ümmarguse plaadikese, mida kutsutakse tablija’ks. Istume kõik selle ümber ringi põrandale maha ja tädi Leila toob värskelt keedetud mulukhia, riisi, praetud jänese ja lapiksaia. Kui varem tõi mulukhia, roheline kallerdav kaste mulle külmavärinad ihule, siis nüüd ma lausa armastan seda. Tavaliselt süüakse suure laua taga toolidel, lusikatega, igaüks oma taldrikult. Kuid selle madala lauakese taga süües on söögil teatud ehedus, tekib hetkes olemise tunne. Kõik naeratavad üksteisele rõõmsalt, kui minu poole vaatavad ja mind selle tablija taga söömas näevad. Ka minul on hea meel, et olen saanud tükikese selle perekonna ajaloost oma mälestustesahvrisse talletada.
Lauaetiketti õpetas prohvet Muhamed meile nii: kui talle midagi ei maitsenud, siis ta ei söönud, kui talle maitses, siis sõi. Ta ei laitnud toitu ega toidu maitset. Kui satute mõnele moslemile süüa serveerima ja ta teid selle võrratu maitse eest taevani ei kiida, siis teadke, et kui toit on söödud, siis on see ka maitsev.
Õhtusöök söödud, kohustuslik tee joodud, otsustame minna veel tädi Leila ja tädi Kauthariga viimase tütre Nuusa poole külla. Ka tema elab siin lähedal, sellest hoolimata tuleb minna mošee juurde ja püüda sealt takso. Seda juhtub siin tihti, et kellegi pool kokku saades minnakse külastama veel ka teisi sugulasi.
Nuusa elab oma mehe vanemate majas, kus tal on oma korter. Nii on see paljudes peredes: vanemad elavad alumisel korrusel, noored oma peredega ülemistel. Nuusa korterisse sisse astudes tervitavad meid kõrvuti asetsevad elutuba ja ka külalistuba. Mõlemas seisab kaunis kuldne mööbel, ühel pool veidike uhkem, punase sametriidega kaetud diivanitega. Põrandaid katavad toredad vaibad. Kogu tuba on kaunistatud nipsasjakeste, kunstlillede ja kummist laudlinadega. Keset tuba laiutab suur tumepruun piklik laud, mille kõrval seisab klaasustega vitriinkapp. Sealt vaatab vastu samuti palju nipsasjakesi, portselanist kohviserviis ja kann, söögitaldrikud. Kapi kõrvalt viib väike uks kööki ja sisetrepp ülemisele korrusele magamistubadesse, kuhu külastaja silm kunagi ei ulatu.
„Mis te juua soovite? Teed?“ Minul on hommikune kohv veel joomata ja palun seda. Aga lahustuvat kohvi neil ei ole ja nii saadetakse vanem tüdruk nurgapealsesse „supermarketisse“. Mõtlen, et järgmisel korral jään tee juurde, tee veel teistele tüli! Aga mulle tundub, et neil on hea meel mind kohviga kostitada. Ja mul on veelgi parem meel seda juua. Kuni Mohamed juba helistabki: „Kus te nüüd küll otsapidi olete?“
Ajalugu seintel
„Ära Omarit sinna suure pildi alla küll pane!“ ütleb mulle tädi Leila, kui paar päeva tema pool veedame ja ma Omari parajasti elutoa diivanile pikali panen. „Ma kuulsin just enne uudist, et üks mees sai seeläbi surma, et seinal rippuv pildiraam kukkus talle õnnetult pähe.“
Vaatan seinal rippuvat pilti, millel on suurelt kujutatud väike heledate juustega tütarlaps jahukottide keskel koertega mängimas. Kuldse raami vahele on pikitud perekonna ajalugu. Seal on pilte Mohamedi lapsepõlvest, tema isast, kui too veel noor oli, Mohamedi tädidest ja nende lastest, samuti on seal pilte Nadiinist ja täiesti tundmatutest lastestki, keda mina ei ole kunagi kohanud. Ka on seal paar pulmapilti, üks kristlasest naabritüdruku pulmast. Aeg-ajalt ilmub sinna uusi fotosid – kui kellelgi peaks mõni varuks olema, torgatakse see samuti sinna raami vahele. Elutoas on peale islamipäraste plakatite ja kalligraafiliste tekstide seinale riputatud pilte veelgi. Üks papist alus on kaetud mustvalgete piltidega, teisel on mustvalged ja värvilised läbisegi, ulatudes aega kolmkümmend aastat ja enam tagasi.
Poodideski kohtab pilte – tihti on aukohale riputatud poeomaniku portree. Kristlaste poodides on seintel pühakute pildid, nende järgi tunneb hästi ära, kellele pood kuulub. Igal nurgal on avatud fotostuudio, mille akendelt vaatavad vastu imekaunid pulmapildid. Fotostuudiod on tihti pulmarahvast pungil, sest egiptlasele ei meeldi kusagil üksi asju ajada, ikka mitmekesi koos. Piltide puhul kasutatakse väga palju graafilist töötlust, et inimesed piltidel veatud näiksid. Samuti kleebitakse juurde kõikvõimalikku atribuutikat: lipsukesi, graafilisi õhupallikesi, pruutpaar asetatakse kaminaga ballisaali, pildid on üle puistatud säraga. Tavaliselt tehakse palju pilte pruudist üksinda. Hiljem kingitakse pruutpaari koju õnnitlema tulnud inimestele meenena üks stuudiofoto. Ka lastest tehakse palju stuudiofotosid ja neidki jagatakse laiali meenetena, nii võib arstikabinettides kirjutuslauaklaasi all näha lugematul arvul pisikeste punapõsksete lapsekeste kauneid naeratusi.
