ometi vait,” ütleb ta. „Las Alrik räägib.”
„Sina ei käsi minul ja mu pojal vait olla!” kähvab Tööõpetuse-Thomas. „Lisaks on Alrik süüdi kirikuvaremete juures toimunud rünnakutes.”
„Mida sa sellega mõtled?” röögatab Anders ja tõuseb püsti.
„Rahu!” ütleb Triikraud.
„Rahu, ainult rahu,” ütleb Peenike Pats.
„Ära tõsta minuga rääkides häält!” karjub Tööõpetuse-Thomas Andersile. „Sa oled neile KASULASTELE ÜSNA VILETS EESKUJU. Neile oleks vaja natuke KARMIMAID PIIRE seada. Et nad kuritegusid toime pannes TAGAJÄRGI tunnetaksid. Kahju tekitamine ja peksmine on KRIMINAALSED TEOD! Ja Alrik söötis ju toda kodutut koera! Nii et nüüd hulgub see mööda Mariefredi ja ründab inimesi.”
„Kui te maha ei rahune, siis tuleb teil kahel välja minna,” ütleb Peenike Pats ja laksab käega vastu lauda.
Laylah puudutab Andersi käsivart. Anders istub. Natukese aja pärast istub ka Tööõpetuse-Thomas.
„Muide,” ütleb Triikraud. „See, kes varemete juures inimesi ründas, ei ole koer. Jäljed viitavad kellelegi palju suuremale. Palusime Stockholmi kriminaalpolitseil meile abijõude saata, et seda asja lahendada. Aga koer see ei ole.”
Alrik ja Viggo uurivad suure huviga laudlina. Ei, see ei ole koer.
„Mis edasi juhtus?” küsib Peenike Pats. „Kooli sööklas, ma mõtlen?”
„Ma ei tea,” vastab Alrik. „Ma läksin minema.”
„Läksid minema pärast seda, kui olid minu poega peksnud,” pressib Tööõpetuse-Thomas läbi hammaste.
„Sinu poega, kes äsja varastas ja lõhkus Alriku trikijalgratta,” pomiseb Anders vastuseks.
Kuid enne, kui uus tüli puhkeda jõuab, näevad nad esikus Estridit.
„Tere päevast,” ütleb ta jahedalt. „Tundub, et koputamist ei kuule siin keegi. Vabandust, et ma teie toredat koosviibimist segan. Tahtsin küsida, kas Alrik ja Viggo võiksid minuga kaasa tulla. Meil on üks … tuttav, kes peab varsti ära sõitma. Ta tahaks meelsasti teie toredate poistega hüvasti jätta.”
Anders ja Tööõpetuse-Thomas vaatavad küsivalt politseinike poole.
„Meiegi poolest,” ütleb Peenike Pats. „Meil rohkem küsimusi ei ole.”
57. PEATÜKK
Oh ei, mitte tema!
MAGNAR JA DAMIR seisavad välistrepil ootamas, kui Estrid koos poistega mööda Klostergatanit läheneb. Kui nad aiaväravast sisse astuma hakkavad, kuulevad nad selja taga hõiget. See on Tere-Henry, kes sõidab mingi kummalise jalgrattaga. Tema kulunud mantli hõlmad lehvivad tuules.
„Oh ei,” pomiseb Estrid. „Mitte tema!”
„Tere-tere, sõbrad!” hüüab Tere-Henry ja lööb Viggoga patsi. Viggo vaatab enne käe tõstmist ringi. Piinlik, kui keegi koolikaaslastest nägema juhtuks. Tere-Henry näeb välja nagu viimane paadialune. Seekord on tal peas müts tekstiga „BAD HAIR DAY”. Kuigi tal ju polegi õieti juukseid. Ja koti asemel on tal vöö külge seotud kilekott.
„Henry! Võta see müts kohe peast ära ja pane silm pähe,” ütleb Estrid.
Tere-Henry pistab mütsi taskusse. Teisest taskust õngitseb ta oma klaassilma ja paneb selle paika.
„On alles jalgratas, ah?” ütleb ta ja viipab uhkelt käega nagu tsirkusedirektor. „Kas pole kaunitar?”
Alrik ja Viggo pole kunagi varem säärast jalgratast näinud. Lenksu ja esiratta vahel on kast, mis teeb ratta väga pikaks.
