küsimus võtab mu jalust nõrgaks.
„Ei tohiks olla,” vastab George ja ma mõtlen tahes-tahtmata, et see kõlab lõikavalt.
„Stabiliseeri kael,” ütleb üks tuletõrjuja.
„Tal sai pea viga, mitte kael,” õiendan ma.
„Astuge eemale,” käsib jutustaja.
Parameedikud saabuvad, libistavad oranži laua Jane’i alla, teibivad ta otsekui toruteibiga kinni, mähivad pea marlisse – ta näeb välja nagu muumia, lahingus haavatu või hoopis kloostriteed tallav shriner1.
Jane teeb häält, madalat kurguhäälset urinat, kui ta viiekesi üles tõstetakse ja välja viiakse, steriilse prahi ja mustavate jalajälgede rada järel. Ümber nurga keerates põrkavad mehed vastu käsipuud ja see murdub raksatades. „Vabandust.” Juba nad ongi köögi uksest väljas ja kiirabiautos – rutem, kui võiks mõeldagi.
George joob köögis kohvi. Tema käed on verised, näol on mingid kübemed, lambitükid – killud. „Murul ei tohi parkida,” ütleb ta esimesele politseinikule, kes kohale jõuab. „Palun teatage oma meestele.”
„Kumb teist on härra Silver?” küsib politseinik. Oletan, et ta on detektiiv, sest tal pole vormi seljas.
Me mõlemad tõstame korraga käe. „Mina.”
„Näidake isikutunnistusi.”
George kohmitseb oma otsida, nii et haiglakittel lakatab.
„Me oleme vennad,” ütlen ma. „Mina olen vanem.”
„Nõnda. Kes kellele mida tegi?” Detektiiv võtab märkmiku.
George rüüpab kohvi.
Mina ei ütle midagi.
„See pole keeruline küsimus, nagunii võtame lambilt sõrmejäljed. Sõrmejäljed,” hõikab detektiiv. „Kutsuge täielik kriminalistirühm.” Ta köhatab. „Nõnda. Kas siin oli veel keegi, keda peaksime otsima? Kui kumbki teist ei löönud teda lambiga, siis võib-olla on lööja ikka veel majas, võib-olla leiame veel mõne kannatanu.” Ta vaikib, oodates, et keegi midagi ütleks.
Ainus heli on köögikella tiksumine. Ma lausa kohkun, kui kägu välja vupsab: kuk-ku, kuk-ku, kuk-ku, kuus korda. „Kammige maja läbi,” hüüab detektiiv oma meestele. „Kontrollige, ega siin rohkem kedagi ole. Kui leiate tõendeid, siis kotti. Lamp kaasa arvatud.”
Ta keskendub uuesti meile. „On esmaspäeva hommik, tõusin voodist, et siia tulla. Naine annab mulle igal esmaspäeva hommikul ilma küsimata, sest talle meeldib, et alustan nädalat õnnelikuna, nii et mul pole teie vastu just sooje tundeid.”
„Mida raiskade raiska sa raisk õieti mõtled, raisk?” pahvatab George.
Kaks tursket võmmi astuvad köögi uksele. Väljapääs on ära lõigatud.
„Pange ta raudu,” käsib detektiiv.
„Ma ei rääkinud teiega,” ütleb George. „Ma rääkisin vennaga.” George vaatab minu poole. „See on minu pidžaama,” jätkab ta. „Nüüd sa tegidki seda.”
„Seekord ma ei saa sind aidata,” ütlen ma.
„Kas ma tegin kuriteo?” pärib George.
„Raske öelda,” vastab võmm teda raudu pannes.
„Kuhu te ta viite?” küsin ma.
„Kas on mõni kindel paik, kuhu te soovite, et ta viidaks?”
„Ta oli haiglas. Ta laskis vist öösel sealt jalga – näete ise, tal on kittel pealisrõivaste all.”
„Nii et ta põgenes?”
Noogutan.
„Kuidas ta koju sai?”
„Ma ei tea.”
