ja koopiaid, laenasin väärt kirjandust. Lihtsalt tuli olla kontaktis “õigete” inimestega ja valida õigeid loenguid – kas või selle hinnaga, et kohustusliku programmi täitmata jätmine tähendas stipist ilmajäämist.
Üldse olid 1970. aastad Tartus mingi eelmisest kümnendist jäänud pohmeluse väljaravimine. Inimnäoga sotsialismi ehitamisest ei tulnud midagi välja. Kollektiivne luulelugemine ja teatritegemine ning loomingulise noorsoo laagrid jäid minevikku – neist sain aimu, lugedes 1960. aastate Noorusi. Sulguti endasse ja tegeldi süvendatult oma erialaga. Kuid siit on see-eest pärit ka Eesti viljakam vaimuvara: Kaplinski esseed, Mälli tõlked, Runneli luule, Tartu semiootika- ja psühholoogiakoolkonna parimad artiklid. Postmodernistliku ajastu märk oli seegi, et luulet asendas proosa ja kunstis loobusid 1960. aastate avangardistid Kaljo Põllu ja Olav Maran oma uuenduslikkusest – üks hakkas fennougristiks, teine pöördus religiooni. Sama toimus ka muusikutega. Senise John Cage’ist inspireeritud dodekafoonia ja atonaalse muusika asemele tulid keskaegsed koraanid ja vanamuusika. Pole siis ime, et selles laines liikusin ma noore õppurina keskaja kunsti ja filosoofia poole. Eks see kõik oli omamoodi eskapism selle absurdse nõukoguliku tegelikkuse eest.
Veel enne lõpueksameid polnud mul aimugi, mis edasi saab. Paljud otsisid viimasel kursusel potentsiaalseid töökohti. Mina olin muretu: eks riiklik suunamine otsustab. Mis mul loota oligi – olin pingereas tagant teine. Siis tuli minu juurde Peeter Tulviste, kes oli hea tuttav ajalooinstituudi kultuuriloo sektori juhataja Ea Janseniga. Too oli uurinud, kas ta teab mõnda asjalikku lõpetajat, kes võtta enda juurde teaduriks. Tulvistele meenusin mina. Kohtusimegi Ea Janseniga ja nad esitasid ülikoolile tellimuse. Kuigi ma olin ülikooliajal Tartuga harjunud, sõbrad kõik seal, valmistasin Maret ette Tallinna minekuks. Eks oleme algul ema juures, siis üürime midagi.
Tartus Raadi kalmistul ajaloodoktor Otto Liivi unustatud hauaristi renoveerimas.
Asjast sai haisu ninna ajalooinstituudi sotsialismiajaloo sektori juhataja Raimo Pullat, kes ütles: selle poisi võtan ma hoopis endale. Saime Pullatiga ülikooli kohviku ees kokku, millest kursavend Olav Multer tegi salaja ka foto. Tõmbasin uuesti oma karjäärile kriipsu peale, öeldes, et sotsialismiuurimine mulle küll ei sobi. Minu asemel napsas selle koha pingereas esimene tütarlaps ja mida ma sügisel kuulsin: ta oli ajalooinstituudis sujuvalt Ea Janseni sektorisse üle läinud! Tundsin end petetuna. Ega muud üle jäänudki, kui Koop surus kätt ja teatas, et olen suunatud Vana-Kuuste kaheksaklassilise kooli ajalooõpetajaks.
Linnar Priimägi ja “Tartu sügis”
Enne kui hakata meenutama ülikoolijärgset aega, tuleks pöörduda veel tagasi ülikooli ja oma vaimsete mõjutajate juurde. Linnar Priimäel on selles suur osa. Tulvistega suhtlesime intris, Lotmanit kuulasin loengutes ja Mälli orientalistika konverentsidel, Kaplinskit lugesin, kuid Linnariga olime ninapidi koos. Priimäe teema nõuab pikemat käsitlust. Ei mäletagi, kuidas me esmakordselt kohtusime, ilmselt ülikooli “vanas kohves”. Esimene mälestus Priimäest oli siis, kui olin veel keskkoolipoiss. Vaatasime emaga koos mingit “Noortestuudio” saadet. Ei mäleta, millest 42. keskkooli aktivist Priimägi rääkis, kuid meeles on, et ta kasutas sõna “obligatoorne”. Küsisin siis emalt, mis see tähendab. Mälu seisukohalt on jällegi naljakas, et just see jäi meelde, aga millest ta seal jutustas, ei mäleta. Siis teadsin ma teda muidugi Komissarovi filmist “Tavatu lugu”. Kunagi hiljem, kui sattusime Veispaki täditütre korterisse pidu panema, hüüdis murdeealine võõrustaja, nähes Linnarit: “See on ju klassiorganisaator “Tavatust loost”!” Kuulusin minagi keskkoolis komsomolikomiteesse, Priimäel on aga samast ajast kooli almanahhist ette näidata “Ood Leninile” (või midagi sellist, ei leidnud allikat üles), ülikoolis oli ta esimesel kursusel vist lausa filoloogiateaduskonna komsomolisekretär. Muide, ka hilisem pooldissident Leonhard Lapin oli kunagi ERKI komsomolisekretär – fakt, millest ta ei taha midagi mäletada.
