni hoora endi keskele võtnud…” – otsustades pilgu järgi, mis ta mulle saatis, olin see mina – „… te olete oma hinge vaenlastele müünud, olete inglise mao oma põue lasknud ja nüüd on Kõigeväelise Issanda Jumala karistus teie peal! „See hoiab sind ka võõra naise eest, muulasest naise eest, kes räägib libedaid sõnu. Sest tema koda vajub alla surma poole ja tema teed surnuteriiki!”6 Parandage meelt, inimesed, enne kui on hilja! Laskuge põlvili, ütlen ma teile, ja palvetage, et teile andestataks! Visake see inglise hoor enda keskelt välja ja ütelge ülesse oma kaup saatana sigitisega!” Ta haaras vöölt palvehelmed ja viibutas minu suunas suurt puust krutsifiksi.
Nägin, et Mutt muutus selle esinemise peale kärsituks. Võib-olla oli see professionaalne kadedus.
„Seda et, aulik isa,” ütles kohtunik preestri suunas kerget kummardust tehes, „on teil ka mingeid tõendusi, mis kinnitaksid nendesinaste naisterahvaste süüd?”
„Jah, neid mul on.” Esmase ilukõnepurskega maha saanud, oli väikesekasvuline preester nüüd rahulik. Ta suunas oma süüdistava nimetissõrme minule ja ma pidin ennast kokku võtma, et mitte sammu tagasi astuda.
„Kahe nädala eest, teisipäeva lõuna ajal, kohtasin ma seda naist Leochi lossi aias. Üleloomulikke jõude kasutades peletas ta minu juurest eemale koerakarja, kelle küüsi ma olin sattunud ja kes ähvardas mind surnuks pureda. Olles jalast raskelt haavatud, asusin ma tema juurest eemalduma. Kõnealune patune naisterahvas üritas mind meelitada, et tuleksin temaga kaasa ja oleksin temaga isekeskis, ning kui ma tema ahvatlustele kurdiks jäin, pani ta minu peale needuse.”
„Milline jaburdus!” hüüdsin ma nördinult. „See on kõige naeruväärsem liialdamine, mida ma elus kuulnud olen!”
Isa Baini otsekui palavikuliselt tumedate ja kilavate silmade pilk hüppas uurijailt minule.
„Naine, kas sa salgad, et sa ütlesid minule need sõnad: „Tulge minuga kaasa, preester, või muidu läheb teie haav mädanema”?”
„Noh, kui ägedust veidi maha võtta, siis midagi sellist võib-olla küll,” möönsin ma.
Lõuad võidukalt kokku surutud, tõmbas preester oma sutaanihõlmad üles. Tema reie ümber oli kuivanud vereplekkidega kaetud ja kollasest mädast läbi imbunud side. Ülal- ja allpool sidet oli reis valge ja pundunud ning haavast sirutusid ülespoole kurjakuulutavad punased jooned.
„Jumal küll, mees,” ütlesin ma vapustatult, „teil on veremürgitus. Teid tuleb otsekohe ravima hakata või te surete!”
Rahvahulgast kostis rabatud pominat. Isegi Mutt ja Jeff paistsid pisut ehmunud olevat.
Isa Bain raputas aeglaselt pead.
„Kas kuulsite?” küsis ta nõudlikult. „Selle naise häbematusel ei ole piire. Ta neab mind, jumalasulast, otse kiriku kohtumeeste ees!”
Rahvahulga ärevus kasvas. Isa Bain avas taas suu, kõvendades veidi häält, et teda üle paisuva kära kuulda oleks.
„Ma jätan otsuse teie teha, kõrgeaulised härrad, et te juhinduksite oma paremast äranägemisest ja issanda käsust: „Sina ei tohi nõida ellu jätta !””7
Isa Baini dramaatiline ülesastumine pani tunnistajate kuulamisele punkti. Ilmselt polnud keegi valmis sellist etendust üle trumpama. Kohtunikud kuulutasid välja lühikese vaheaja ja neile toodi kõrtsist söögipoolist. Mitte mingeid sellelaadseid hüvesid süüalustele osaks ei langenud.
