Uurimisel. Anton Hansen Tammsaare

mille all maa näis kõikuvat, kiriku poole astus, tundis Juuli, et tema kaastundmus enam ainult kaastundmus ei olnud, vaid hoopis midagi muud. Ta häbenes seda tundmust ja arvas end punastavat, kui ta temast esimest korda aru sai. Siis muutus see tundmus talle pühaks ja temast rääkida ei tulnud talle mõttessegi. Võib olla, et ta Kaarlile enesele aja jooksul sellest oleks rääkinud, kuid ka see oli väga küsitav. Ainult ühte teadis Juuli: ta oli Kaarli vastu hea ja lahke ja see näis sellest aru saavat ning kõigest hingest lugu pidavat. Kui mehe hiilgavad silmad tänutundel või mõnel muul põhjusel iseäranis särama lõid ja neiule sügavamate südamenurkadeni näisid tungivat, kus hoolega varjatud saladus peitus, siis hakkasid neiu palged õhetama ja ta ruttas minema. Niisugused juhtumised kordusid viimasel ajal sagedamini, ja kui Kaarel otsa poleks saanud, mõni teab, millega terve asi oleks lõppenud. Valusalt põksuva südamega oli Juuli selle üle pärast Kaarli surma sagedasti järele mõtelnud. Samal ajal nägi ta Kaarlist mitu korda ka und. See oli veel palju suuremaks ja tugevamaks kasvanud ning ta silmad hõõgusid kui tulesöed. Nende läige kõrvetas, põletas. Valutava südamega ärkas unistaja niisuguseil korril ja ei võinud kaua, kaua uuesti magama jääda. Lõpuks oli kõigest lohutav teadmine, et tema südame salanurgakest peale tema enda keegi ei tea ja keegi temale ei lähene. Ta seisab kõrval, nagu Kaarli haudki surnuaia taga. Ka sinna ei lähe keegi, Juuligi mitte, kartes teiste naeru ja pilget.