tõmbas mu pisut eemale, et ma ette ei jääks.
„Aga kas te ei võiks tulla ja juua teine tass teed kabinetis koos minu ja oma abikaasaga, proua Randall? Me tegime tõeliselt põneva avastuse.”
Tema välisest enesevalitsusest hoolimata mõistsin ma, et ta lausa pakatas soovist oma uudis lagedale tuua, nagu väike poiss, kellel on konn taskus. Ilmselge, et nüüd tuleb minna ja lugeda näiteks kapten Randalli pesumajanimekirja või kingsepaarvet või midagi umbes sama põnevat.
Frank oli nii põhjalikult räbaldunud dokumentidesse süvenenud, et ei tõstnud õieti peadki, kui ma sisse astusin. Vastumeelselt loovutas ta need vikaari töntsakate käte vahele, tuli siis ümber laua, peatus isand Wakefieldi seljataga ja piilus üle tema õla, nagu ei suudaks ta paberilehti hetkekski silmist lasta.
„Niisiis?” küsisin ma määrdunud pabereid katsudes viisakalt. „Mmm, jaa, väga huvitav.” Ausalt öelda tundus too pikakonksuline kiri nii tuhm ja ilutsev, nagu ei oleks see dešifreerimist väärt. Ühel teistest veidi paremini säilinud lehel oli ülaservas rist.
„Hertsog … Sandringham, jah?” küsisin ma risti märgates. Seal oli lamav leopard ja leopardi all käega kirjutatust loetavam trükikiri.
„Jah, tõepoolest,” kostis vikaar veel enam särama hakates, „see tiitel on nüüdseks kadunud, nagu te teate.”
Ma ei teadnud, kuid noogutasin mõistvalt, teades hästi, kuidas käituda maniakaalset avastamisvajadust põdevate ajaloolastega. Vaid harva tuli teha enamat kui regulaarselt noogutada ja korrata õigete intervallide järel lauseid „Ära räägi!” ning „Kui põnev!”
Pärast teatavat palun-mis-te-nüüd rebimist Franki ja vikaari vahel jäi avastusest jutustamise eesõigus viimasele. Näis nõnda, et kõik see paberipahn tõendas, et Franki kuulus esivanem Black Jack Randall ei olnud mitte üksnes vapper ja kroonile igati truu sõjamees, vaid ka Sandringhami hertsogi usaldusväärne – ning salajane – agent.
„Peaaegu et provokaator, kas teile ei tundu, doktor Randall?” viskas vikaar palli suuremeelselt tagasi Frankile, kes selle lennult kinni haaras ja punuma pistis.
„Jah, tõepoolest. Sõnakasutus on muidugi väga ettevaatlik…” Ta keeras niiske nimetissõrmega ettevaatlikult lehti.
„Ära räägi!” tegin ma.
„Kuid siit näib järelduvat, et Jonathan Randallile oli usaldatud ülesanne õhutada selle piirkonna tähtsamate šoti perekondade keskel jakobiitlikke meeleolusid, kui neid peaks leiduma. Eesmärgiga suitsetada välja viimasedki baronetid ja klannivanemad, kes võinuks oma hingepõhjas sellesuunalisi sümpaatiaid varjata. Kuid see on veider. Kas Sandringhami ennast ei kahtlustatud poolehoius jakobiitidele?” pöördus Frank küsiva kulmukortsutusega vikaari poole. Vikaari sile nägu vajus seepeale sama kortsu.
„Jah, seda küll, ma usun, et teil on õigus. Aga oodake, vaatame Cameronist järele…” – ta suundus vasikanahkseid köiteid täis kiilutud riiuli juurde – „…ta kindlasti mainib Sandringhami.”
„Kui üle mõistuse põnev!” pomisesin ma, lastes oma pilgul libiseda üle laia korktahvli, mis kattis üht kabineti seina põrandast laeni. See oli omakorda kaetud kõige mitmesugusemate asjadega – enamasti nii- või naasugused paberid, gaasiarved, kirjavahetus, diötseesisinodi notiitsid, lahtised lehed romaanidest ja vikaari enda käega kirjutatud sedelid, kuid ka pisiesemed, nagu võtmed, pudelikorgid ja väikesed autoosad, kõik knopkade ja nööridega tahvli külge kinnitatud.
Ma lasin pilgul hajameelselt üle kogu selle seosetu kupatuse libiseda, kuulates poole kõrvaga seljatagant kostvat vaidlust. (Sandringhami hertsog ilmselt siiski oli jakobiit, otsustasid nad.) Mu tähelepanu pälvis erilise hoolega kõigist neljast nurgast korralikult rõhknaeltega kinnitatud paberileht, millele oli joonistatud sugupuu. Sugupuu ülaservas seisid 17. sajandi algusest pärinevad nimed. Kuid allservas hakkas mulle silma oksaharu nimega Roger W. (MacKenzie) Wakefield.
