juurde jõuaks, siis tulen ma kohe koju tagasi.”
„Fair enough,” vastas Linus Brandell.
3. peatükk
HANNA BALDER SEISIS Torsgatanil oma köögis ja suitsetas ilma filtrita Camelit. Tal oli seljas sinine hommikumantel ja jalas kulunud hallid tuhvlid, ja ehkki tal olid paksud ilusad juuksed ning nägu endiselt nagu kaunitaril, jättis ta armetu mulje. Huul oli paistes ja tugev silmameik ei täitnud üksnes esteetilisi eesmärke. Hanna Balder oli järjekordselt peksa saanud.
Hanna Balder sai sageli peksa. Oleks muidugi vale öelda, et ta oli sellega harjunud. Säärase kohtlemisega ei harju mitte keegi. Ent see kuulus tema igapäevase elu juurde ja ta peaaegu enam ei mäletanudki, kui rõõmus inimene ta kunagi oli olnud. Nüüdseks oli hirm enesestmõistetav osa tema isiksusest, juba mõnda aega suitsetas ta kuuskümmend sigaretti päevas ja võttis rahusteid.
Elutoas vandus Lasse Westman endamisi, Hannat see ei üllatanud. Ta teadis juba tükk aega, et mees kahetseb Fransile tehtud suuremeelset žesti. Tegelikult oli see algusest peale mõistetamatu. Lasse oli sõltuv rahast, mis Frans neile Augusti jaoks saatis. Pikka aega elas Lasse põhimõtteliselt ainult sellest, ja tihti oli Hannal tulnud läkitada meilitsi teele vale ootamatutest väljaminekutest mõnele pedagoogile või treeningule, millest tegelikkuses muidugi juttugi ei olnud, ja seepärast oli asi ju samuti kummaline: mispärast oli Lasse kõigest sellest loobunud ja lasknud Fransil poisi kaasa võtta?
Kuskil sisimas teadis Hanna siiski ka vastust. See oli olnud alkoholist tingitud kuraas. Lubatud roll TV4 uues politseisarjas oli mehe veelgi rohkem õhku täis puhunud. Aga ennekõike oli põhjuseks August. Lasse meelest oli poiss õõvastav ja kahtlane, ja see oligi kõige mõistetamatum. Kuidas sai keegi Augustit jälestada?
Ta istus ju alati oma pusledega põrandal ega seganud kedagi. Ometigi tundus, et Lasse vihkab teda, arvatavasti on see seotud poisi kummalise pilguga, mis vaatas pigem sissepoole kui väljapoole, ja mis tavaliselt pani teised inimesed naeratama ja rääkima poisi ilmselt rikkast siseelust, aga mis mingil moel tekitas Lasses külmavärinaid.
„Kurat, Hanna! Ta vaatab minust otse läbi!” võis ta pahvatada.
„Sa ütled ju, et ta on idioot.”
„Ta on idioot, aga temas on ikkagi midagi kahtlast. Mul on tunne, nagu tahaks ta mulle midagi halba.”
See oli rumalus, muud midagi. August isegi ei vaadanud Lasset ega ka kedagi teist, ja ta ei tahtnud kellelegi midagi halba. Ümbritsev maailm ainult segas teda, kõige õnnelikum oli ta omaenda mullis. Aga viinaaurud olid pannud Lasse uskuma, et poiss haub mingit kättemaksu, ja küllap sellepärast ta laskiski Augustil ja rahal nende elust kaduda. Kui haletsusväärne. Vähemalt oli Hanna seda niimoodi tõlgendanud. Ent nüüd, kui ta seisis kraanikausi juures ja imes nii kõvasti ja närviliselt sigaretti, et tubakapuru sellest keele peale sattus, mõtles ta, et selles võis kõigest hoolimata siiski peituda oma tõetera. Võib-olla vihkas August Lasset ka? Võib-olla tahtis ta teda kõikide saadud hoopide eest tõepoolest karistada, ja võib-olla … Hanna pani silmad kinni ja hammustas huulde … ei sallinud poiss ka teda, Hannat.
Enesepõlgusest kantud mõtted olid tekkinud pärast seda, kui teda halvas õhtuti peaaegu väljakannatamatu igatsus, ning ta oli hakanud endalt küsima, ega tema ja Lasse Augustile lausa kahju polnud teinud. Ma olen olnud halb inimene, pomises ta endamisi, ja nüüd karjus veel ka Lasse talle midagi. Ta ei kuulnud, mida mees tahtis.
„Mida?” küsis ta.
„Kus, kurat, see hooldusõiguse otsus on?”
„Milleks sul seda vaja on?”
„Ma tahan näidata, et tal pole poisile mingit õigust.”
„Alles sa olid nii rõõmus, et temast lahti said.”
„Ma olin täis ja loll.”
„Ja nüüd järsku oled kaine ja tark?”
„Vägagi tark,” kähvas mees ja tuli vihaselt ning otsustavalt tema poole. Hanna pani silmad uuesti kinni ja mõtles juba tuhandendat korda, miks kõik nii valesti on läinud.
