juurde.
„Jamie, roni sadulasse,” käskis ta. „Preilna sõidab sinuga.” Ta pigistas mu küünarnukki. „Te saate ratsmeid hoida, kui Jamie ühe käega hakkama ei saa, aga vaadake, et te meie lähedale hoiate. Nagu midagi üritate, lõikan kõri läbi. On selge?”
Noogutasin, kuna kurk oli vastamiseks liiga kuiv. Tema hääl ei olnud väga ähvardav, kuid ma uskusin iga tema sõna. Ja kiusatus „midagi üritada” oli seda väiksem, et ma ei osanud arvatagi, mida. Ma ei teadnud, kus ma olen, kes on mu kaaslased, miks me niisuguse rutuga lahkuma peame või kuhu me läheme, kuid mul polnud kaasaminekule ka ühtki mõistlikku alternatiivi. Muretsesin Franki pärast, kes ilmselt juba ammu mind taga otsis, kuid praegu ei paistnud olevat õige aeg teda mängu tuua.
Ilmselt tajus Dougal mu noogutust, sest ta lasi mu käsivarre lahti ja kummardus ootamatult mu kõrvale. Seisin nagu ohmu ja vahtisin ta kukalt, kuni ta sisistas: „Jalg, preilna! Andke oma jalg! Vasak jalg,” lisas ta nördinult. Tõstsin kiirelt parema jala ta peost ja asetasin sinna vasema. Vaikse mühatuse saatel viskas ta mu Jamie ette sadulasse ja poiss tõmbas mu oma terve käega enda vastu.
Ehkki mu olukord oli tervikuna võttes võrdlemisi piinlik, olin ma noorele šotlasele tema kehasoojuse eest tänulik. Ta lõhnas tugevasti puusuitsu, vere ja pesemata mehekeha järele, kuid ööjahedus näpistas mind läbi õhukese kleidi ja ma toetusin heameelega tema vastu.
Hakkasime valjaste vaikse kõlina saatel läbi tähevalge öö minema. Juttu ei aetud, valitses üldine tähelepanelikkus ja valvsus. Niipea kui teele välja jõudsime, aeti hobused traavi ja see pani mind nii ebamugavalt loksuma, et võttis minultki igasuguse tahtmise kõnelda, isegi kui keegi oleks kuulamas olnud.
Hoolimata sellest, et mu ratsanik ei saanud kasutada oma paremat kätt, ei paistnud tal erilisi probleeme olevat. Tundsin enda taga tema reisi, mis ratsut juhtides aeg-ajalt liikusid ja survet avaldasid. Klammerdusin paigalpüsimiseks lühikese sadula kaare külge. Olin oma elus varemgi sadulas istunud, kuid ma ei olnud kaugeltki selline ratsanik nagu too Jamie.
Mõne aja pärast jõudsime ristteele, kus me korraks peatusime, kuniks kiilaspea ja juht vaiksel häälel nõu pidasid. Jamie heitis ratsmed hobuse kaelale ja lasi tal rohumaa servale lonkida, ise aga hakkas mu seljataga väänlema ja nihelema.
„Ettevaatust!” ütlesin. „Ära väänle niimoodi, side tuleb maha! Mida sa teha üritad?”
„Üritan oma pleedi lahti saada, et sind selle alla võtta,” vastas ta. „Sa ju lõdised. Aga ma ühe käega hästi ei saa. Kas sa ulatud mu sõleni?”
Mõnesuguse nügimise ja kohmerdamise järel sain ma ta pleedi lahti päästetud. Ta tõmbas selle ootamatult osava keerutusega laiali ja heitis nagu salli endale õlgadele. Seejärel sirutas ta pleediotsad üle mu õlgade ja toppis need sadulaserva alla, nii et me olime mõlemad soojalt sisse mässitud.
„No vaat!” ütles ta. „Ei tahaks, et sa kringliks külmad, enne kui kohale saame.”
„Aitäh,” tänasin hõlma alla võtmise eest. „Aga kuhu me läheme?”
Ma ei näinud ta nägu, mis oli minu taga ja minu kohal, kuid ta vaikis hetke.
Siis naeris ta lühidalt. „Kui päris aus olla, preilna, siis ma ei tea. Kukub sedaviisi välja, et me mõlemad saame siis teada, kui kohal oleme, ah?”
Maastikus, mida me läbisime, oli midagi ähmaselt tuttavlikku. Päris kindlasti teadsin ma seda eespool paistvat kaljurüngast, mis meenutas kukesaba.
„Kikkahänna kalju!” hüüatasin.
„Jajaa, arvata on,” noogutas mu eskortija põrmugi üllatumata.
„Kas inglased seda mitte varitsusteks ei kasutanud?” küsisin ma, püüdes meenutada kohaliku ajaloo süngeid üksikasju, millega Frank mind läinud nädalal tundide kaupa ohtralt oli kostitanud. „Kui siin kuskil peaks olema Inglise patrull…” ütlesin ja jäin siis kõhklema. Kui siin kuskil on mõni Inglise patrull, siis on võib-olla vale sellele tähelepanu juhtida. Ja pealegi – ühe pleedi all oma kaaslasega olen ma varitsusse sattudes temast sama hästi kui eristamatu. Mulle meenus jälle kapten Jonathan Randall ja ma võpatasin tahtmatult. Kõik, mida ma olin näinud kivilõhest läbitulekust saadik, osutas absoluutselt mõistusvastase järelduse suunas, mille kohaselt see mees, keda ma metsas kohtasin, oli tõepoolest Franki kuuendat põlve vaarisa. Võitlesin järeldusega jonnakalt, kuid ei suutnud ka formuleerida ühtki teist, mis oleks tõsiasjadega sobinud.
