lambaid karjatavatest kurdidest. See oli vastuolus linna kodukorraga, kui mitte seaduse endaga. Vähemalt Euroopa Liit ei kiitnud seda heaks ja nende sõna maksis siin riigis bursalase meelest kõige rohkem, kohe pärast Koraani.
„Boss tuli Avcilarist tagasi ja ütles, et tema seal küll mingeid lambaid ei näinud. Ühe auto tagaistmel määgisid kaks talle.”
Ibrahim kaapis mörti, aga seisatas siis, et meenutada.
„Selle tüdruku silmad olid nagu Vani kassil.”
Ibrahim rääkis, et tüdruku üks silm säras siniselt, teine roheliselt. Vani kassid sõid šokolaadi ja arbuusi ning neil oli jahmatav pilk. Ibrahimi meelest polnud võimalik eri värvi silmadega tüdruku mõtetele pihta saada. Tüdruk oli heitnud talle vaid ühe pilgu, ülejäänud aja oli ta vaadanud kurdislummi pori oma jalgade ees.
„Vaata ette, Ibrahim.”
„Mooniväli. See tüdruk hakkas pähe nagu mooniväli.”
Bursalase isa oli rääkinud talle kurdide kummalistest kommetest. Suguvõsa oli türklastele tähtis, aga kurdide jaoks polnud muud olemaski. Suguvõsa oli maailma kõige võimsam inimmošee, ehitatud ühest verest, pühamatest püham. See laius Kagu-Türgi mägedest üle Diyarbakiri İstanbulini, sealt Berliini, Londonisse, Stockholmi ja Helsingisse välja.
„Kurd elab suguvõsa nimel,” ütles bursalane. Üksikut kurdi polnud olemas. Üksik kurd tähendas surnud kurdi.
Bursalane oli kuulnud, et kurdipere lesed pikka lesepõlve ei pea. Seadus on, et nad abielluvad oma lahkunud mehe vennaga.
Õieti on see seadusest tugevam, sest tegu on igivana kurdi kombega. Seal ei küsi keegi, kas kadunukese vend tahab endale uut naist ja toitmiseks suuremat lastekarja, ning keegi ei mõtle lese tunnetele, rääkimata sellest, kas kadunukese vend ja lesk teineteist ülepea sallivad.
Ibrahim koputas kelluga tellist. Ta vaatas lage. Ta oli asja peale mõelnud. Kindlasti ei tahaks ta oma venna Enveri abikaasat endale.
Nad tundsid end ühes ruumis hästi vaid mõni sekund korraga ja isegi siis polnud vaikne.
„Sa pöörad kõik naljaks, Ibrahim,” ütles bursalane.
Minnes käsikäruga mördi järele, soovitas ta jälgida türgi tüdrukute ühetoonilisi silmi. Nende tumedatest pilkudest kiirgas truudus ja mõnikord ka rammestunud diivanivaim.
„Iga kebabi jaoks on siin elus oma varras.”
Sedasi oli bursalase sõnutsi õpetanud tema onu, kui bursalase ema oli palunud tal jutustada lilledest, mesilastest ja elu tõsiasjadest.
Ibrahim hirnus. Õhtul ostab ta Karaköy metroojaamast oma uude korterisse hunniku suhkrutükke ja veekeetja. Kolme kuu säästude eest ostab ta DVD-aparaadi ja filmide piraatkoopiaid, ja mitte ainult märulit, vaid romantikat ka.
Varsti on tema vilets kahetoaline ümbruskonna babe magnet.
Ibrahim ja bursalasest töömees lõpetasid rassimise alles õhtul kaheksa paiku.
Raske töö lõpetamise auks jõid nad paar pudelit Efesi õlut näkku ja bursalane hakkas ratta seljas kahekümne kilomeetri kaugusele kodu poole litsuma.
Pärast viit kilomeetrit läks kumm lõhki. Ta tuli ratast lükates ja sõimusõnu pomisedes ehitusplatsile tagasi, et rattakummi lappida.
Teel jäi ta kaks korda seisma, et juua õlut ja pühkida higi.
Ehitusplatsi väraval nägi ta, kuidas kamp mehi Ibrahimi autosse lükkas.
3
avcilar, istanbul, türgi
Murat lõi Laylat näkku.
Ta polnud linalt tilkagi verd leidnud. Ta pidi oma pruudist rusikaga verd välja laskma. See tegi Muratile häbi. Ta lahkus ust paugutades. Layla nägi aknast, kuidas ta hoovi jooksis, oma ämma ees kätega vehkis ja müüriava kaudu tänavale kadus.
Ma olen sama hea kui kõik teised tüdrukud ja Asuman ütles, et tüdruk on sama hea kui poiss.
