see võiks meile mõne idee anda?”
„Ei. Mind lihtsalt huvitab.”
„Kahju küll.”
„Aga sa pead kuidagi kaasa aitama. Mina ei tea, mis tunne on ööst öösse kellegi kõrval magada. Või vaielda temaga, mis saadet vaadata. Või mis see on, kui sul on ämm.”
„Televisiooni suhtes oleme me alati ühel meelel. Meil on täpselt ühesugune maitse.”
„Mis sa arvad, kas Dennis teab, et ma lilla olen?” küsis Bill. „Ja mängib mulle mingit keerulist vingerpussi?”
„Kust ta seda teadma peaks?”
Bill oli ääretult ettevaatlik. Ta kandis alati hoolt, et ta teaks testkriketi tulemusi ja käiks maitsetult riides, ja vahel tegi ta kaalutletud vihjeid tüdrukutele. Aga teisalt oli ta, nagu paljud tema olukorras mehed, hirmul. Ta oli alati ühe vääratuse kaugusel vanglast.
Nad otsustasid Jumala kombel, et kui nad mehega täppi panevad, saab naise kuidagi tema põhjal valmis klopsida. Ja sellel „Abieluõndsuse?” mehel polnud nende arvates häda midagi. Ta oli natuke veider ja veidralt sümpaatne ning tal käisid peal jaburad raevuhood, mida vallandas kõik see Inglismaal, mis Tonyt ja Billi marru ajas – omamoodi koomiline Jimmy Porter näidendist „Vaata raevus tagasi”. Aga Cicely, selle naise koha pealt oli Sophie’l õigus. Cicely ei kõlvanud mitte kuhugi, ta oli täielik koomiksivisand. Seal polnudki midagi imestada, arvestades, et nad olid ta puhtalt koomiksist üle võtnud, Expressis ilmuvast „Perekond Gamboli” koomiksiribast. Cicely tegelaskuju oli Gaye Gambolile nii ligilähedane, kui stsenaariumi kujul oli võimalik saavutada. Aga Gaye Gamboli moodi ta küll välja ei näinud: nende ettekujutust mööda pidi Cicely olema pigem malbe moega kui rinnakas arvatavasti seetõttu, et kõik näitlejatarid, keda Dennis oli välja pakkunud, paistsid väga BBC-likud, ja kõigil BBC näitlejataridel olid suured silmad, malbe iseloom ja lame rind. Seksikust polnud neis grammivõrdki. Kuid Bill ja Tony pigistasid Gaye’st kõik tema naiselikud idiootsused välja ning puistasid neid heldel käel üle kogu stsenaariumi. Cicely himustas naaritsakasukaid, kõrvetas õhtusöögi põhja, ajas majapidamiseelarve lõhki ning tõi sellele keerulisi lapsikuid põhjendusi, jäi kokkulepitud kohtumistele ilmumata, ei jaganud lihtsamaidki mehaanilisi tööriistu. Ega Tony ja Bill polnud ju uskunudki, et Gaye Gambol võiks päriselt olemas ja elutruu olla, ning seda nad ka ei uskunud, et temasuguseid koduperenaisi (või naisi või üldse inimesi) ülepea olemas on. Aga nad teadsid, et ta on populaarne. Kuna neil polnud julgust mõnd originaalset ja värsket kuju luua, tahtsid nad vähemalt kindla peale minna.
Sel hetkel marssis sisse Sophie. Tal oli Gaye Gamboli sipelgapiht, suur büst, blondid juuksed ja pikad võbelevad ripsmed, ning Tony ja Bill purskasid naerma.
Lõpuks juhtus nii, et Sophie ja Clive kandsidki stsenaariumi algusest lõpuni ette, enamjaolt seetõttu, et Tony ja Bill ei tahtnud Sophie’t minema lasta. Ta meeldis neile hullupööra. Sophie esitas oma repliigid sundimatult ja sellise ajastusega, milleni polnud küündinud ükski teine näitlejatar, keda nad sel nädalal olid üle vaadanud, ning ta oli Clive’i pahameeleks stsenaariumist isegi mõned naeruturtsatused välja meelitanud, ehkki mõne naeruturtsatuse kutsus esile Sophie’ otsus lugeda Cicely osa Jean Metcalfe’i häälega. Paari Clive’i repliigi peale naeratas Sophie viisakalt, aga see oli ka kõik.
„See pole aus,” ütles Clive.
„Mis pole aus?”