Esialgu olin arvanud, et näen lihtsalt keskmisest realistlikumat und, kuid Randalli jõhkralt tuttav ja vahetult füüsiline suudlus oli selle kujutelma hajutanud. Ka ei saanud ma kujutleda, et hoop, millega Murtagh mind oimetuks lõi, oli unes; valu kuklas oli sama tegelik kui mu reite sisekülgede hõõrdumine vastu sadulat ega olnud üldse unenäoline. Ning veri. Olin verd näinud küllaldaselt, et seda vahel ka unes näha. Kuid ma ei olnud unes kunagi vere lõhna tundnud. Sedasama sooja vaskset hõngu, mida nüüdki hoovas mu selja taga istuvast mehest.
„Tkk,” tegi ta meie ratsule, ajas selle salgajuhi võimsa kogu kõrvale ja rääkis tollega tasasel häälel gaeli keeles. Hobused läksid sammu.
Juhi märguande peale tõmbusid Dougal, Jamie, Murtagh ja väike kiilaspea tagasi, ülejäänud kaks aga andsid kannuseid ja galopeerisid veerand miili kaugusel paremat kätt kõrguva kaljurünka suunas. Taevasse oli tõusnud poolkuu, mille valgus oli küllalt hele, et valgustada teeveeres kasvavate rõngaslillede lehti, kuid pimedad kaljulõhed võisid endas peita mida tahes.
Niipea kui galopeerivad kogud kaljust möödusid, sähvatas kaljuõõnsusest musketituli. Otse mu selja tagant kõlas verdtarretav sõjahüüd ja meie hobune sööstis paigalt, nagu oleks teda terava oraga torgatud. Ühtäkki kihutasime, Murtagh ja too kolmas samuti, läbi kanarbiku kalju poole ning meie karjumine ja möirged panid ööõhu värisema.
Hoidsin oma kalli elu nimel sadulakaarest kramplikult kinni. Korraga peatas Jamie ratsu ühe suure astelhernepõõsa juures, haaras mul ümber piha ja viskas mu tseremoonitsemata põõsasse. Hobune tegi järsu pöörde ja kappas jälle minema, et mööduda kaares kaljurünkast ja läheneda sellele lõunast. Jõudsin veel näha, kuidas ratsanik sadulas madalale kummardus ja siis kadusid nad mõlemad kalju varju. Kui ratsu endiselt galopeerides varjust uuesti välja ilmus, oli sadul tühi.
Kaljupinda katsid pimedad õnarused; kuulsin hüüdeid ja üksikuid musketipauke, kuid ei saanud aru, kas kaljul paistev liikumine tuli meestest või olid need kõigest kaljupragudes juurdunud igerikud tammed.
Ronisin põõsast vaevaliselt välja, noppides juustest ja kleidilt ogalise astelherne tükke. Lakkusin verele kriimustatud kätt ja mõtlesin, mida põrgut ma nüüd peaks tegema. Üks võimalus oli oodata, kuidas lõpeb lahing kalju juures. Kui šotlased võidavad või vähemalt ellu jäävad, tulevad nad mind ilmselt otsima. Kui nad kaotavad, võin inglaste juurde minna, kes aga võivad arvata, et kui ma juba koos šotlastega tulin, siis olen ma ka nende poolel. Nende poolel ürituses, millest mul aimugi ei olnud, kuid võttes arvesse meeste käitumist majakeses, oli neil kavas midagi, mis pidi inglastele väga ja väga vastukarva olema.
Ehk oli selles tülis kõige targem poole valikut vältida. Nüüd ma vähemalt teadsin, kus ma olen, ja see tekitas võimaluse jõuda mõnda mulle tuttavasse linna või külla, isegi kui ma peaks kogu tee jala minema. Hakkasingi tee suunas minema, komistades lugematutele graniidikamakatele, mis olid aja jooksul Kikkahänna kalju küljest lahti murdunud.
Kuuvalgus oli petlik; kuigi ma nägin maapinna iga üksikasja, puudus mul ruumitaju – madalad rohulibled ja püstjad kivinukid tundusid ühtviisi kõrged, pannes mind tobedalt kõrgelt üle olematute takistuste astuma ja samas varbaid vastu maapinnast üles kerkivaid kive ära lööma. Kõndisin nii kiiresti kui võimalik, kuulatades, ega seljatagant ei kosta tagaajajate hääli.
Kui teele jõudsin, oli lahingukära kaugele jäänud. Mõistsin, et olen teel liiga hästi nähtav, ent kui tahtsin linna jõuda, pidin tee üldsuunda järgima. Mul polnud selles pimedas aimugi õigest suunast ja ma ei olnud Frankilt õppinud ka tähtede järgi orienteerumise kunsti. Frankile mõeldes oleksin tahtnud nutma hakata ja et sellest