Chrissie Shrimpton, kes ei kahelnud põrmugi Micki mehelikkuses, vihastas ühe naistuttava peale, kui too küsis: „Kas Mick ja Andrew magavad seal korteris ühes voodis?”
Brian Jones elas nüüd endiste korterikaaslastega võrreldes märksa mugavamates oludes, sest tal oli õnnestunud seada end sisse oma pruudi Linda Lawrence’i vanemate Windsoris asuvas majas. Seesugune elukorraldus tugines mõistagi eeldusele, et Briani plaanid Lindaga on ausad ja väärikad. Enne kui leidis kinnitust vastupidine, jõudsid Lawrence’id väljendada tema vastu kõigitist hoolivust. Tal oli luba kasutada härra Lawrence’i autot, millal ta vaid soovis. Maja sai Briani auks lausa uue nime: Rolling Stone. Ja ta näis tõesti olevat Lindasse pööraselt kiindunud. Tuuril olles ujutas ta Linda üle postkaartidega ning tagasi jõudes ostis talle kalleid kingitusi. Nende hulka kuulus näiteks Prantsuse puudel ja kits, keda Brianile meeldis mööda Windsorit rihma otsas jalutada.
Tema kirg Linda vastu näis kuhtuvat sedamööda, mida kaugemale jõudis neiu rasedus. Varsti oli ta jälle liikvel ja asendas Lawrence’ite külalislahkuse Belgravias Chesteri tänavas asuva väikese elamise vastu. Kui Linda sünnitas poja, võõrdusid nad lõplikult. Brianis võis harva täheldada muud kui ükskõiksust lapse vastu, kellele ta oli oma pahelises õelushoos pannud sama nime kui Pat Andrewsi lapsele: Julian Mark. „Ta oli selle väikse vaese lapsukesega nii jäme,” meenutab Rolling Stonesi fänniklubi sekretär Shirley Arnold. „Tal oli kombeks kutsuda teda suureks ubapeaks.”
Kui Brian oli Lindast tüdinud, muutus ükskõiksus füüsiliseks toorutsemiseks. Neiu külaskäikudel Chesteri tänava korterisse tuuseldas Brian teda mõnikord nii vägivaldselt, et altnaabrid – Pretty Thingsi nimelise bändi liikmed – kuulsid läbi lae mürtse ja paugatusi.
Ainus, mis Brianile korda läks, oli kauaigatsetud poptäheelu. Ta nautis kuulsust, seda, et teda tuntakse tänavail ära, et tüdrukud jälitavad teda ja tunglevad ta ümber – nüüd toimus see kõik tõepoolest tema endaga, mitte tema kui võltsbiitliga. Ta armastas raha, tüdrukuid, veini, riideid. Ta armastas poptähe ööelu sellistes klubides nagu Ad Lib, Establishment, Whipp’s ja Scotch of St James’s. Ta armastas Carnaby tänava peentes boutique’ides poodelda. Brian oli Rolling Stonesi kandidaat ajakirja Rave parimini rõivastuva popstaari tiitlile. Talle oli tühiasi kulutada kolmkümmend naela jakile või kümme naela siidpluusile. Ja kui ta just ei ostnud, siis ta varastas muretult. Triibulise kampsuni, mida ta kandis saates „Ready, Steady, Go” ja mis läks seejärel kogu maa poiste seas moodi, oli ta näpanud ühe oma Pretty Thingsi liikmest naabri garderoobist.
Hulli kino tagaruumides üles võetud Pathé ringvaates on hästi näha, kui meisterlikult esineb Brian nii laval kui ka selle taga. Selles filmilõigus paistab ta süütu kooripoisina, kes tahab üksnes oma kitarri häälde saada. Ta istub koos noorukeste vinniliste provintsiajakirjanikega, ise justkui kehastunud armastusväärsus, rääkides nii mahedal, peagu naiselikul häälel ja uskumatusest suuril silmil sellest arusaamatust hoiakust viimases hotellis, kus oli keeldutud Rolling Stonesi vastu võtmast, ehkki vägagi tõenäoliselt oli selle põhjustanud just Briani enda käitumine. „Scotch Corneri hotell … Darlingtoni lähedal … oh, see on nii kohutav koht. Nii agressiivne.”
Rolling Stonesi klaustrilises tuurielus oli Brian kõikide tülide ja segaduste allikas. Nad olid kui üks mees valmis Keithi toetama, kui too tormas ühel õhtul, rusikad püsti, Briani poole, karjudes: „Kus mu kana on, sa värdjas?” Brian oli enne esinemist näpanud Keithi portsu, mis pidi olema tema ainus eine sel õhtul, ja selle ära söönud.
Brian pidas end üha Rolling Stonesi liidriks ja sestap oli tal enda arvates ka õigus teenida teistest rohkem ja kasutada paremaid hotellitube, kusjuures ta oli õndsas teadmatuses, et tema salaläbirääkimised ja pettemanöövrid olid ülejäänud neljale nüüdseks hästi teada. Noil alguspäevil olid teised veel valmis elama oma vimma härra Šampooni vastu välja üsna süütul moel. Mick ja Keith tavatsesid Brianit järele teha, matkides tema füüsilisi iseärasusi, lühikesi jalgu, mida ta püüdis varjata kõrgekontsaliste kingade ja mitme sisetalla abil, ning lühikest jämedat kaela, mis jättis mulje, nagu ripuks ta lõug ebamugavalt sviitrikaeluse küljes. Briani kammitsetud pinged aina kasvasid, kui bänd sõitis koos Oldhamiga Põhja-Iirimaale tegema Peter Whiteheadi käe all dokfilmi, mis pidi – filmitegemisse kõige innutumalt suhtuva bändiliikme auks – saama pealkirjaks „Charlie Is My Darling”. „Nii kui kaamera temal peatus, kaotas Brian igasuguse mõõdutunde,” räägib Oldham. „Tal oli kombeks pidada kaamerasse pikki monolooge. „Miks olen ma muusik … ja kes ma olen?” Ta ei taibanud, et teised jälestasid teda.”
