kirjaluugi all põrandal lebab järjekordne kirjake.
„Mul on sinuga töö teha.. Sa pead kodus olema.”
„Tessie, kes neid kirju jätab? Kas sa näed, kui nad tulevad, või pistab kellegi tundmatu käsi need pilust sisse? Missugune see käsi on, mida ta minust tahab?”
Tessie vaatab mulle otsa, nagu öeldes: „Kuule, sõbrake, ma tean, et sa püüad kõigest väest, aga ma õieti ei tunnegi sind ja viimasel ajal on nii palju jaburusi juhtunud, et ma ei tea, kust otsast seletama hakata.”
Midagi on teisiti: mitte midagi väga olulist, lihtsalt imelik aimus, et asju on liigutatud, näiteks kas mu lahkudes oli ajaleht sees või väljas. Ka kirjakuhi, mille olen jätnud välisukse juurde, paistab kuidagi teistsugune. Letil on limonaadipurk. Katsun – purk on külm.
Mu süda hakkab kiiremini lööma.
Vaatan Tessiet. Tema saba põntsub.
„Halloo!” hõikan. „Kas keegi on kodus?” Ülimalt veider. „Halloo …”
Ülevalt kostab müra.
„Kes seal on – Nathaniel, Ashley? Näidake end.”
Süda peksleb, ähvardab rinnust välja karata. Tõstan peod kausina suu juurde ja kõmistan: „Olen seersant Spiro Agnew politseijaoskonnast. Me teame, et te olete majas. Tulge välja, käed pea kohal.”
Kostab vali prantsatus, nagu oleks miski maha kukkunud. „Raisk,” kirub keegi.
„Mis siis ikka. Ma tulen üles. Võtan püstoli, kuidagi ei tahaks seda pööraselt rasket ja võimast relva kabuurist välja tõmmata. Wallace, hoia eemale …”
Löön trepi ees neli korda jalgu vastu maad – nagu selleks, et jäljendada trepist üles minevaid samme. Tessie vaatab mind nagu napakat. „See on viimane hoiatus. Wallace, helista jaoskonda, las saadavad erirühma veoki.” Tessie kõõritab mind justkui küsides: „Kes pärgel see Wallace on?” Haaran vihmavarjualuselt Nate’i pesapallikurika ja lähen trepist üles.
„Ärge tulistage,” ütleb naisehääl.
„Kus te olete?”
„Magamistoas.”
Astun sisse, pesapallikurikas püsti ja löögivalmis. Magamistoas on Susan, süli Jane’i rõivaid täis, kõrge kuhi riidepuudel rõivaid. „Sa ju ometi ei tapa mind, ega?”
„Ma ei teadnud, et sul on võti.”
„Võtsin võltskivi alt.”
Vaatan rõivakuhja ta süles. „Kas leidsid, mida otsisid?”
„Ma tahtsin mõned Jane’i asjad endale. Kas see on imelik?”
Kehitan õlgu.
„Kas ma tohin need võtta?”
„Võta, mida tahad. Võta telekas – igas toas on üks. Kui tahad lauahõbedat, siis all on seda palju, kõik väikestes sametkukrutes.”
„Kas peaksin vaatama?”
„Ise tead. Ta oli sinu õde, sa varastad oma õelastelt.” Astun kõrvale, et ta saaks trepist alla minna.
„Kus su püstol on?”
„Mis püstol?”
„Sa ütlesid, et sul on suur võimas püstol, aga mina näen ainult Nate’i pesapallikurikat.”
„Ma valetasin.” Panen pesapallikurika käest ja aitan Susanil asjad autosse viia. „Tal oli ikka väga palju kingi,” nendin ma.
„Tal olid kenad jalad,” ütleb Susan. „Kerge sobivaid kingi leida.”
„Kenad jalad ja naaritsakasukas,” täiendan.
„Mis sa arvad, kus kasukas võiks olla?” küsib Susan.
„Kas sa esikukappi vaatasid?”
„See siga tappis mu õe, mul on õigus vähemalt kasukas endale võtta.” Susan läheb sisse tagasi, teeb esikukapi lahti ja sobrab seal. Ta leiab kasuka, paneb selga, läheb ukse poole, seisatab korraks ja vaatab minu poole nagu küsides: „Kas kavatsed mind takistada?”