Võib aga juhtuda, et paljud ei teagi, mis neil täpselt koduseinal ripub. Nii olen ma kohanud moslemi seinal pilti külakirikust, kuigi proua pidas seda alati kõigest majaks. (Nõndasamuti olen ma näinud mošee pilti külalislahke eestlase seinal ühes vanas seinavaibas, millele keegi enam mingit tähelepanu ei osutanud, kuid mille üksnes minu moslemisilm kinni suutis püüda.)
Islami tava kohaselt ei ole hea riputada seintele pilte, millel on kujutatud inimesi, eriti nendest tehtud portreefotosid. Ka ei ole hea panna seinale pilte loomadest või millestki muust, millel hing − et keegi ei hakkaks neid otseselt ega ka kaudselt kummardama. Islami kohaselt ei ole hea ka liigne enese demonstreerimine. Vaikelu on lubatud, niisamuti igasugune islamiga seotu: värsid Koraanist, mošeede kujutised.
„Aga miks sa oled kõik need pildid seintele riputanud?“ küsin tädi Leilalt, kes ei ole kunagi abiellunud ja elab seega endiselt üksi oma vanematest jäänud korteris. „Mulle meeldib näha kõiki minu jaoks olulisi inimesi enda ümber. See on nagu tükike ajalugu.“ Korraga saan ma temastki aru.
Kullasära
Jalutame mööda ostutänavat teeotsas paistva suure poe poole. Tervet tänavat ääristavad mõlemal pool kauplused esmapilgul üksteisega sarnaste vitriinidega, millelt kiirgab sinna pilku heitva vaataja silmisse kuldset sära. Lähemale astudes on igal aknal omamoodi ehted, ühel ilusamad kui teisel. Kaunilt kividega pikitud kaelakeed ja mööda akent veetud metallpulgal üksteise otsa lükitud käevõrud, igaühel erinev graveering. Kogu tänav on täis sagivaid inimesi: neid jalutab mööda tänavat edasi-tagasi, kõigi näod akende poole, neid seisab akende ees, neid tuleb välja poodide ustest ja läheb sisse kõrvalpoodide omadest. Kuigi kohati näeb selles rahvahulgas ka mehi, on enamik inimesi sel tänaval naisterahvad, lapsed tüütult käevangus või unisel ilmel süles, ja nende silmist peegeldub kogu see kullasära tagasi. Ka jalgsi liiklemine on siin üsna keeruline. Kujutage siis ette, kui nende inimeste vahelt üritab end läbi pressida veel kellegi auto! Kogu rahvas vajub trotslikult kahte lehte nagu meri prohvet Moosese ees, kui too vaarao sõjaväe eest põgenes.
Nagu kullapoed sel tänaval, nii on mingile kaubaartiklile spetsialiseerunud poodide tänavad kõikjal: pruutkleite müüvad poed on kogunenud ühele tänavale, kinga- ja kotimüüjad kokku, lampe müüvad poed lähestikku. Kui eestlane mõtleb poodi avades, et sarnane pood sarnase vahetus läheduses ära ei tasu, kui just suveniiripoed Viru tänaval välja arvata, siis egiptlane mõtleb, et kui kellelgi läheb ühe äriga ühes kohas hästi, siis mahub sinna omasuguseid veel palju.
Lõpuks jõuame silmapiiril terendava „oma“ poeni, mida tädi Zeinab on meile soovitanud. Ta on sellel alal lausa asjatundja, teab alati, kui palju kulla gramm maksab, kus on parimad hinnad ja ilusaimad ehted, uued mudelid ja head kauplejad. Nii ta meid selle suure poe poole veabki. Nõuandjana on meiega kaasa tulnud ka tädi Leila. Läheme mulle šäbkä’t ostma. Šäbkä on egiptuse pulmaeelne traditsioon, mille kohaselt peigmees ostab tulevasele pruudile austuse avaldamise märgiks ja oma abiellumissoovi tõsiduse näitamiseks pulmakingiks teatud summa eest kuldehteid. Mitte et mul selleta abiellumata jääks, aga nii on siin lihtsalt kombeks. Kuigi ülempiir puudub, jääb šäbkä väärtus enamasti 15 000 kuni 30 000 krooni kanti, vastavalt mehe rahalistele võimalustele, aga ka pruudi sotsiaalsele astmele, ehk kui pruut on pärit rikkast perest, peab ka šäbkä olema hinnalisem. Šäbkä sisaldab pruudi valikul ehteid, tavaliselt kuulub sinna abielusõrmus koos kihlasõrmusega, mida kantakse koos abielusõrmusega enne abiellumist parema käe sõrmes ja pärast abiellumist vasaku käe omas, paari traditsioonilist võru ja tihti ka kaelakeed koos ripatsiga. Kuigi valiku teeb pruut vastavalt sellele, mis tal on juba olemas ja milline on tema maitse, tulevad poodi kaasa nõu andma ämm ja ema, tihti ka sõbrannad ja õed, väiksema küla puhul ka muud sugulased, kes siis tagasi kodu poole minnes, aga ka juba poes ostu sooritades muudkui valjuhäälsete