Mida ent keegi eitada ei saanud, oli vägi ja hoog, mida Brian andis Rolling Stonesile puhtmuusikalises mõttes. Tema ogar enesekesksus, tema määndunud soov teha teistele halba ja vehkida kõike sisse unustati kohe, kui ta võttis kätte kitarri või mängis suupilli, põsed vilkalt pungitumas ja sisse tõmbumas sest kergest tantsisklevast hingamisest, mis hoidis kogu heli koos. „Brianil oli Rolling Stonesis võimu nii kaua, kuni ta võttis stuudios mis tahes pilli ja võlus sealt viisi välja,” ütleb Oldham. „Kohe, kui ta loobus katsetamast ja piirdus rütmikitarriga, oli temaga ühel pool.”
Sel ajal oli juba alguse saanud protsess, mis lõpuks viis Rolling Stonesi uute võimusuhete kujundamiseni, ühendas Micki ja Keithi lahutamatusse liitu ning jättis Briani päästmatult kõrvale. See algas tol õhtul, kui Andrew Loog Oldham lukustas oma kaks Willesdeni keldrikorteri naabrit kööki ja ähvardas, et ei lase neid välja enne, kui nad on kirjutanud ühe laulu.
Oldhamile oli asi pelgalt mugavuses. Ta oli tüdinud aina tuhlamast Chappelli rütmibluusikataloogides, otsides materjali, mis ei läheks vastuollu ei Rolling Stonesi puritaanliku eneseteadvuse ega ka Decca nõudmistega. Nende senised kaks hitti näisid kinnitavat seda, mida Oldham neile üha sagedamini korrutas: „Te ei saa olla menubänd ainult rütmibluusi mängides.” Polnud tarvis üteldagi, et samamoodi polnud Oldhamil lootustki saada Briti popmuusika suureks mahhinaatoriks üksnes lauluvorpijate demosalvestisi kuulates.
Hädavajadus panna kokku kaheteistkümne looga kauamängiv, miska singlite edult profiiti lõigata, tekitas Oldhamis aina enam hirmu, et Rolling Stonesi tabab kohe-kohe materjalipuudus. Jälle kord vaatas ta kadedusega Beatlesile, kelle uue, miljoneid müünud plaadi „With The Beatles” pooled lood olid pärit nende enda sulest. Ka Mickile ja Keithile, kes ei olnud küll hoopiski veendunud, et nemad ise suudavad üheskoos mõne laulu välja haududa, oli avaldanud vägevat muljet Lennoni ja McCartney loometöö laulu „I Wanna Be Your Man” kirjutamisel. Nii et kui nende mänedžer pani nad Willesdenis kööki luku taha, otsustasid nad, et ei löögi ust kohe maha.
Oldhami põikpäine koostöösund ei andnud esialgu tulemuseks muud kui läilavõitu ballaadid, mis ei sobinud kuidagi Rolling Stonesi repertuaariga, õieti küll mitte kellegi omaga. Jaggeri-Richardi kõige esimese laulu „It Should Be You” salvestas lõpuks tundmatu valge souliartist George Bean. Õige pisut menukamaks kujunes teine varane ballaad „That Girl Belongs to Yesterday”, mille salvestas nende kunagine stuudiopianist Gene Pitney. Ent seegi lugu sai väiksemat sorti hitiks alles siis, kui see oli põhjalikult ümber arranžeeritud, et see sobiks tema kimeda häälega, mis väidetavasti võttis välja needki noodid, mida suutsid kuulda üksnes helirežissöörid ja jumalad.
Ainult üks Jaggeri-Richardi laul, „Tell Me”, arvati olevat küllalt hea albumile, mille Decca lasi välja 1964. aasta aprillis (tõsi küll, veel kahe loo autoriks oli märgitud Rolling Stonesi kollektiivne laulukirjutajapseudonüüm Phelge). „Tell Me” on omamoodi uunikumiväärtusega lugu, milles Mick ja Keith üritasid kohmakalt matkida Mersey biiti, mida nüüd mängis lugematu hulk Liverpooli punte. On pentsik kuulda Rolling Stonesi, kes üritab oma plekise basstrummi, minoorkolmkõla ja muuga kõlada Beatlesi moodi. Mick Jaggeri „ou-jee” kõlab üksnes piinlikult. Keith Richard laulab taustal tiiskanti otsekui hoolega läikima nühitud McCartney.
Ülejäänud üksteist pala on tarmukalt elav meenutus Rolling Stonesist kui rütmibluusibändist – nii nagu nad olid kõlanud Ken Colyeri või Crawdaddy klubis. Pressitud pisikesse ja algelisse stuudiosse ning piiratud range ajalimiidiga, ei olnud neil muud võimalust, kui lasta endast välja oma parim klubirepertuaar, kujutledes, et Regent Soundi stuudio kartongseinte ja pingsalt kella jälgivate Oldhami