„Jala tulin, raisk, pimedas, raisk. Vitulakkuja.”
Kiirabi viib Jane’i, võmmid viivad George’i. Mina jään maha koos politseinikuga, kes ootab kriminalistide rühma. Hakkan üles minema, aga võmm peatab mu. „Kuriteopaik,” ütleb ta.
„Riided,” selgitan pidžaamapükste säärt sahistades – õigemini George’i pidžaamapükste säärt.
Politseinik eskordib mu magamistuppa, kust oleks nagu tornaado üle käinud, lambikillud põrandal, veri, segamini voodi. Võtan venna pidžaama seljast ja laenan sõnagi lausumata George’i puhtad rõivad, mis ripuvad keemilise puhastuse kilekotiga kapiuksel.„Jätke mustad riided siia,” ütleb võmm. „Iial ei tea, mis võib tähtsaks osutuda.”
„Teil on õigus,” vastan, ja me läheme alla tagasi.
Võmmi ees alla minnes tunnen end imelikul kombel kahtlusalusena. Mulle turgatab pähe, et oleks mõistlik helistada George’i advokaadile ja ta juhtunuga kurssi viia, aga ma ei mäleta tema nime. Murran pead, kas ehk võmm jälgib mind, kas ehk peaksin hoiduma järskudest liigutustest, asjade haaramisest ja nii edasi. Kuidas saaksin eemale minna ja helistada, nii et ta ei kuuleks?
„Lähen panen pesu kuivatisse.”
„Oodake,” keelab võmm. „Seda võite ka hiljem teha. Märg pesu jääb märjaks.”
„Olgu.” Istun köögilaua äärde, võtan nagu muuseas telefoni ja sirvin menüüd, lootes, et advokaadi nimi on kirjas ja tuleb tuttav ette. Bingo – Rutkowsky.
„Kas ma tohin helistada?”
„Ise teate, teie raha.”
„Kas ma tohin välja minna?”
Võmm noogutab.
„Kas helistasin halval ajal?” küsin, kui advokaat Rutkowsky vastab.
„Kes helistab?”
„Silver, Harry Silver, George Silveri vend.”
„Ma olen teel kohtusse,” lausub advokaat.
Seisan eesõuel, paljajalu märjal murul. „Sündmused võtsid uue suuna.” Vaikin. „George laskis öösel haiglast jalga ja Jane sai viga, lambihoop pähe. Politsei on siin, oodatakse kriminalistide meeskonda ja …”
„Miks teie seal olete?”
„Mul paluti Jane’ile seltsiks olla, kuni mu vend on haiglas.”
„Kus Jane on?”
„Teel haiglasse.”
„Ja George?”
„Ka tema võeti kaasa.”
„Kas tundub, et kuritegu on ränk?”
„Jah.”
„Kui politseinikud tulevad, käige neil kannul, isegi kui nad paluvad teil ära minna, käige nendega igal pool kaasas. Ärge lubage neil midagi nihutada, ja kui nad paluvad teil midagi puudutada või nihutada, pistke käed taskusse. Nad tohivad pildistada, nad tohivad pintsettidega asju võtta ja kottidesse panna.”
„Naabrid vaatavad akendest.”
„Tulen teie juurde kell pool viis, aga seni ärge sündmuspaika segamini ajage.”
„Jätan võtme eesukse juurde võltskivi alla, järsku ei jõua ma tagasi.”
„Kuhu te lähete?”
„Haiglasse.”
„Andke oma mobiili number, juhuks kui mul teid vaja läheb.”
Annan talle numbri ja ta lõpetab kõne. Kuulen peas Jane’i häält: „Kondoomid?”
Jah. Ja kus need nüüd on? Kadunud, kasutatud, otsas, köögis prügi hulgas, jobi täis.
Lähen sisse tagasi. „Kas ma võin uue kannutäie kohvi teha?”
„Mina teid küll ei takista,” ütleb võmm. „Kas see koer on kogu aeg siin olnud?” Võmm osutab Tessiele, kes lakub