„Vabandage, palun,” sõnasin, segades vahele tulisele arutelule küsimuses, kas hertsogi vapil olev leopard hoiab käpas liiliat või tahab see olla krookus. „Kas see on teie poeg?”
„Ah? Mis? Jah, jaa, on küll.” Vaidlusest eemale kistud vikaar astus lähemale ja ta nägu lõi jälle särama. Ta võttis sugupuu õrnalt seinalt maha ja asetas mu ette lauale.
„Vaadake, ma ei tahtnud, et ta oma perekonna päris ära unustaks,” selgitas vikaar. „See on päris vana haru, 16. sajandist.” Tema jäme sõrm libises peaaegu aupaklikult mööda pärilusliini.
„Andsin talle oma nime, sest kui ta elab siin, siis on see nagu kohasem, aga ma ei tahaks, et ta unustaks oma päritolu.” Ta tegi vabandava grimassi. „Kahjuks pole mu enda perekonnal genealoogilises mõttes millegagi eriti hoobelda. Vikaarid ja muud vaimulikud, vahelduseks sekka mõni raamatukaupmees, ja kindlakstehtav ainult umbes kuni 1762. aastani. Kehvapoolne raamatupidamine, mis seal salata,” lausus ta ja vangutas oma esivanemate ükskõiksuse üle kahetsevalt pead.
Oli juba üsna hilja, kui me pastoraadist lõpuks lahkusime, saades jumalagajätuks kaasa vikaari lubaduse kohe homme hommikul dokumendid linna kopeerida viia. Frank lobises suurema osa tagasiteest proua Bairdi juurde rõõmsalt spioonidest ja jakobiitidest. Lõpuks ta siiski märkas mu vaikimist.
„Mis lahti, kallis?” küsis ta, võttes murelikult mul käsivarrest. „Tunned ennast halvasti?” Tema hääletoonis segunesid mure ja lootus.
„Ei, pole mul häda midagi. Ma ainult mõtlesin…” Kõhklesin hetke, sest olime seda küsimust juba korra arutanud. „Mõtlesin Rogeri peale.”
„Millise Rogeri?”
Ohkasin kärsitult. „Kuule, Frank… küll sa võid uimane olla! Rogeri, vikaar Wakefieldi poja peale.”
„Oh, jajah. Jah, muidugi,” sõnas ta segaselt. „Võluv laps. Mis temaga on?”
„Noh… mõtlesin ainult seda, et temasuguseid lapsi on palju. Orbe, saad aru.”
Ta vaatas mulle teravalt otsa ja raputas pead.
„Ei, Claire. Ausõna, mulle meeldiks, aga ma olen sulle rääkinud, mis suhe mul lapsendamisega on. Ma ikkagi… noh, ma ei oskaks nagu õigesti suhtuda lapsesse, kes… kes nagu ei ole otseselt minuga ühte verd. Kahtlemata on see minust naeruväärne ja isekas, aga nii on. Võib-olla ma muudan aja jooksul meelt, aga praegu…” Kõndisime natuke aega pingelises vaikuses. Korraga jäi Frank seisma, pöördus minu poole ja haaras mu kätest.
„Claire,” sõnas ta kähisevalt. „Ma tahan meie last. Sa oled mulle kõige tähtsam olend maailmas. Ma tahan üle kõige, et sa oleksid õnnelik, aga ma tahan… no ma tahan, et sa kuuluksid mulle. Ma kardan, et väljastpoolt tulnud laps, kellega meil pole olnud tõelist sidet, tunduks nagu sissetungija, ja see on mulle vastumeelt. Aga kui ma suudaksin sulle kinkida lapse, näha, kuidas ta sinu sees kasvab, näha, kuidas ta sünnib… siis tunduks see mulle rohkem nagu… nagu sinu edasiarendus, kui nii võib öelda. Ja minu enda ka. Päriselt perekonna liige.” Ta silmad olid pärani ja täis palvet.
„Jah, muidugi. Ma saan aru.” Tahtsin selle teema jätta, vähemalt praeguseks. Pöördusin, et edasi minna, kuid ta sirutas käed ja haaras mind sülle.
„Claire, ma armastan sind.” Ta hääl oli otsatult õrn, ma toetasin pea vastu ta jakki ja tundsin ta soojust ning tema tugevaid käsi enda ümber.
„Mina armastan sind ka.” Seisime hetke teineteise kaisus, kõikudes kergelt teel lõõtsuvas tuules. Korraga tõmbus Frank minust natuke eemale ja naeratas mulle.
„Ja muuseas,” ütles ta vaikselt, pühkides tuulest aetud juukseid mu näolt, „me ei ole ju veel alla andnud, ega ju?”
„Ei,” naeratasin ma vastu.
Ta võttis mu käe, torkas selle mõnusalt endale kaenla alla ja me võtsime suuna oma öömaja poole.
„Üritame veel kord?”
„Jah. Miks mitte?” Lonkisime käsikäes Gereside Roadi suunas. Silmates Baragh Mhori, tänavanurgal seisvat piktideaegset