arst,” lisas ta selgituseks ja tema suunurk tõusis veidi Rogeri imestunud ilme peale, mida viimane ei suutnud päriselt varjata, „ – ja mul on nii kahju, et me ei tulnud. Oleksin nii tahtnud jälle teie isa näha.”
Roger imestas endamisi, miks nad siis nüüd tulid, kui teadsid, et isa on surnud, kuid küsida tundus ebaviisakas. „Vaatate siis niisama veidi ringi?” päris ta selle asemel.
„Jah, tulime Londonist läbi kogu maa,” vastas Claire ja naeratas tütrele. „Tahtsin, et Bree näeks. Tema kõne järgi seda ei ütleks, kuid tegelikult on ta sama palju inglane kui mina, ehkki pole siin kunagi elanud.”
„Ah nii?” küsis Roger Briannale otsa vaadates. Väga inglase moodi ta välja ei näe, mõtles ta. Lisaks pikale kasvule olid tal ka tihedad, lahtiselt õlgadele langevad punased juuksed ja tugevad kandilised näojooned ning pikk ja sirge nina – võib-olla pisut liigagi pikk.
„Ma sündisin Ameerikas,” seletas Brianna, „aga nii ema kui isa on – olid – inglased.”
„Olid?”
„Mu abikaasa suri kaks aastat tagasi,” kostis Claire. „Ma arvan, et te teadsite teda – Frank Randall.”
„Frank Randall! Muidugi teadsin!” Roger laksas endale otsaette ja tundis, kuidas ta palged Brianna itsituse peale punaseks tõmbuvad. „Te peate mind nüüd täielikuks idioodiks, kuid ma sain alles praegu aru, kes te olete.”
Nimi seletas paljugi; Frank Randall oli silmapaistev ajaloolane ja vikaari hea sõber; nad olid aastaid teineteisega jaganud oma salajast informatsiooni jakobiitide kohta, ehkki sellest oli oma kümme aastat, kui Frank viimati pastoraadis käis.
„Nii et külastate Invernessi kandi ajaloolisi huviväärsusi?” riskis Roger usutleda. „Kas te Cullodenis olete juba käinud?”
„Veel ei ole,” vastas Brianna. „Mõtlesime, et läheme kunagi nädala sees.” Vastust saatev naeratus oli viisakas, kuid mitte enamat.
„Täna õhtupoolikuks on meil piletid ekskursioonile mööda Loch Nessi,” seletas Claire, „ja homme läheme võib-olla Fort Williami vaatama, aga võib-olla ka hulgume lihtsalt Invernessi peal; linn on sestsaadik kõvasti kasvanud, kui mina siin olin.”
„Ja kunas see oli?”
Roger mõtiskles, kas ta peaks pakkuma oma teeneid teejuhina. Tegelikult tal seda aega ei olnud, kuid Randallid olid vikaari head sõbrad. Pealegi – autoga kahe veetleva daami saatel Fort Williami sõita tundus palju meelitavam kui garaaži koristamine, mis tal praegu esmajärjekorras ette tulnuks võtta.
„Oh, üle kahekümne aasta tagasi. See on pikk aeg.” Claire’i hääles kõlas kummaline noot, mis sundis Rogerit pilku tõstma, kuid Claire vaid naeratas vastuseks.
Roger võttis julguse kokku. „Kui ma kuidagi saan teid aidata, kuni te siinkandis viibite…”
Claire naeratas endiselt, kuid midagi ta näoilmes muutus. Rogeril tekkis lausa tunne, et Claire oli midagi sellist oodanud. Naine heitis pilgu tütrele, siis uuesti talle.
„Kui te nii lahke olete,” vastas ta veelgi soojemalt naeratades.
„Aga ema!” hüüatas Brianna end toolis sirgu ajades. „Sa ei taha ometi härra Wakefieldi segada! Vaata, kui palju tal tööd on!” Ning ta viipas segamini kabinetile, kus kõrgusid üle serva ajavad pappkastid ja lõputud raamatukuhjad.
„Ah, see ei sega mind üldse!” tõrjus Roger. „Aga… mida konkreetset ma teha saaksin?”
Claire heitis tütrele korralekutsuva pilgu. „Ma ei kavatsenud talle nuiaga kuklasse lüüa ja teda vägisi kusagile lohistada,” märkis ta nokkivalt. „Aga ta võib tunda kedagi, kes meid aidata saab. Asi on nimelt ühes väikeses ajaloolises projektis,” pöördus ta Rogeri poole. „Nimelt mul on vaja kedagi, kes valdaks korralikult 18. sajandi jakobiitide teemat – kena prints Charlie ja kõik see.”
Roger nõjatus huvitunult ettepoole. „Jakobiidid?” sõnas ta. „See periood ei ole just mu eriala, aga üht-teist ma tean – raske on mitte teada, kui elad Cullodenile nii lähedal. See on see koht, kus toimus otsustav lahing,” selgitas ta Briannale. „Kus prints Charlie vägi kohtus Cumberlandi hertsogi omaga ja sai hävitavalt lüüa.”