Meil oli oma ajaloolaste intri punt, kellega jorutasime ülikooli kohvikus. Linnar ühines meiega peagi, sest jõime veini ja ajasime parasjagu segast. Ilmselt oli ka Linnar aru saanud, et igasugune “ühiskondlik aktiivsus” on selles ajas mõttetu. Muutusime tasapisi küünikuteks, kellele eelmise kümnendi seltskonna ponnistused tundusid naeruväärsed, rahvuslaste vastu rinda tagumine samuti, partei- ja komsomoliliini pidi edasi trügijad tekitasid aga lihtsalt põlastust. Juba hakkangi tsiteerima meie 1978. aastal samizdat’ina ilmunud “Tartu sügist” – seda enam, et avalikult trükituna on see ilmunud ainult Hellar Grabbi toimetatud Manas.
Kordan jutu algust, nüüd juba õiges kohas: “Meie tulime areenile, käes matriklid, mis algavad numbriga 7. Kui me pärale jõudsime, oli kultuurimaja juba suletud ja saalis polnud enam kohti. Need olid spetsialiste täis, noil oli kaasas hea ettevalmistus, mida meil polnud enam kuskil läbi elada. Nii me ei hakanudki proovima. Ja läksime kohvikusse. Ülikooli funktsioon oli muutunud. Ta oli kaugenenud, ei ühendanud enam universitas’ena universaalseid teadmishimulisi noori, vaid võttis nimeks “kõrgkool” ja astus alg- ja keskkooliga ühte ritta. Üliõpilaseks olemiselt võeti olemisviis, ülikool muutus kohaks, kus olla võimalikult häirimatult sotsiaalsetest rollidest (nagu keskkoolilapsed).” Sellest tuli siis kõnepruuk, et hommikul ei mindud loengule, vaid kooli. Kõik see ei tähendanud, et kõik olesklesid, kuid nagu eespool viidatud, oli enesetäiendamine igaühe enda asi, seltskonnas mingit filosoofilist ega kirjanduslikku juttu ei aetud. “Peamine osa vaimsest tegevusest toimub igaühe sees eraldi. Vaimseid huvisid võis olla, kuid neist pole mõtet seltskonnas rääkida, nad on ebaseltskondlikud, eralõbu,” kirjutasime toona.
Ants ja Jaak ning Linnar ja Tristan Elvas.
Nendest vaimsetest huvidest rääkisime Linnariga omavahel. Ta on minust paar aastat vanem, kuid mitte sellepärast ei ahminud ma tema mõtteid ja arutelusid. Ta tuli ülikooli saksa filoloogiat õppima juba täieliku erudiidina. Kust see tal pärines, ei tea. Tema ema oli iluuisutamisõpetaja, isa Vana Tooma restorani šveitser. Polnud tal sellist lastetuba nagu näiteks Paul-Eerik Rummol, Juhan Viidingul, Mihkel Mutil, rääkimata mitmenda põlve muusikutest, kellel kõigil olid korralikud kodused raamatukogud ja kelle kodudesse kogunesid intellektuaalid. Priimäe kohta on öeldud, et ta edvistab oma eruditsiooniga. Seepeale ütles Ain Kaalep: “Aga tal on ju, millega edvistada.” Saksa keel on tal suus nii, et ta on Saksamaal pärissakslasi ära petnud, lisaks sügavad teadmised filosoofias, semiootikas, kunstiteaduses jne. Olime kunstiakadeemias koos Boriss Bernsteiniga tema Albrecht Düreri teemalise töö oponendid. Midagi püüdis isegi Bernstein öelda, kuid olime nõutud: selle tööga võinuks kaitsta doktorikraadi mis tahes Saksa ülikoolis. Rääkimata tema klassitsismiteemalisest doktoritööst. Kui Priimägi töötas Edasi kultuuritoimetuses, kirjutas ta muu hulgas ka muusikaarvustusi. Ei mäleta, kes muusikakriitikutest kommenteeris, et need kuuluvad Eesti muusikakriitika kullafondi.
Olen temalt saanud teise kõrghariduse, igal juhul ei anna sellega võrrelda mitmelt kuivikust ajalooteaduskonna õppejõult saadut.
Tartu aguliromantika: Linnar, Sirje ja Tristan oma Kastani tänava kodumaja hoovitrepil.
1978. aastal, mil stagnaaeg aina süvenes, tekkis mul mõte meie põlvkonna mentaliteet kuidagi kokku võtta. Arutasime asja Linnariga ja asusime Priimägede Kastani tänava korteris vana kirjutusmasina taha. Linnaril mõte lendas, sõnaseadjana oli ta muidugi minust osavam, mina vahtisin rohkem kõrvalt ja “Tartu sügis” ongi tema sõnastatud, kuigi kõik arutasime omavahel läbi. Alustasime pealkirjast, millega parafraseerisime Huizinga “Keskaja sügist”. Algus oligi nii: “Meie kirjutise on algatanud lõpu eelaimus. Miski näib meile otsa saavat… meid sunnib kirjutama meie eneste efemeersuse taju… Tartu sügis on meie jaoks ühe põlvkonna sügis. See sügis on meie põlvkond. Tunneme, et meie ajal on otsa saamas ärkamisaegade ring, on jõudnud aeg, kus sajandi püüdlused on koltunud sügisesse.” Tol ajal ei käibinud Eestis postmodernismi mõiste, kuid kas ei kõla see postmodernistlikult, mis vastandub lineaarsele progressile suunatud ajalookäsitlusele.
Essee kirjutamine oli lõbus protseduur. Aeg-ajalt võtsime veini ja siis tulid