linna Prantsuse laevastik ja sundis elanikke maksma ränki makse kulla, suhkruroo ja veiste näol. Mõned prantslaste laevad, kes täislastis kodu poole purjetasid, hukkusid aga tormisel merel. Rio rajas selle kallaletungi järel võimsamad kindlustused ning kosus 18. sajandi teiseks pooleks 50 000 elanikuga linnaks. 1763 kolis pealinn Salvadorist Riosse.
1808 pages Lissabonist Napoleoni eest Rio de Janeirosse kogu kuningakoda koos hulga saatjate ja sõjaväelastega. Kuningas Dom João VI elas siin 13 aastat, avas sadama välislaevadele ja viis läbi hulga majandusuuendusi. Kui ta 1821 kodumaale naasis, kuulutas regendiks jäänud prints Pedro 7. augustil 1822 riigi iseseisvaks ning temast endast sai keiser Pedro I. Aasta pärast külastas vastset keisririiki Otto von Kotzebue, kes ei saa kuidagi kiitmata jätta Rio de Janeiro ilu, valgeid maju, saledaid palme, taamal oleva mäestiku järske nõlvu.
Suur osa 1200 km2 suurusest suur-Riost, kus elab 11 miljonit riodejaneirolast ehk carioca’t, on tõesti ilus ka täna. Või õieti see, mis on ilus, on siin enamalt jaolt Kotzebue, Darwini ja Pitka ajast. Kõike seda pole suudetud veel ära rikkuda. Kui Darwin oli rõõmus, et ,,siin troopikas ei kaota looduse metsik külluslikkus enesest midagi isegi suure linna ääres, sest loomulik taimekasv võidab inimese kunstlikud üritused”, siis mida ütleks vaene loodusteadlane täna, kui ta näeks külili vajuvaid naftatorne kohe ,,külluselinna” rannikul.
Aga siiski, siin on Ipanema rand, mida peetakse veidi prestiižsemaks kui teisi linna avalikke supluskohti. On sinine ja päikseline Copacabana, mitu kilomeetrit randa ja nõtkeid brasiillannasid. Samas keset linna, kümmekond minutit kividžunglist, on Tijuka rahvuspark, lopsakas troopikamets, mis annab aimu, millised metsad, ojad, joad võisid Rio asemel olla enne tsivilisatsiooni saabumist. Kindlasti tasub tõusta Suhkupea mäe (396 m) otsa, kust Atlandi ookean kenasti kätte paistab. Linna kõrgeim tipp on Corcovado (710 m). Selle küüraka mäe otsas on 1931. aastal valminud 30 meetri kõrgune ja 1145 tonni kaaluv Jeesuse Kristuse laialisirutatud kätega tsementmonument. Johannes Semperil ja Vladimir Beekmanil võib õigus olla, et see insener Heitorbda Silva Costa ja prantsuse skulptori Pierre Landowski kuju ei pruugi omada suurt kunstiväärtust. Küll kindlasti pole see aga ,,mägede puhast siluetti rikkuv labane kitš”, nagu pahandab Semper. Muidugi pole see kuju elitaarsele maitsele – frankofiilidest esteetidele või salongikommunistidele. Selle monumentaalteose mõistmiseks tuleb mõista brasiillase hinge. Cristo Redentor oli plaanis püstitada iseseisvuse sajandaks aastapäevaks (1921), ent ehitustööde keerukus – kogu materjal tuli mööda järsku mäenõlva üles tarida – ja rahalised raskused lükkasid seda aina edasi. Monument saadi lõpuks püsti väga suurte üldrahvalike annetuste toel. See on rahva monument, kus sees on jõukate kaupmeeste uhkus, diktaatorite upsakus, orjarahva allaheitlikkus ja alamrahva lootus. See on üks lihtne ilu, mis valvab üle linna nii päeval kui öösel, mil teda valgustavad võimsad prožektorid. Ma ei tea veel, kas on olemas ilusat surma, aga kui esimest korda Corcovado Jeesuse jalge ette tõusin, oli tulipalav suvepäev, ligi 40-kraadine õhk seisis linna kohal ja taevas oli pimestavalt sinine. Keegi memm oli koos pojaga mäkke roninud, aga siis lõppes ta jõud ja siin andis ta oma hinge jumalale.
Ilusaid mägesid on Rio lähikonnas veel mitmeid. Kel rohkem viitsimist, võiks sõita Petrópolisesse, Pedro II aegsesse suvepealinna. Või veelgi ülespoole keisrinna Teresa Cristina lemmikpaika Terespólisesse, kust võib jalgsi matkata Jumala Sõrme tippu (1651 m). Mööda rannikut sõites leiab põnevaid paiku teel Cabo Friosse, kus erinevalt Riost on puhtad ja üle-rahvastamata rannad. Võib ka suunduda pisikesse koloniaallinna Paratisse, kus on ülihead sukeldumisvõimalused. Kõiki neid kohti püüdsime koos kaasadega külastada, vältides laevas olemist nii palju kui võimalik.
