viivuks jäi Bonifatius siiski veel mõttesse – talle tegevat natuke muret küsimus, kas ta krattidel olemasolusse ikka uskuda tohib. Mis sest, et tõeliselt usub küll. Õige jumalasulane võib uskuda kõikidesse koletistesse ja värdolenditesse, keda demonoloogid kirjeldanud on; ka Pachomiuse ja Antoniuse (kaks kuulsat kiusatustega võidelnud kõrbeeremiiti) pärimused olevat usaldusväärsed; samuti loetakse incubus ja succubus, need patule ahvatlejad, igakülgselt tuvastatuks ning nad on peenemasse, paharettide seltskonda vastu võetud. Krattidest polevat ta aga seni veel midagi tõsiselt arvestatavat lugenud. Just klassikute teostest mitte. Kuid eks või neist äkki juttu olla Eenoki raamatutes või siis Konstantinoopoli patriarhi Photiuse koostatud vanakreeka keele sõnaraamatus, millega tal pole veel olnud õnne tutvuda.
Paulus lohutas õpetajat väitega, et ega too peagi nii väga krattide olemasolusse uskuma; hea, kui tehagi aitab ja sukapaela asupaiga kohta juhatusi annab.
„Kui me kõigesse usuksime, mida me teeme, kuhu me siis üldse välja jõuaksime?!” julges Paulus kuulutada.
See mõttekäik valmistas Bonifatiusele suurt rõõmu ning ta kiitis päeva, mil Looja teda nii teravamõistulise õpilasega õnnistas. Säärane mõtteviis näitavat Pauluse loomupärast riigimehe- ja koguni väejuhiannet: väga kahju, et temale horoskoobi tegemine võimatu on, kuna Paulus küll vaevalt teab oma täpsemat sündimiseaega.
„Kaheksateistkümmend aastat tagasi talvisel nigulapäeval just täpipealt koidu aegu,” võis Paulus teatada.
„Noh, siis teeme kunagi ka sinu horoskoobi ära – vaatame, misuke oli taevapilt sinu ilmaletuleku ajal,” rõõmustas Bonifatius.
Kuid ega ta täheteaduse üle pikemalt mõtlema jäänud, ta rõõm oma võimaliku häbist pääsemise üle oli veel liialt suur.
„Selle tööga hakkame, kui sa, kallis Paulus, tõesti nõus oled, juba hommepäev peale. See saab vastutusrikas ülesanne olema, ja muidugi mitte ainult minu sukapaelamure pärast. Ma olen kindlalt nõuks võtnud kõik selle looma valmistamisega seotud asjaolud oma märkmeraamatuisse kirja panna, nii et ehk suudame midagi korda saata ka tulevaste aegade õpetlaste tarvis.”
Kaks rõõmsat meest sammusid kodupaiga poole. Kurjakuulutavat varest polnud enam näha.
4
Mina, Bonifatius, tsistertslaste mungaordu liige, Dijoni Robert’i ja Clairvaux’ Bernard’i aadete järgija, vaimurikka Mauritiuse õpilane Tallinna kloostrikoolis, Lihula kloostri praegune aiakunsti spagüüriliste teaduste uurija ning vabade kunstide litsentsiaat (peaaegu), tahan siinkohal tuleviku õpetlastele jagada oma nappe teadmisi siinse maarahva krati (Scrattum) valmistamise kunsti kohta.
Kahetsusega pean ma tunnistama, et mul veel korda läinud krattide kohta sellisel määral andmeid korjata, et võiksin nende äramääramise põhjaliku õpetusraamatu kokku panna. Selle töö loodan ma koos oma kristliku meelega õpilase Pauluse abiga tulevikus ära leha.
Kas niisugust kirjatööd üleüldse tarvis on? Meie arvame, et on küll. Säärane käsiraamat võiks huvitada katoliiklikust vaimust sütitatud looduseuurijaid, aga vist veelgi enam demonoloogia asjatundjaid nende pühas ja igikestvas võitluses hereesia ehk ketserlusega. Võitleva Kiriku heitlemisi jälgib ju taevast (pühameeste ja inglite kujul) Võidutsev Kirik, kes meie eest palvetab ja meid takka õssitab. Üks võitlemine võib aga ainult siis hästi korda minna, kui oma vaenuvägesid põhjalikult tundma on õpitud. Selle töö juures võiks niisugune käsiraamat vägagi tulus olla.
Tuleb möönda, et kratid, kes elutsevad peamiselt Põhjamaadel, on sügavamalt haritud maailmale üsna tundmata. Surematu Tacitus, kes oma sündimiseaja tõttu jumalikust armust veel täit teadmist ei võinud saada, on oma „Germanias” kirjeldanud Euroopa põhjapoolsemate rahvaste uskumisi (ka siinsetest aistid’est on seal juttu) ning teinud seda tõesti kiiduväärt asjatundlikkusega; krattidest pole ma tema töös midagi olulist leidnud.