„Täpselt,” ütles Claire. „Ja see ongi otseselt seotud sellega, mida ma tahan välja uurida.” Ta võttis käekoti ja otsis sealt kokkumurtud paberi.
Roger voltis paberi lahti ja lasi pilgul sellest üle libiseda. Tegemist oli nimekirjaga – võib-olla kolmkümmend nime, kõik mehed. Ülaserva oli kirjutatud: JAKOBIITIDE ÜLESTÕUS 1745 – CULLODEN.
„Aa, 1745,” ütles Roger. „Need mehed sõdisid kõik Cullodeni all?”
„Jah,” noogutas Claire. „Ja ma tahan teada, kui palju neist selles lahingus ellu jäi?”
Roger uuris lõuga kratsides hoolikalt nimekirja. „Küsimus on lihtne,” nentis ta, „kuid vastuse leidmine võib raskeks osutuda. Cullodeni lahingus sai prints Charlesi poolel surma nii palju mägilasi, et neid ei maetud eraldi. Nad maeti ühishaudadesse, igaühe peal üksainus kivi klanni nimega.”
„Jah, ma tean,” ütles Claire. „Brianna pole seal käinud, aga mina olen – õige ammu.” Roger arvas ta silmis tumedat varju nägevat, kuid see kadus kiirelt, kui ta oma käekoti kohale kummardus. Mõni ime, mõtles mees. Cullodeni lahinguväli oli rusuv paik; tal tulid endalgi pisarad silma, kui ta üle laia nõmme vaadates mõtles rohukamara all puhkavatele uhketele ja vapratele šoti mägilastele.
Claire murdis lahti veel mõned masinakirjaga kaetud paberilehed ja ulatas talle. Pikk valge sõrm libises mööda ühe lehe serva alla. Ilusad käed, täheldas Roger; kauni kujuga, hästi hoolitsetud, kummaski käes üks sõrmus. Eriti pilkutõmbav oli parema käe hõbesõrmus; lai šotimustriline, karuohakaõitega kaunistatud James I stiilis ehe.
„Siin on nende abikaasade nimed, niipalju kui ma neid tean. Mõtlesin, et ehk on sellest abi, sest kui mehed Cullodeni juures surma said, siis võib ehk leida andmeid nende naiste uuesti abiellumise või emigreerumise kohta. Kas kirikuraamatuis ei peaks sellised asjad kirjas olema? Nad on kõik ühest kihelkonnast; kirik asus Broch Mhordas – siit veidi lõunas.”
„Väga asjalik mõte,” sõnas Roger veidi üllatunult. „Ajaloolase vääriline.”
„Vaevalt mind ajaloolaseks saab nimetada,” nentis Claire Randall. „Kuigi teisest küljest, kui ajaloolasega elad, hakkab üht-teist külge.”
„Muidugi.”
Korraga ajas Roger end tugitoolist püsti. „Ma olen kohutav võõrustaja; palun lubage mul teile midagi juua pakkuda ja siis räägime sellest asjast lähemalt. Võib-olla ma saan ise aidata.”
Valitsevast segadusest hoolimata teadis ta, kus seisavad karahvinid, ja varustas külalised kiirelt viskiklaasiga. Ta segas Brianna viskisse küllalt palju soodavett, kuid märkas, et tüdruk maitseb seda ilmel, nagu oleks klaasis sipelgamürk, mitte aga Glennfiddichi parim single malt. Claire, kes soovis viskit juua lahjendamata, näis oma jooki märksa enam nautivat.
„Nii,” ütles Roger tagasi istudes ja paberit uuesti kätte võttes. „Ajalooteaduslikus mõttes huvitav probleem. Te ütlete, et need mehed olid ühest kihelkonnast? Oletan, et nad on ka ühest klannist või selle harust – nagu näha, on paljud neist Fraserid.”
Claire noogutas, käed rüpes vaheliti. „Nad on pärit ühe ja sama mõisa maadelt. Väike mägismaa mõis nimega Broch Tuarach, mida kohapeal nimetati rohkem Lallybrochiks. See oli üks Fraserite klanni haru, ehkki nad Lovati isandale kunagi ametlikult truudust ei vandunud. Need mehed ühinesid ülestõusuga varakult; nad võtsid osa Prestonpansi lahingust – aga Lovati omad tulid alles vahetult enne Cullodeni.”
„Tõesti? See on huvitav.”
18. sajandil olnuks normaalne, et selliste väikeste rendikohtade pidajad surevad seal, kus nad elasid, nende kehad maetakse kombekohaselt külasurnuaiale ja nende surm kantakse korralikult kirikuraamatusse sisse. Kuid kena prints Charlie 1745. aasta