„Nagu ütlesin: kõik, mida tahad, on sinu.” Ulatan talle limonaadipurgi. „Kas ka see on sinu oma?”
„Võid endale võtta,” kostab ta.
Rüüpan sõõmu. „Kas sa kirjadest tead midagi? Keegi pistab posti hulka imelikke sõnumeid.”
„Missuguseid?”
Näitan talle üht sõnumit.
„Nüüd oled pigis,” ütleb Susan.
„Kuidas nii?”
„Arvata võib, et George’i tapetud inimeste sugulased tahavad kätte maksta.”
„Kas peaksin seda politseile näitama?”
„Mina pole õige nõuandja,” ütleb Susan autosse istudes. Ta tagurdab tänavale.
Lähen rauapoodi, et vaadata signalisatsiooniseadeldisi ning osta öölambid ja ülakorruse valgustuse jaoks taimerid. Arvestades Susani ootamatut tulekut, kirjakesi, mida kirjapilust sisse poetati, ja seda, et ma olen viimased kakskümmend kaks aastat elanud ühe magamistoaga korteris kaheksateistkümnendal korrusel, hakkab üksinda majas olemine närvidele käima.
Patareiriiulite vahes seisab üks naine, padjapüüris peidus miski, mida ta meeleheitlikult näpib. Ma ei taha vahtida, aga vahin siiski. Jälgin lummatult, kuidas ta aina pistab käsi padjapüürisse ja püüab midagi teha.
„Mis kotis on? Kas jänkul on uut patareid vaja?”
Naine heidab mulle pilgu. „On see nii silmatorkav?”
Kehitan õlgu. „Ei.”
Naine annab padjapüüri minu kätte ja ma piilun sisse. Seal on tohutu suur roosa dildo munandikotiga, mis on täis kuullaagreid, ja kentsakalt pikkade jänesekõrvadega.
„Just jäi seisma,” ütleb naine. „Vajutage nuppu, julgelt.”
Vajutan: poolpööre ja selline hääl, nagu ei tahaks auto käima minna, nagu ei tahaks starter vedada. „Võib-olla põles läbi,” pakun ma.
„Hahaa,” kostab naine.
„Tõsiselt, viga võib olla milleski muus kui patareis,” ütlen ma. Võtan naiselt padjapüüri ja nokitsen selle sees diskreetselt. Saan patarei pesa lahti, pistan neli elementi sisse ja – ennäe – jänku on tegutsemisvalmis. Lülitan selle sisse ja vaatan, kuidas see pöörleb ja tantsiskleb. „Ehtne diskojänku,” ütlen padjapüüri naisele tagasi andes.
„See paindub ka,” seletab naine. „Võib muuta nurka ja ka vibratsiooni.”
„Vägev,” kostan. Jänku lööb padjapüüris endiselt tantsu; ägedast vingerdamisest ja väänlemisest jääb mulje, nagu oleks seal madu.
„Võtke teadmiseks, et seda ei juhtunud,” ütleb naine. „Kui peaksin teid veel kunagi nägema, siis ma ei tunne teid.”
„Samad sõnad,” vastan, jätan ta patareiriiulite vahele ja lähen koduvalve osakonda. Leian kokkupandava alarmsüsteemi, mida saab „treenida”. Ostan selle, kuigi ma ei saa aru, mida see tähendab. Tuleb välja, et „treenimise” all mõeldakse kõne programmeerimist.
Võid valida, kas sinu seadeldis ütleb kõva häälega: „VARAS, VARAS” või „SISSETUNGIJA, MINE ÄRA” või toob kuuldavale valju läbilõikava sireeni, või salvestad ise sõnumi, näiteks vinguva manitsuse: „Kullake, mul oli põhjust lähenemiskeeldu taotleda.”
Panen koti autosse ja lähen Hiina restorani. Olen hakanud neile juba meelde jääma.
„Kas sama või midagi muud?” küsivad nad.
„Sama,” vastan ma.
„Te olete üksildane mees,” ütleb kelner supitopsi tuues.
George’i kodus söödan