viimaks segaduse ja sõjaseadusega. Selleks ajaks kui Tom saabus, olid inglased pannud troonile surnud kuninga poja Charles II. Ja kuningas Charles oli lõbus sell. Tema noorem vend, Yorki hertsog James, võis olla uhke ja jäik, kuid kuningas ise oli paindlik ja ettevaatlik. Tal polnud mingit soovi saada isa moodi välja heidetud. Pärast paguluses veedetud aastaid tahtis ta lõbutseda ning oli rõõmus, kui tema alamad tahtsid sedasama. Ta armastas naiste jahtimist, hobuste võiduajamisi ja teatriskäimist. Ta oli siiralt huvitatud ka teadusest.
London, millega Tom kokku puutus, kuulus ühekorraga keskaja ja uusaja maailma. Kui Suurbritannia meretagused valdused laienesid, olid Londoni agaratel kaupmeestel kõik võimalused varanduse soetamiseks. Rikkad aristokraadid ja härrasmehed andsid tooni moes. Linnas leidus kõiksuguseid meelelahutusi. Tom oli aasta aega väga õnnelik.
Ja ometi hakkas ta mõnikord Ameerika järele igatsema. Mitte Bostoni ja oma puritaanliku perekonna, vaid teiste asjade järele, mida oli raskem määratleda. Need olid ruumi ja uute piiride tajumine, tahe maailma uueks muuta. Vabadusiha. Võib-olla vabadus kõnnumaal. Ta ei suutnud seda sõnades väljendada.
Ta leidis, et nüüd, kui isa on surnud, ei sega teda miski tagasi pöördumast.
Oli veel üks asi, millega tuli arvestada. Siin Londonis liikusid kuuldused, et kuningas Charles II ja tema vend James on hakanud taas huvituma Ameerika kolooniatest. Kui see nii oli, oli temasugusel ambitsioonikal noormehel veelgi rohkem põhjust uuesti Ameerika poole vaadata.
Mida siis teha? Kas jääda nautima Londoni lõbustusi või võtta ette reis üle ookeani? Oleks olnud üsna lihtne öelda kaupmehele, kelle juures ta töötas, et nüüd, kus isa on surnud, kutsub Eliot teda koju. Asjade pakkimine poleks kindlasti kaua aega võtnud. Tema ees seisev laev läheb homme teele Bostonisse. Kaptenil on tema jaoks koikoht. Kas võtta see vastu?
Ta peatus, naeris omaette, võttis mündi ja viskas õhku. Kui kull, siis London, kui kiri, siis Boston.
Põhja pool kõmises kõu. Kuid ees suubus suur jõgi lahte, mille vesi oli nagu sulakuld.
Van Dyck oli püüdnud eelmisel õhtul näidata Kahvatule Sulele, kui suur on see maa, kasutades selleks enda joonistatud kaarti. Ta oli piibuvarrega osutades seletanud:
„See joon, mis jookseb otse ülevalt alla, on Põhjajõgi. Mitme päevateekonna kaugusel ülesjõge on suured järved, mis ulatuvad alani, mida katab jää. Vasakul pool jõge” ‒ ta vedas piibuga üle paberi ‒ „on Ameerika manner. Paremal,” ja ta osutas suurele kolmnurksele maakiilule, mis suundus allapoole ja ulatus Atlandi ookeanini, „on Connecticut, Massachusetts ja paljud teised paigad. Ja siin nende kõrval on suur ookean, mille tagant mu rahvas tuli.” Vedades piibuga kiilu lõunatippu, näitas ta veel üht silmapaistvat kohta. Seal oli ookeanis suur saar, umbes kakskümmend miili lai ja sadakond miili pikk. Selle ja mandri vahele jäi pikk varjuline väin. „Kõikjal siin” ‒ ta osutas maakiilule ja saarele ‒ „elas paljude põlvkondade jooksul sinu rahvas. Ja see” ‒ ta koputas kiilu lõunapoolsema otsa pihta ‒ „on Manhattan.”
Indiaanlaste keeles oli see „Manna hata”. Niipalju kui van Dyck teadis, tähendas see lihtsalt „saart”. Tegelikult oli see paik kitsas poolsaar, kuid selle põhjapoolses otsas oli väike järsk nõgu, mis võimaldas Põhjajõe veel voolata pika saare väina, muutes Manhattani poolsaare tegelikult saareks.
Kui poleks ookeani eest kaitsvat pikka saart, oleks Manhattan olnud Atlandi jõudude meelevallas. Ent tänu sellele õnnelikule asjaolule suubus Manhattani tippu jõudev Põhjajõgi varjulisse lahte, mis oli umbes neli miili lai ja seitse miili pikk. Meremehed kutsusid seda avarat ankrupaika Upper Bayks. Asja tegi veel paremaks see, et kui sõita läbi kitsa lõunapoolse lahesuudme Atlandi poole, kaitsesid ookeanivoogude eest muulidena kaks suurt liivariba, üks ühel, teine teisel pool, moodustades vaikse veega Lower Bay, mis oli nii suur, et seal oleksid võinud ankrusse jääda kogu maailma laevad.
