Sina, hommikune magaja ja korraga uni läinud!”
“Tead, naine – vahel tuleb niisugune mõte, et see elamata jupike elust on liiga lühikeseks jäänud, et midagi ilusat maha magada. Sest praegu on väljas tõesti ilus, kased värskelt rohelised ja…”
“Just-just, see muruniitmise needus hakkab jälle peale!” täiendas naine ja tõusis omakorda. Talle ei meeldinud, et Pärtel enne teda jalad alla sai, see käis mingi sisetunde pihta.
“Mis seegi – rohkem jalutamise värk! Muidu jäävad jalad kangeks ja lühikeseks,” arvas mees leplikult. Ta läks kööki, loputas kraani all näo puhtaks ja silitas siis mõtlikult lõuga, lõpuks otsustades, et tänasel kodusel päeval võib habemetüüka kasvama jätta. Meeli oli endale kerge siidkitli selga tõmmanud, talitas kohvikeetjaga ja hakkas siis lauda katma. Hommik Oksa talus oli oma õigustesse asunud.
“Mismoodi sul siis Reinuga eile läks? Kandsid kõik ilusti ette?” päris Pärtel, kui nad hommiklauas olid istet võtnud, leivakäärule võid määrides.
“Mis seal minna. Eks ma rääkisin nii, nagu oli. Et mingu ise sinna, aga nii maadligi kui oskab. Siis vast saab jutule.”
“Minule sa ju rääkisid, et Tiiu oli rõõmus, kui kuulis, et Rein lepitust otsib!”
“Sinule… Sinule muidugi, aga ega ma temale saanud sedasama rääkida! Et Rein oleks läinud ja olnud uhkust täis pealegi. Siis poleks sellest midagi head tulemas. Aga kui ikkagi hirm naha vahel on, siis vast saab asja,” teadis naine.
“Jaa… Teie, naised, olete kohe sihukesed loodud, krutskeid täis. Mees on ikka üks sirgjooneline olevus, tema ei keeruta ega kavalda. Aga muidugi, eks see tuleb leppimisele kasuks, kui ta liiga ennast täis ei ole. Kui nüüd ainult see Anne-asi… Ma ei tea, kuidas Tiiul, aga minul oleks küll raske niisugust asja andeks anda.”
Kohvitass, mida Meeli parajasti suule tõstis, vääratas ja oleks oma sisu äärepealt laualinale loksatanud. Naine tegi, nagu oleks jooki hingekurku tõmmanud ja hakkas köhima.
“No-noh, mis nüüd?” Pärtel tõstis pilgu, nägi Meeli punaseks tõmbunud nägu ja hakkas talle seljale koputama. “Läks kurku, jah?”
“Ei-ei, juba on korras,” pomises naine. Jälle oli ta silmitsi ühe möödunudsuvise hilisõhtuga, mil Pärtel veel linnas redutas ja Rein oli talle oma hingevaeva kurtma tulnud. Ja millega see kõik lõppes. Jah, just seesama siidkittel oli tal siis seljas olnud, seesama, mis praegugi… Meeli silmitses oma kitlit. Vaenulikult, nagu oleks see riidetükk selles süüdi, mis juhtus. Ei, tegelikult oli see riietusese ju toimunu kõige lähem tunnistaja. Aga sõnatuid tunnistajaid oli veelgi
– terve magamistuba, kuigi see õnnetu raudvoodi ise oli kuuri pööningul ammugi oma viimase puhkepaiga leidnud. Sõnatuid tunnistajaid polnud vaja karta. Aga peamine tunnistaja, sündmuse osaline Rein ise… Siiamaani oli ta küll usaldatavalt käitunud, aga kas ka edaspidi?
“Ega Rein sulle bensiiniraha ei pakkunud? Selle eest, et me Rabakõnnul käisime?” päris mees.
“Ei tal vist tulnud meeldegi… Ja ega ma poleks võtnud ka.”
“Muidugi, naabrite asi. Kas ta vähe meid aidanud on! Ilma temata ei oskaks elu ettegi kujutada. Ma olen mõelnud – küll on hea, et nemad meist nooremad on. See tähendab, et meie läheme enne Liiva-Annuse juurde kui nemad.”
Meeli ei vastanud selle peale midagi. Tal oli tegemist oma mõtetega.
“Kas Tiiu poistest ka midagi rääkis? On neil mingi side olemas?” tahtis Pärtel juttu üleval hoida.
“Noh, see Argo, noorem, on ikka sõjaväes. Pidi vist tuleval kuul lahti saama,” vastas Meeli, aga mees märkas, et naisel ei ole enam jututuju. Jah, eks see naisterahva hing ole vist ikka keeruline ja tõesti äraarvamata krutskeid täis, nentis ta endamisi, aga see polnud jututeema. Liiatigi siis veel praegu, mil Meelil näis olevat midagi tähtsat mõelda, nagu kortsuke ta kulmude vahel tunnistas.