Kust olen aga mina oma paraku veel vähesed teadmised ammutanud? Eks ikka ennekõike tublilt Pauluselt, kes need jälle oma isalt saanud. Tema õnnis isa Aap, lihtne talumees – agricola vulgaris – , puutus aga krattide salapärase ja ohtliku ilmaga kokku taevase ilmutuse läbi. Tolle õilsa mehega sündinud imelugu meenutab mulle väga seda, mis juhtus Damaskuse mehega, Hananias nimi, enne Sauluse ümberpööramist. (Ehk küll jumalakartlik lugeja Apostlite tegude raamatuga kindlasti hästi tuttav on, tasuks vahest siiski pühakirjast nimetatud raamatu üheksas peatükk üle lugeda.)
Aabule osakssaanud imelisest armust kõneles mulle hea Paulus. Võimalik, et me selle iseäraliku sündmuse kirjelduses väikesi ebatäpsusi teeme – kõik juhtus ju väga ammu – , põhimises aga võib lugeja meid täieliselt uskuda. Kõneleme püha tõtt.
Niisiis – ühel ilusal päeval hulk aastaid tagasi tundis kadunud Aap, too kõrgemalt poolt väljavalitud mees, oma südames iseäralikku rõõmsat rahutust. Ta jättis koguni oma argitööd katki ning heitis haljale murule pikali justkui midagi oodates. Ja ennäe! – nägemus tuligi: imeilusa lokkis juustega lapsukese kujul, kelle põsed nii kenasti punnis, ilmus keerub ning hüüdis: „Oh, Aap!”
„See ma olen,” vastas Pauluse vaga isa.
Ning vaata – temale kuulutati, et ta peab tõusma ning teatud pühale mäele minema, mis ligikonnas asus, ja seal kikikõrvul kuulatama, sest temale antakse üks iseäralik sõna teada. Seda sõna ärgu ta mitte unustagu, sest varsti selle järel kohtab Aap kurjuse teenrit, keda siinkandis Vanapaganaks kutsutakse.
„Oh, taeva väed, ma olen paljudelt kuulnud sellest olendist, kes on hulganisti kurja teinud headele inimestele. Minu süda on täis hirmu!”
„Sina ära karda mitte,” ütles keerub. „Sina oled issanda poolt valitud tööriist, kelle läbi ta oma väge näitab. Kui sa lausud talle sulle pühal mäel ilmutatud sõna, satub taeva vaenlane suurde kimbatusse ja ta teeb sulle ühe pakkumise. See ärgu sind kohutagu, sest seda pakkumist julgel südamel vastu mõttes saad sa oma meelevalla alla jõu, mida senini enamasti kurjasti on pruugitud. Sina aga pead seda kasutama heade tegude kordasaatmisel Issanda kiituseks. Kui sina, Aap, nõnda teed, nagu on taeva tahtmine, ei sea sina oma hinge ohtu, vaid pärid kiitust ja au, sest eks ole sina siis võitnud Kurja riigist väikese maalapikese Õndsuse riigi jaoks.” Nende sõnade peale kadus keerub pilvedesse. Ehkki Aabu hing oli ikka veel kartust täis, saanud ta muidugi mõista taevasi käske täitmata jätta. Nii läkski ta ettenähtud püha paiga peale, tõesti – üks jäme, otsekui tõrre põhjast tulev hääl hõikas mitmel korral imelikku nime, mida Aap enne kuulnud polnud. Upelsten – nii kõlas see nimi.
Seejärel söandas Aap põõsaste vahelt piiluda ning jälle tõmbus tema süda hirmust kokku: üks kole kapjadega elajas, must ja karvane, lõi mäe peal kõige deemonlikumat hüppetantsu. Nüüd oli Aabul lõplikult selge, et ilus kelmika näoga keerub talle sulatõtt oli kuulutanud. Aap tihkas natuke veel edasi piiluda; järsku moondas põrgusulane ennast aga üsna harilikuks talumeheks, pühkis laubalt higi ning sättis end aegamisi minekule.
Aap võttis julguse kokku ning astus lähemal ristteel talle südilt vastu:
„Värise, jõle elajas! Mina tahan su hirmsa nime kõigile ilmarahvale teada anda! Upelsten oled sina ja ei keski muu!”
Otsemaid viskas kohkunud Vanatühi end põlvili maha ning hakkas haledasti paluma: „Kui sina minu nime enda teada jätad, tahan ma sulle tuhandekordselt tasuda. Ma võin sulle suure võimu kätte anda.”
„Sinu võimu, sa kuri võrgutaja, pole mul tarvis. Ja mis võimu sinusugune mulle üleüldse anda saabki?” käratas Aap.
Vanatühi hakkas suures hädas end kratsima, ähkis ja ohkis.
„Kui sina minu nime enda teada jätad, võin ma sulle anda väe krattide tegemiseks. Kratid võivad sulle kõiksugu varandust, kulda ja kalleid kive kokku tarida. Nii saada sa, Aap, ilmrikkaks meheks.”
„Mitte rikkust ei aja ma taga, va Upelsten, mina tahan jumalakartlikult elada ja oma ligimesi aidata, kui aga vähegi saan. See on mo ülem siht!” kostnud Aap