FRANS BALDER ei meenutanud enam seda soliidset ametnikku, kellena ta eksnaise juurde oli ilmunud. Nüüd olid tal juuksed sassis, ülahuule kohal pärlendas higi, habet ajanud ja duši all käinud oli ta viimati vähemalt kolm päeva tagasi. Hoolimata kavatsusest hakata täiskohaga isaks ja hoolimata lootuse ning meeleliigutuse silmapilgust Hornsgatanil istus ta taas sügavalt oma mõtetesse vajunult, ja sellist olekut võis kergesti segi ajada vihaga.
Ta krigistas koguni hambaid, ja juba tunde tagasi oli ümbritsev maailm ja väljas möllav torm lakanud tema jaoks eksisteerimast, seepärast ei märganud ta ka seda, mis tema jalge ees toimus. Väikesed kohmakad liigutused, justkui oleks kass või mõni teine loom tema jalgade vahele pugenud, ja alles natukese aja pärast märkas ta, et see on August, kes tema kirjutuslaua all roomab. Frans vaatas teda otsekui unest ärgates, justkui katnuks tema silmi programmeerimiskoodide loor.
„Mis sa tahad?”
August vaatas teda paluva selge pilguga.
„Mis on?” jätkas Frans. „Mis on?” Ja siis juhtus midagi.
Poiss võttis põrandalt ühe kvantalgoritme täis kirjutatud paberi ja liigutas kätt palavikuliselt selle kohal, nii et silmapilguks arvas Frans, et poisil tuleb jälle hoog peale. Kuid ei, Augusti ägedad liigutused matkisid pigem kirjutamist, Fransi keha tõmbus pingule ja taas meenus talle midagi tähtsat ja kauget, täpselt nagu Hornsgatani nurga peal. Ent erinevalt tollest korrast taipas ta nüüd, mis see on.
Talle meenus tema enda lapsepõlv, kui numbrid ja võrrandid olid tähtsamad kui elu ise, nägu lõi särama ja ta hüüdis:
„Sa tahad arvutada, eks ju? Sa ju tahad arvutada?” Järgmisel hetkel tormas ta minema, tõi pliiatsid ja joonelised A4-paberid ning pani need Augusti ette põrandale.
Siis kirjutas ta kõige lihtsama arvuseeria, mis talle pähe tuli, Fibonacci jada, kus iga arv on kahe eelmise summa, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, ja jättis ruumi järgmiseks summaks, milleks on arv 34. Kuid siis mõtles ta, et arvatavasti on see liiga lihtne, ja kirjutas ka geomeetrilise seeria 2, 6, 18, 54, kus iga arv on korrutatud kolmega ja puuduolev number seega 162, ja küllap eeldab säärane probleem andekat last, mitte liiga suuri eelteadmisi. Fransi arusaam matemaatiliselt lihtsatest tehetest oli ühesõnaga üsna eriline, ja ta hakkas otsekohe unistama, et poiss pole sugugi arengupeetusega, vaid pigem tema enda omamoodi võimendatud koopia, ka tema hakkas ju hilja rääkima ja suhtlema, aga mõistis matemaatilisi seoseid ammu enne seda, kui ütles oma esimese sõna.
Tükk aega istus ta poisi kõrval ja lihtsalt ootas. Kuid loomulikult ei juhtunud mitte midagi. August vaatas numbreid oma klaasistunud pilguga, justkui loodaks ta, et vastus ilmub iseenesest paberile, lõpuks jättis Frans ta omapead, läks trepist üles, jõi mineraalvett ja jätkas köögilaua taga pliiatsi ja paberiga tööd. Ent nüüd ei olnud enam üldse võimalik keskenduda, ja lõpuks lehitses ta veidi hajameelselt New Scientisti viimast numbrit, arvatavasti kulus nii umbes pool tundi.
Siis tõusis ta püsti ja läks tagasi Augusti juurde, ja esialgu paistis, nagu poleks midagi juhtunud. August kükitas samas liikumatus asendis, kuhu ta oli viimati jäänud. Ent seejärel avastas Frans midagi, mis tekitas temas alguses lihtsalt õrna uudishimu.
Järgmisel silmapilgul tundus, et tema ees on midagi absoluutselt seletamatut.
BISHOPS ARMSIS polnud kuigi palju külastajaid. Kell oli veel vähe ja ilm ei soosinud õues liikumist, olgu sihtkohaks kasvõi kohalik pubi. Ometi võeti Mikael hüüete ja naeruga vastu ning kähe hääl pröökas:
„Kalle Blomkvist!”
See oli punase näo, kahuste juuste ja väikeste vuntsidega mees, keda Mikael oli ümbruskonnas sageli näinud ja kelle nimi võis olla näiteks Arne, ja kes minutilise täpsusega saabus kõrtsi iga päev kell kaks pärast lõunat, kuid kes oli seekord nähtavasti varem välja ilmunud ja baariletist vasakule jääva laua taga koos oma kolme joomakaaslasega koha sisse võtnud.
„Mikael,”