Pärtel astus trepile, seisatas ja vaatas ringi. Oli maikuu ja kevad tõesti oma täie sära lahti löönud. Toomingad metsaserval lõpetasid õitsemist, vana lauda varemete juures hakkas kastan oma lehtedele juba täismõõtu kätte saama ja isegi lepik, see pika kevadunega hallikoeline palistus, hakkas üleni roheliseks tõmbuma. Ainult vana haraliste okstega saar, mis kuuriseina taga turritas, hoidus veel oma kevadrõõmu näitamast, aga temagi oli vargsi oma mustadest pungadest lehehakatused välja ajanud. Ja siis kostis metsa poolt korraga tuttav häälitsus:
“Kuk-ku! Kuk-ku!”
“Meeli, tule kuula, kägu on siin!” hüüdis Pärtel üle ukse kööki ja naine tuligi trepile.
“Näe, on tõesti… Hommikune, see pidi hoolekägu olema, nii rahvas räägib. Eks sa sellepärast vist vara tõusidki, et seda kuulda!” Naise toon oli heatahlik, ta astus mõned sammud trepist alla ja kastemärjale murule jäi tema jalgadest tumedam jälg. “Näe, rabarberipõõsas on juba täies jõus! Tead mis – täna lõunaks teen rabarberikisselli!”
See oli jälle vana, hea, usaldatav Meeli. Hommikune tusatuju oli naisel nähtavasti üle läinud ja Pärtel hakkas juba leppima sellega, et teine vahetevahel ootamatult vaikseks jääb või kogunisti piredaks muutub. Ealised iseärasused, muigas mees endamisi ega teinud sellest enam mingit numbrit.
Pärtlil oli aga tekkinud üks salaunistus, mis nüüd, kevade jõusse astudes, jälle reaalsemaks muutus: ta tahtis Oksale sauna ehitada. Ise ta ilmselt sellega hakkama ei saaks, pole tal ju mingeid ehituskogemusi, aga kui mõne meistrimehe appi leiaks… Juba sügisel tahtis ta sellest naabri Reinuga juttu teha, aga Kaseväljal hakkasid siis arenema tormilised sündmused, sügis tuli peale ning asi jäi sinnapaika. Pealegi olid siis veel ka Oksa omandisuhted Annega klaarimata, nüüd aga ei takistaks ehitamist enam miski. Meelile ei olnud Pärtel oma plaanist veel rääkinud, asi oli pikast mõtlemisest hoolimata ikka senini toores, aga üks argument rääkis selle poolt, et plaan pole sugugi utoopiline ja materjali osas vast isegi üsna reaalne. Nimelt oli vana lagunenud lauda ühel poolel säilinud täiesti kõbusad palkseinad ja neid varjav pilpakatus oli seni vihmad vastu võtnud. Kui siia kaks seina juurde ehitada ja ülejäänu maha lõhkuda, saaks ilmselt ilusa ja väikese saunakese, just parajalt sobiva…
Selle plaaniga käis mees aina sagedamini ümber laudavaremete ja otsustas siis hakata selle ehituse kokkuvarisenud osa tasapisi koristama ja uuele maad tegema. Ka nüüd, sellel kevadhommikul, tõmbas ta tööriided selga ja suundus varemetesse, hakates mahavajunud sarikatelt roovlatte küljest kangutama.
Meelil oli tavaks saanud igal hommikul toad niiske kaltsuga üle käia. Maaelu oli ikkagi midagi muud kui endine elamine linnas, kus tänavalt toodud tolmukübe esikusse jäi. Siin tuli päevas kümneid ja kümneid kordi õue ja toa vahet käia ja kuigi õuejalanõuks muutunud kalossid trepile jäeti, toodi riietegagi nii üht kui teist mittevajalikku tuppa kaasa, mis lõpuks põrandale pudenes.
Jah, Pärtel oli hommikulauas nimetanud, et tema ei suudaks abielurikkumist nii kergesti andestada. Muidugi on tal õigus, liigagi õigus… mõtles Meeli harja otsa torgatud kaltsul liikuda lastes. Jääb üle ainult loota, et see möödunudsuvine inetu lugu unustuse hõlma vajub, jäägitult ja lõplikult. Võibolla oleksin ma pidanud Reinu vastu eile tõesti natuke sõbralikum olema, Tiiuga rääkimise suhtes teda rohkem julgustama – on ju meil temaga mingi tobe salaliit kujunenud, kõik selle inetu sündmuse pärast. Aga Rein pole küll andnud põhjust karta, et sealtpoolt midagi ilmsiks tuleb.
Meeli lõpetas tolmu üles võtmise, loputas kaltsu kausis ära ja läks seda õue kuivama viima. Lauda varemete poolt kostis kummalist raginat ja ta ruttas sinnapoole vaatama.
“Mis sa, Pätu, siin teed?” imestas ta, nähes meest keset varingut kirvega toksimas.
“Näed ju ise, et need inetud varemad…” seletas Pärtel nagu häbenedes ja sirutas selga. “Need ei sobi ju korras majapidamise juurde, need tulevad ära koristada!”
Pikk sõit läbi kogu kevadhommikuse Eestimaa oli Reinu jaoks omamoodi ekskursioon, kuigi mõtted viisid alatasa eelneva kohtumise