„Ma valmistasin selle ise,” jätkab Tere-Henry. „Ja taha keevitasin tugipulgad. Nii on see ju nagu trikijalgratas. Ja nüüd on see sinu oma, Alrik.”
„Oi, aitäh!” vastab Alrik.
Tere-Henry pöördub Damiri poole.
„Ja kes see meil siin siis on?”
„See on Damir,” ütleb Estrid. „Ta on siin … Gripsholmi lossi portreekogu inventeerimas. Tema on meie vend Henry.”
Kahvatu kiilaspäine Damir seisab välistrepil, gleipniri köis kaela ümber. Ta noogutab Tere-Henryle tervituseks. Tere-Henry uurib Damirit oma terve silmaga, klaassilm kõõritab hoopis teise kanti.
„Jajah, su värvikireva salli järgi saab ju igaüks aru, et sa tegeled mingit sorti kunstiga,” ütleb ta.
„Meil on Damiri lahkumise puhul kavas väike koogisöömine,” ütleb Estrid. „Nii et me peame …”
„Kui tore!” lausub Tere-Henry. „Väike kohvitilk on täpselt see, mida Henryl vaja on.”
Alrik ja Viggo jooksevad teiste ees majja. Sees on kõik niisama korras nagu tavaliselt. Alrik mõtleb, et Estrid ja Magnar on siin vist terve öö koristanud. Köögist kuulevad nad nõrka mütsumist.
Poisid viskavad jalanõud jalast ja astuvad sisse. Keset kööki nad tarduvad.
„Oh,” pahvatab Alrik. „OOOHH!”
58. PEATÜKK
Me ei usalda mitte kedagi!
ALRIK VAJUB KÖÖGIPÕRANDALE. Ta ei suuda oma silmi uskuda.
Laua all teki peal lamab kodutu koer. Tema üks tagajalg on sidemes, pea ümber plastmasstorbik. Saba põntsutab vastu radiaatorit, kui koer Alrikule otsa vaatab.
Magnar kükitab Alriku selja taha ja sosistab talle kõrva:
„Ma ravisin teda eile õhtul samamoodi nagu sind. Damir aitas mind. Jalg saab täiesti terveks, aga üks kõrv on kahjuks ära rebitud.”
„Sellest pole midagi,” ütleb Alrik. „Ta on selletagi väga ilus. Väga ilus!”
Ta liigub lähemale ja patsutab kodutu koera äsja pestud karvakasukat.
„Ohoh, kas te olete koera võtnud?” küsib Tere-Henry.
„Jah, me leidsime ta ükspäev vigastatu ja mahajäetuna tee äärest,” ütleb Estrid valjusti.
„Mis ta nimi on?” küsib Viggo.
„Noh,” vastab Magnar, „eks meil tuleb midagi välja mõelda. Mis te Frejast arvate?”
„Freja,” sosistab Alrik.
Freja tõuseb püsti ja lonkab veekausi juurde jooma. Siis heidab ta uuesti oma teki peale. Alrik ei saa temalt pilku lahti. Tal on südames eriliselt soe tunne.
Estridi ja Magnari kass istub aknalaual ja vahib neid kurjalt. Kohe, kui Freja liigutab, ajab kass end turri ja muutub niimoodi poole suuremaks.
Magnar toob lauale kohvi, mahla ja õunapontšikud. Alrik ei söö midagi. Ta on tervenisti hõivatud Freja hellitamisega. Tere-Henry lõbustab teisi oma võluritrikkidega. Ta võlub mündi kõigepealt ära ja siis jälle tagasi. Otse nende silme all. Keegi ei taipa, kuidas see võimalik on.
„Saad aru, sa pead seda mulle õpetama!” hüüab Viggo erutunult. „Sa oled mulle selle võlgu!”
Ta suudab Tere-Henry endaga koos elutuppa tirida. Tere-Henry näitab, kuidas ta seda teeb. Trikk seisneb selles, et münt tuleb lükata pöidla ja nimetissõrme vahele ning libistada siis alla varrukasse, ilma et publik seda märkaks. Viggo proovib, aga münt kukub iga kord põrandale.
„Oooh,” oigab Viggo.
Ta proovib üha uuesti ja uuesti, kuni Estrid tuppa astub.
„Te