„See on värav põhja,” oli mees seletanud. Kuid Kahvatu Sulg polnud sellest aru saanud. Ja kuigi isa oli rääkinud talle veel kauplemisest ja laevandusest, võis näha, et tüdruk ei mõistnud selle piirkonna tähtsust ega ka seda, mida valge mehe kaart kujutas.
Valged mehed olid tulnud sinna Kolumbuse ajast peale. Alguses otsisid nad kulda või üritasid leida teed idamaale. Teati üht Verrazanot, kes oli saabunud 1524. aastal, teiste nimed olid ununenud. Ja need polnud alati valged mehed ‒ Portugali laevakapten Gomez oli olnud mustanahaline. Ta oli tulnud, püüdnud kinni ligi kuuskümmend kohalikku indiaanlast, et neid orjadeks müüa, ning kadunud siis silmapiiri taha. Kuid see oli üks teine mees, kelle saabumine muutis suure Põhjajõe ja selle suudmelahe rahva saatuse.
Henry Hudson oli olnud inglane, kelle hollandlased olid palganud, et ta leiaks ida poole purjetades lühema tee Hiinasse. Otsinud Venemaa kohal põhjas muinasjutulist kirdeväina, leidis ta, et see on kasutu, ja suundus kõiki käske eirates üle Atlandi, otsimaks läbipääsu hoopis loodes. See oli Hudson, kes söandas tungida Manhattani lahte ning sõitis mitu päeva mööda suurt jõge ülesvoolu, kuni jõudis järeldusele: „See tee ei vii Hiinasse.”
„See ei vii võib-olla Hiinasse, kuid see maa seal on suurepärane ja kopraid täis,” rääkis ta pärast tagasitulekut hollandlastele.
Ja Põhja-Euroopa rahvastel oli täitmatu himu kobraste järele.
„Kobras on kõige kasulikum olend,” rääkis van Dyck oma lastele. „Koprarasv ravib reumat, hambavalu ja kõhuvalu. Vees leotatud hakitud kopramunad võivad idioodi mõistusele tuua. Kopra nahk on paks ja soe.” Kuid tegelikult huvitas mehi kopra pehme alusvill. Ja miks? Sest sellest sai teha vilti.
Kõik tahtsid viltkübarat, kuid ainult kõige rikkamad võisid seda endale lubada. Need kübarad olid väga moes. Kübarategijad, kes neid valmistasid, läksid mõnikord hulluks, sest elavhõbe, mida kasutati villa eraldamiseks nahast, oli mürgine. Ja van Dyck tunnistas endale, et eks seegi ole hullus, kui kogu koloonia ja impeerium rajatakse ning mehed riskivad oma eluga ja tapavad üksteist üksnes mingite moodsate kübarate pärast. Kuid selline oli maailm. Ameerika kirderanniku võis koloniseerida Atlandi kalakaubandus, kuid Uus-Amsterdami suur sadam ja suure Põhjajõe ümbrus asustati viltkübarate pärast.
Ning tänutäheks kartmatule maadeavastajale kutsusid van Dyck ja teised temasugused karusnahakaupmehed suurt jõge sageli mitte Põhjajõeks, vaid Hudsoni jõeks.
„Seal ta on. Uus-Amsterdam.” Hollandlane naeratas, kui nägi, kuidas tütar erutusest väriseb. Eespool ulatus avarasse lahte Manhattani lõunatipp. Merelinnud tiirlesid väikeste lainete kohal. Õhk oli kosutavalt soolane.
Kahvatu Sulg silmitses tuuleveski suuri tiibu ja veepiiril seisvat töntsakat forti. Kui nad sõitsid ümber Manhattani tipu, kus kaupmeeste viilkatustega majad seisid enam-vähem ridastikku, näitas van Dyck tüdrukule mõnd kohta.
„Kas näed neid maju fordi lähedal? Seal oli enne valge mehe tulekut sinu rahva laagripaik. Nad jätsid endast maha sellised hunnikud austrikarpe, et me nimetasime selle koha pärlite tänavaks ‒ De Peral Straet. See hele maja kuulub Stuyvesantile. Seda kutsutakse Valgeks Majaks.”
Möödunud poolsaare lõunatipust, pöörasid nad pikka laia väina, mis kulges piki Manhattani idakülge. Kuigi see polnud tegelikult jõgi, kutsuti seda veeteed Idajõeks. Van Dyck näitas vastaskaldal asuvat maad.
„Brooklyn.” Hollandlased olid nimetanud selle Amsterdami lähedal asuva paiga järgi.
„Minu rahva maa,” ütles tüdruk.
„See ta oli.”
Manhattani tipu idapoolsele küljele oli rajatud sadamasild. Kanuu sõitis selle poole. Naabruses seisis Idajões ankrus mitu laeva. Kui nad maabumissillani jõudsid, pöördusid nende poole uudishimulikud pilgud.
Nahkade viimine Lääne-India Kompanii suurde laohoonesse ei võtnud paari käsikäruga kaua aega. Van Dyck kõndis kärude kõrval ja Kahvatu Sulg käis kerge sammuga tema kõrval. Mees noogutas tuttavatele. Vee ääres oli igasugust rahvast: meremehed, särgid eest lahti, kaupmehed laiades põlvpükstes ning isegi kirikuõpetaja musta kuue ja koonusekujulise laiaäärse kübaraga. Kui nad rannast lahkusid, kohtas van Dyck