Olin valmis halvimaks ja sikutasin prooviks oma käesidemeid. Nahkrihmad naksusid veidi, kuid ei andnud tolligi järele. Nüüd siis on see hetk, mõtlesin ma pilkavalt, püüdes kabuhirmu alla suruda, kus prints valgel hobusel peaks külarahvast kahte lehte lüües läbi inimsumma ratsutama ja minestanud kangelanna sadulasse krahmama.
Kuid minu prints oli kõige oma valge hobusega kuskil metsalaanes, kus ta vanaldase kõrgest soost lillaga õlut lürbib ja süütuid hirvi notib. On ülimalt tõenäoline, mõtlesin ma hambaid kiristades, et Jamie jõuab kohale alles siis, kui mu tuhk on nelja tuule poole laiali lennanud ja tal pole midagi isegi sümboolselt matta.
Aina tugevneva hirmu küüsis ei kuulnud ma esialgu isegi kabjaplaginat. Alles rahvahulga vaikne pomin ja pöörduvad pead äratasid niipalju mu tähelepanu, et hakkasin kuulma peatänava kividelt vastu kajavat kappamist.
Üllatuspomin valjenes ja rahvamass hakkas servast kahele poole tõmbuma, et läbi lasta ratsanik, keda ma ikka veel ei näinud. Hoolimata äsjasest masendusest hakkas minus hubisema ebaloogilise lootuse leegike. Aga äkki on Jamie varem tagasi tulnud? Võib-olla olid hertsogi lähenemiskatsed muutunud liiga pealetükkivaks, võibolla oli hirvi liiga vähe või asusid nad liiga kaugel. Ükskõik mis, igal juhul ajasin ma end kikivarvule, et läheneva ratsamehe nägu näha.
Inimsumm tõmbas vastumeelselt kõrvale ja suurt kasvu kõrb pistis oma nina õlgade vahelt välja. Kõigi imestunud pilgu all – minu oma kaasa arvatud – hüppas Ned Gowan reipalt sadulast.
Jeff silmitses enda ette ilmunud korraliku välimusega kõhetut kuju teatava imestusega.
„Kellega mul on au, härra?” Polnud kahtlust, et see sunnitud viisakus tulenes saabuja hõbedastest kingapannaldest ja sametkuuest – MacKenzie klannivanema palgal olemisega kaasnesid teatud hüved.
„Minu nimi on Edward Gowan, teie kõrgeausus,” vastas küsitu selgel häälel, „ja ma olen advokaat.”
Mutt tõmbus kühmu ja väänutas ennast veidi; talle antud istmel puudus seljatugi ja tema pikk ülakeha oli kahtlemata kangeks jäänud. Vahtisin talle otsa ja soovisin, et mõni ristluuketas tema seljalülide vahelt välja tungiks. Kui mind nagunii kurja silma eest tuleriidale saadetakse, mõtlesin ma, siis parem juba põhjusega.
„Advokaat?” kõmistas Mutt. „Ja mis teid siia toob?”
Ned Gowani hall parukas kaardus perfektses ametnikukummarduses ettepoole.
„Kõrgeaulised härrad, ma tulin siia, et pakkuda oma tagasihoidlikke teeneid aulikule emand Fraserile,” kostis ta, „keda ma tunnen isiklikult ja tean omast käest, et ta on samavõrd lahke ja helde oma ravitsemisoskuste jagamisel kui ka asjatundlik nende rakendamisel.”
Väga kena, mõtlesin ma tänulikult. Üks obadus ka meie poolt. Pilku üle rahvahulga heites võisin Geilie huulil näha pooleldi imetlevat, pooleldi mõnitavat muiet. Ehkki Ned Gowan ei vastanud just iga naise arusaamale unistuste printsist, polnud minul praeguses olukorras küll mingit kavatsust pirtsutama hakata. Võtan oma eestvõitlejaid sellisena, nagu nad on.
Isand Gowan kummardas veel kord kohtunikele ja seejärel mitte põrmugi vähem ametlikult ka mulle, ajas end seejärel veel enam sirgu, kui ta tavaliselt niigi oli, pani pöidlad põlvpükste värvli vahele ning valmistus oma vananeva, kuid galantse südame kogu romantika saatel võitluseks, valides relvaks kohtukodade eelistatuima sõjariista – painava igavuse.
Ja