„Te oleksite vähemalt võinud naermist teeselda. Kurat, ma olen seda kuramuse jura päev otsa lugenud.”
„Häda on selles,” ütles Bill, „et sa vihkad komöödiat.”
„Vihkab jah,” ütles Tony Sophie’le. „Ta muudkui soiub selle pärast. Tema tahab ikka vana head Shakespeare’i ja Araabia Lawrence’it mängida.”
„Ega see, et komöödia mu lemmik pole, ei tähenda, et ma naeru kuulda ei taha,” ütles Clive. „Ma vihkan hambaarsti, aga see ei tähenda, et ma plomme ei taha.”
„Keegi ei taha plomme,” ütles Tony.
„Ei, aga … kui vaja on.”
„Nii et naer on sinu jaoks nagu hambaplomm?” küsis Bill. „Valus ja ebameeldiv, aga vajalik? Oled sina alles rõõmurull.”
„Aga sul on komöödia peale annet,” ütles Sophie. „Sa oled kapten Smythe’ina väga naljakas.”
„Ta vihkab kapten Smythe’i,” ütles Tony.
„No ma palun väga vabandust, et ma mängiksin pigem Hamletit kui mingit napakat kõrgklassi ohmooni.”
„Sophie, mida sa teha tahaksid?” küsis Tony.
„Mis mõttes?”
„Millist tegelaskuju sa mängida tahaksid?”
„No …” ütles Sophie kõhklevalt, „ikka Cicelyt.”
„Ei,” ütles Tony. „Cicely on surnud. Lännu. Aknast välja visatud.”
„Oh issand,” ütles Clive.
„Mida?” küsis Bill.
„Te hakkate midagi spetsiaalselt tema jaoks kirjutama?”
„Ah, see oli niisama suusoojaks öeldud.”
„Hakkate jah. Te hakkate midagi spetsiaalselt tema jaoks kirjutama. Kuradi kurat. Minu käest pole te kunagi küsinud, mida ma teha tahan. Te ütlete lihtsalt: „Siin on sulle totaka häälega kõrgklassi ohmoon. Tee nii, et ta naljakas oleks.””
„Sest sa oled meile väga selgelt näidanud, et sina oled määratud midagi etemat tegema,” ütles Bill.
„No omaenda sarja vastu poleks mul midagi.”
„Aa, see vaigistaks mõnevõrra valu, jah?”
„Jah. Vaigistaks küll.”
„Näed, me ei saa isegi aru, kas sa teed nalja,” ütles Tony.
„Ja sellepärast me ei tormagi sulle isiklikku komöödiasarja kirjutama,” ütles Bill.
„Kust sa pärit oled, Sophie?” küsis Dennis.
„Ma olen Blackpoolist.”
„Kuule, see on huvitav,” ütles Dennis.
„On või?” Sophie oli siiralt üllatunud.
„Blackpooli päritolu on märksa huvitavam kui kirikuõpetaja tütar olla.”
„Kas ta ei võiks olla kirikuõpetaja tütar Blackpoolist?” küsis Tony.
„Pole ta mingi kirikuõpetaja tütar,” ütles Clive.
„Ma võtan seda solvanguna,” ütles Sophie.
Dennisele tundus, et siia ruumi oli elu sisse tulnud. Päev oli olnud pikk, sobimatud näitlejatarid olid ette lugenud väga keskpärast stsenaariumi, kuid Sophie oli kõiki kaasa kiskunud ning tema ja Clive’i vahel särises.
„Ja üldse, mis selles siis huvitavat on, et ta Blackpoolist tuleb?” küsis Bill.
„Ma ei tea ühtki põhja-lõuna armastuslooga komöödiasarja.”
„Aga kas keegi usuks seda?” küsis Clive.
„See ongi ühe veidra paari armastuslugu. See olekski naljakas.”
„Ära sa märgi, Dennis,” ütles Bill. „Kaks inimest on pärit riigi eri otstest, ja see tähendab, et nad on veider paar?”
„Tema arvates on kõik veidrad, kes pole Cambridge’is käinud.”
Dennisel paistis korraks piinlik olevat.
„Ma mõistan su argumenti. Geograafilised juured moodustaksid nende kokkusobimatusest ainult väikese osa. Millal sa esimest korda mõnd londonlast kohtasid, Sophie?”
Sophie lõi kõhklema.
„Mitte enne kui … No üsnagi hiljaaegu.”
„Kui