Nagu kirjutab Priscilla Goshin oma raamatus „How to be a Carioca”, peab igal korralikul brasiillasel olema oma lemmik futebol’i klubi. „Lemmikklubi on carioca südames kohe pärast oma ema, klubile on ta truum kui oma naisele. Olgu uputus või näljahäda, ta ei jäta vahele ühtegi lemmikklubi mängu maailma suurimal jalgpallistaadionil Maracañal.” Meie kohalikuks lemmikuks sai Vasco da Gama, kelle mängu klubide maailmameistrivõistlustel Manchester Unitediga käisime Maracañal vaatamas. Manu mängis rohkem kui kehvasti ja Vasco võitis 3: 0. Enam kui 100 000 fänni rüüpasid õlut ja lõid trummide, pasunate, tulevärgi, laulude ja tantsudega sellise meeleolu, mida viimati kogesime ehk Balti ketis seistes. Kui staadion 1950. aastal avati, oli esimest mängu, kus Brasiilia kaotas Uruguayle, vaatamas 200 000 inimest. Turvalisuse kaalutlustel edaspidi nii palju rahvast enam tribüünidele pole lastud. Staadionile jõudes, ehkki meie kohad olid tänu madrus Paltsi organiseerimisvõimele kindlana tunduvas VIP-sektoris, hakkas aimuma, mida võiks endas kätkeda sõna „jalgpallihuligaan”. Aga kõik oli sel korral tegelikult enam kui rahulik. Kuigi me oma esialgset poolehoidu brittidele varjata ei suutnud, ei sündinud sellest mingit pahandust. Brasiilia fännid kaisutasid meid iga oma meeskonna värava puhul, patsutasid õlale ja lohutasid kahjurõõmsalt. Oma vormelisõitjate üle tunnevad brasiillased uhkust. Kui taksojuhile seletasime, et oleme Eestist, mis asub Soome kõrval, teatas ta kohe: ,,Mika Häkkinen”, ja vajutas gaasi põhja, tõestamaks, et Ayrton Senna oli tunduvalt kõvem sõidumees. Tennisiste teab härrasrahvas, rannavolle on linnavurledele. Aga jalgpall on Brasiilias igaühe elu. Kus on lapike maad, seal ajavad poisid ja ka tüdrukud nahkkera taga. Seda, mis on jalgpall, mõistsin juba esimesel Brasiilias käigul, kui paadiga Manauselt mööda Rio Negro jõge vihmametsadesse sõitsime ja ühel saarel hurtsiku ees peatuse tegime. Seal polnud midagi. Kogu tare sisustuseks oli laud kausitäie maniokiga, mõni tool, kaks eesriidega eraldatud voodit. Trepil istus perekond, portugallaste ja indiaanlaste järeltulijad (caboclos): isa, ema, poeg ja nende vahel tuliuued jalgpallibuutsad.
Samasugune jalgpallihullus nagu neljakordsete maailmameistrite (1958, 1962, 1970, 1994) brasiillaste juures saatis meid ka Uruguays (maailmameister 1930, 1950), Argentinas (1978, 1986) ja Tšiilis (MM pronks 1962).
Lisaks jalgpalliülevaadetele armastab carioca-ajakirjandus avaldada ülevaateid sellest, et just nemad on planeedi kõige kuumaverelisemad, seksikamad, et siin on maailma väikseimad bikiinid (10 cm* riiet). Väljakutsuvat seksuaalsust kohtab siin sõna otseses mõttes igal sammul, ega inimesed ei käi kesklinnas palju paremini riides kui rannas.
Lõbujanu, samba ja karneval, see on turisti tüüpiline ettekujutus Riost. Ja seda leiame me tõesti ka ohjeldamatult, alates Lõuna-Ameerika suurimast diskoteegist Help kuni Plataforma gigant-show’ni, kus tantsitakse maha terve riigi ajalugu. Aga sõitke Ipanemalt mõnda favela’sse ehk vaestelinnaosasse, kus elab viiendik riolastest, ja bossa nova kuninga Tom Jobimi „Garota de Ipanema” viis sureb vaikselt te huulilt. Suur-Rio peidab või demonstreerib ühtekokku ligi 700 favela’t. See on kolmas või isegi neljas või viies maailm oma plekist ja papist hüttide, sillutamata tänavate, kraaniveeta. Aga see-eest liigub siit iga nädal läbi 1300 kilo kokaiini. Rochinha ja Vila Canoas on neist tuntumad, siia korraldatakse ekskursioone, külastatakse valitud koole, tehakse „juhuslik” peatus mõne buteco ees. Kõik on korraldatud ja kindel. Aga tehke ise tiir Mangueirasse või Molocasse. Ärge käituge väljakutsuvalt ega ülbelt, ja ei juhtu midagi, peale mõningase muutuse meeleolus.
Copacabana-meeleolu kaob mõneks ajaks ilmselt pärast seda, kui sel kuulsal rannal röövitud saada, nii nagu juhtus ühe meiega samal ajal Rios olnud eestlasega. Teist eestlast rööviti samal ajal linnapargis ja kolmandat kesklinnas.
Kaido, kes kunagi Soomes pole käinud, otsustas külastada Penedot, mida reklaamiti kui „soomlaste küla”: „Sõitsemi sis Penedole ja naksimi suumlaisi otsma. Egäsugumaidsi soomekiildsit ärisilte (soome iätis, soome shokolaad jne) oll tan pallo, a suumlaisi ole es. Peräkõrd saimi joulumaale, kon olli esiki soomekiildse huulidsanime (Karjalankatu ja Lapuankatu), Sibeliusele pühendet muusigatare ja sannan eükalüpti lehissist tettü sannaviha, a suumlaisi iks es ole. Neo kinä inemise, kiä tan joulumaal nänni möivä ja mõni esiki peris pekka muudu vällä näi, mõista es üttegi muud kiilt päält portugali uma. Viimäte suure hädäga löüdsemi iks üte keskiän mehe, kiä soomekiildse tervitüse pääle reagiirse.
Tull vällä, et 1929 olli vällärännänü suumlase tõtest Penedo asustanu, a kate inempõlve joosul olli alale jäänü õnne väega ütsigu soome keele mõistja. Taa ei sekä peneedolaisil sukugi umma suumlust eksponiiri