Miks ta ära läks, miks mu armas õde mind hülgas?
Ema Gülistan, onutütred ja kälised tormasid rabeledes pruutpaari tuppa. Nad tahtsid Layla kohe maha lüüa. Ta oli häbistanud suguvõsa head nime. Ismaili abikaasa Rojbin raevutses kõige pöörasemalt. Tal olid oma isa õpetussõnad alati meeles. Kui kurdil on nälg ja taskus pole ühtegi kuruş'i, jääb talle ometi tema au. Kui au kaob, kaob elu. Elu on au. Kogu lugu. Rojbin kraapis küüntega Layla põski ja huuli.
Rojbini silmades leegitseb naiselik hullus ja ta ei usu mu süütusse, sest miski selles näruses maailmas peab olema süüdi tema viletsuses.
Vaadake tema silmi, vaadake tema silmi, ta on Saatana tütar, hüüdis Rojbin. Ema Gülistan hoiatas nõbusid ja tädisid, et nad Layla roojast nägu ei jõllitaks. Halb nakkab näost näkku.
Layla ütles, et ta on hea tüdruk.
Nõod kargasid talle kallale, aga kui Gülistan neile nähvas, tõmbusid nad tagasi. Layla tundis, kuidas valguv veri tegi lõua märjaks. Ta puudutas väikse sõrmega oma paistes huult.
Sul jookseb verd valest kohast, valest kohast, karjusid nõod.
Gülistan ja nõod keetsid õunateed. Kui Layla püüdis pilku põrandalt tõsta, hakkasid suguvõsa naised karjuma.
Ema, ütles Layla.
Vait, ütles Gülistan. Naised tirisid Layla elutuppa.
Esimesena tuli sisse isa Memed. Vend Ismail ja vend Yashar ning onupojad lükkasid tuppa Ibrahimi. Tema nägu oli puru. Ibrahim lükati istuma Laylast kahe meetri kaugusele. Tema käed olid selja taha kinni seotud. Alles nüüd nägi ta Laylat ja hakkas karjuma.
Tema suust kukkus põrandale verine hammas.
Ema Gülistan jääb ärritunud klanni taha akna äärde seisma ja ma näen, et Hakan, minu abikaasa isa, läheb tema juurde. Ärritunud klann varjab mu vaatevälja, ja kui klannimüüri tekib hetkeks auk, puhkab Hakani käsi Gülistani õlal. Higi valgub mulle silma ja nende puudutus peab olema meelepete, higine viirastus. Pilgutan silmi ja kui mu pilk selgineb, hõõgub Hakani ühes käes sigaret, teises põleb tuletikk ja mu ema vaatab mulle otsa.
Layla süda on pehkinud puust, nagu ta vanemal õel, ütles ema Gülistan.
Relv, hobune ja naine on pühad, ütles onu Hakan.
Tean seda hästi, mu vend, ütles isa Memed.
Ismail ja Yashar astusid teine teisele poole Ibrahimi, meetri kaugusele. Ismail asetas enda kõrvale põrandale koti. Isa Memed küsis Laylalt, kas ta tunneb seda türklast. Layla tunnistas, et oli näinud meest suguvõsa gece-maja müüri ääres.
Ismaili naine Rojbin, nõod ja tädid hakkasid karjuma. Nende meelest tulnuks Layla sealsamas maha lüüa, omaenda varju peale, kohe. Rojbin tahtis Layla paljaste kätega ära tappa. Isa Memedi röögatus sundis ta vakka jääma. Rojbini vanune naine, kahe lapse ema, pidanuks teadma, millised tööd on meestele ja millised naistele.
Isa Memed küsis türklaselt, kas too tunneb Laylat. Vend Ismail astus sammu tagasi, nii et Ibrahim nägi enda kõrval Laylat. Ta tunnistas, et oli tüdrukuga kohtunud, juhuslikult. Ta oli temaga kõige rohkem viis minutit vestelnud. Ta oli käitunud tüdrukuga lugupidavalt.
Memed küsis, kas türklane oli Laylat puudutanud.
Türklane eitas puudutamist. Ta oli vestelnud tüdrukuga ainult sellepärast, et oli sattunud kogemata valele poole kiirteed. Ta mõistis suguvõsa meeste tundeid ja austas neid, mitte midagi ebasünnist polnud juhtunud.
Ibrahimi hääl värises. Ta pingutas, et mitte nuuksuda.
Memed küsis Laylalt, kas türklane oli teda puudutanud. Isa soovitas tütrel tõtt rääkida. Layla langetas pea.
Vasta, käskis ema Gülistan.
Ta puudutas mu väikest sõrme, sosistas Layla.
Rojbin ja nõod kuulutasid